Читать книгу Treener ehk kohtumine Kogemusega - Jaanus Kriisk - Страница 7

9

Kasvamine

tekkis aeg-ajalt sellest ametimeestega probleem, aga otseselt lippe ära ei võetud ja kedagi kinni ei pandud. Võistlus vaadatud, alustasime tagasiteed. Olin juba varem ise sporti tehes märganud, et ühe treeneri sportlased teevad asju väliselt ilusamini ja sujuvamalt kui teistel. Isegi võib-olla natuke liiga ühtemoodi, aga tundus, et on vaja ka midagi sellist enda jaoks välja mõelda. Ja seal ta nüüd istus, natuke murelik, sest tema parim õpilane oli kaugushüppel jala välja väänanud ja tiitlivõitluse norm ning kõrge koht, mis tundus enne võistlust nii lähedal, oli asendunud hoopis taastusraviplaanidega. Võtsin meie ühisest korvist kaks šampust ja läksin selle mehe juurde. Pärast enda tutvustamist küsisin otse: „Vaja oleks targemaks saada, kas olete nõus aitama?”.

Ja nii algas minu kolmeaastane stažöörikursus Sven Andresoo juu-res. Minu mäletamist mööda sellel ööl ma silma kinni ei saanud: uusi ja uusi mõtteid, põhimõtteid, lähenemisi, võimalusi, metoodikaid ja harjutusi tuli nagu küllusesarvest Tallinnani välja. Tundsin, et olen selle õige otsa kätte saanud. Need õpetused/õppimised kestsid lühemate ja pikemate pausidega täpselt hetkeni, kui ükskord kohtusin Tartu Ülikooli spordihallis endise treeningkaaslase Valter Külvetiga ja jutuajamise sees ütles ta mulle päris otse, et kõik minu õpilased on oma väljanägemiselt ja liigutustelt nagu Sveni treeningrühmast tulnud. Ärgu ma nii palju matkigu, vaid leidku ikka oma tee. See oli mõnes mõttes määrav lause.

Ära matki, leia oma tee!

Kui Sven, kes oli 1992. aasta olümpiaks ette valmistanud kolm olümpia-sportlast, kuid polnud ise kui treener arvatud Barcelonasse sõitva koondise koosseisu, tundus, et midagi selle ameti juures meeldib, aga midagi on ikka päris valesti. Nii tuli otsus, et leib peab tulema lauale ettevõtlusest, aga õhtud ja pühapäev kuulub treeneriametile.