Читать книгу Boss. Mälestusi Fred Kudust - Jaanus Kriisk - Страница 4

2005. aasta ühel väga soojal oktoobrikuu päeval istusin haiguse tõttu kodus ja sirvisin raamaturiiulilt võetud raamatuid. Mingil hetkel juhtus kätte Fred Kudu kirjutatud “Mitmevõistlus”, välja antud aastal 1975.

Kolmkümmend aastat oli Eestis kümnevõistlust tehtud selle raa-matu järgi. Seal kirjutatuga nõus oldud, selle järgi treenitud või siis täielikult maatasa tehtud ja omamoodi harjutatud, või mingit kolmandat varianti kasutatud. Kuid päris ära unustatud pole seda raamatut täna-seni. Ikka leidub keegi, kes arutab, arvustab või hindab Kudu kirjutatut.

Mõtisklesin pikalt seda raamatut käes hoides ja vaikselt lehitsedes, erinevaid peatükke silmadega puudutades. Õige või vale? Oluline, et on raamat, mida saab lugeda ja mille üle arutada, kaasa mõtelda.

Väikestviisi selle raamatu toel hakkas tekkima mõte midagi kir-jutada. Kirjutada kümnevõistlusest või kirjutada Fred Kudust – või mõlemast, sest kümnevõistlus ja Fred Kudu tundusid lõpuks üks ja seesama.

Fred Kudu, Boss, Fred Ottovitš või lihtsalt Kudu – kõnepruugis kasutati erinevaid nimesid, aga alati väikese aukartusega, alati väikese austusega.

Minu enda mälestustesse hakkas nimi Kudu tulema seoses firmaga Adidas. Oli 1979. aasta, minu esimene treener Jaan Tiitsaar rääkis meile ühe treeningu algul, et kohe tuleb staadionile Kudu ning ta läheb tema juurde ja küsib ühele oma parematest õpilastest Adidase naelkingi. Heasüdamliku ja tagasihoidliku loomuga Saaremaa mehele oli see vist päris tõsine katsumus. Mitu korda võttis enne hoogu, kui julges minna ja Kuduga rääkida. Naelkingad Kudu andis, aga tõsist spordimeest uute naelkingade omanikust ei saanudki.

Siis otsustasin, et minustki saab kümnevõistleja ja minagi tahan Kudu gruppi. See oli võib-olla minu elu esimene tõsine otsus. Tekkis kindel siht. Tõenäoliselt 15–16-aastase poisina ei osanud ma päris hästi endale sel-geks teha, kas mind tõukas tagant soov saada tugevaks mitmevõistlejaks või meelitas Kudu poolt heade tulemuste eest väljajagatav kuldtriibuline Adidase treening- ja võistlusvarustus.

Hetk saabus 1982. aasta sügisel, kui olin asunud õppima Tartu Ülikooli. Mind arvati Kudu gruppi ning tutvustati teistele, ja Kudu hak-kas ametlikult minu treeneriks. Kudust sai ka minu jaoks Boss, nagu Teda olid kutsunud Tema õpilased juba pikki aastaid.

Kes siis oli Kudu? Millised olid Tema vaated elule ja spordile? Mida Ta jõudis korda saata? Mis jäi tegemata ja miks?

Loodan läbi erinevate arhiivimaterjalide ja Teda eluteel kohanud inimeste mälestuste najal teha sellest väikese ülevaate. Kindlasti ei suuda haarata kõike, ja ka mitte väga põhjalikult, kuid läbi väikeste kildude, väikeste eluhetkede mingi pildi kindlasti saab. Väga palju toob Teda meile aegade tagant lähemale elulooline dokumentaalfilm “Elu nagu kümnevõistlus”.

Isiklikult ma Temaga väga palju ei rääkinud. Mõned korrad pike-malt Kääriku õhtusöögilauas, kui asjaolude sunnil olime seal kahekesi. Käsitletud sai erinevaid teemasid: ülikool, kümnevõistlus, igapäevaelu, laagrielu jne. Midagi konkreetset ei meenugi, vaid ühele õhtusöögile tuli Boss natuke pahurana ja sõnas ilma sissejuhatuseta: “Kui sa tahad, et kindlasti midagi nässu keeratakse, siis moodusta komisjon ja hakka arutama. Kui sa tahad, et midagi teoks saab, siis tee see ise ja kohe ära!”

Küll meenuvad huvitavad seigad Temast ajapildis.

Kui tulime kord nädalavahetusel lõigu- ning krossiringilt Kaagvere metsast, ütles Boss järsku oma totaalselt väsinud treeningrühmale, et nüüd läheme maneeži ja teeme mõned stardid. Täiesti ootamatu ning aru-saamatu otsus. Kunagi varem ega hiljem seda ei juhtunud. See võis olla 1983. aasta talv. Maneežis toimusid Eesti noorte klubide karikavõistlu-sed. Kohal oli televisioon, aga meie tegime starte. See oli ainuke kord, mil Fred Kudu tuli minu nähes treeningule, seljas dressipluus kirjaga “CCCP”. Siiani jääb mõistatuseks, kellele ning milleks seda etendust vaja oli, aga olid teised ajad ja eks siis oli vaja. Igatahes võistlus hilines 15–20 minutit.

Boss hoolitses meie eest ülihästi. Kõik oli selles ajas ja ruumis, kus elasime, kõige paremal tasemel. Varustus, teibad, söök, laagrid (aasta jooksul kümme laagrit Käärikul ja kaks Musta mere ääres Adleris). Võib-olla me ise, sportlased, ei osanud seda maksimaalselt ära kasu-tada, võib-olla isegi minimaalselt mitte. Kääriku söökla personal oli meiega lausa hädas. Päevaraha oli nii suur, et oli tõeline probleem see ära kasutada. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui pandi ehtsat musta kala-marja suupesukausi taolise nõuga lauale.

Meenub, kuidas kogu grupp hommikul viimasel hetkel tormas võimlasse hommikuvõimlemisele, sest oli tulnud teade, et Boss saabub hommikul kontrollima. Nagu eakal härrasmehel oleks seda kõige roh-kem vaja olnud… Kuskilt sealt tuli käibele ka lause: ”Läbi hommikuse udu tuleb Käärikule Kudu”.

Kord ühel treeningul oli Moskvast kohal mingi teadusemees ja tah-tis Bossiga arutada oma dissertatsiooni. Boss vaatas talle pikalt otsa ning pärast väikest pausi palus viisakalt, kuid konkreetselt kahe päeva pärast uuesti tulla. Fred Ottovitši juurde niisama lihtsalt ei pääsenud, eriti kui tulija oli ida poolt. Tolle aja tavad ja kombed…

Emotsioone Kudu eriti ei väljendanud, elas rohkem sissepoole. Ainult siis, kui jutustas mingist suurvõistlusest, peatus aeg-ajalt viivuks oma kõnes, vaatas üles ning naeratas, nagu elaks veel kord läbi mõnda suurt ja ülevat hetke või emotsiooni.

1984. aastal Tartus Eesti meistrivõistlustel mitmevõistluses, kui meie grupi esinumber Valter Külvet läks pärast kolme ala suurtulemuse peale, kuid põlvevalu ei lubanud korralikult kõrgushüppes äratõuget sooritada, otsustati teha valuvaigistav süst. Hoojooks, äratõuge, kuk-kumine, valugrimass Valteri näol – põlv ei pidanud vastu. See oli ainus kord, kui nägin Bossi korra teistsugusena, mureliku, valulikuna, kuid nagu seda ise tajudes keeras ta staadionile selja ja astus mõne sammu eemale. Mõne minuti end kogunud, oli Kudu jälle Kudu ise ning temale omase asjalikkusega rääkis Valteriga tulevikust: kunas tuleb minna ope-ratsioonile, kuidas sellest taastuda.

Et olime Valter Külvetiga ühe aasta mehed, siis kollitas meid vahetpidamata nõukogude armee. Mina käisin poolteise aasta jooksul sõjakomissariaadis üle kümne korra ning Tallinnas jaotuspunktis kolm korda. Iga kord tõi Boss oma sidemeid kasutades mind tagasi. Kõige naljakam oli, et iga kord, kui läksin sõjakomissariaati pikenduse järele, oli järgmisel sõjakomissariaadi töötajal Adidase riietus seljas. Igal asjal oli oma hind. Lõpuks tüdinesin sellest loksutamisest ja läksin aega teenima, kuid selleks hetkeks polnud vist enam ükski komissariaadi ametnik maailmatasemel spordiriietusega halvemini varustatud kui meie grupi liikmed.

Fred Kudu aeg tegutseda treeneri, õppejõu, arendaja, spordijuhi, isa ja abikaasana oli omapärane. See oli täis vajadust omada sõpru ja toetajaid, täis vajadust pidevalt millestki seinataolisest läbi minna, teha kompromisse iseenda ja ümbritsevaga, võtta vastu ebapopulaar-seid otsuseid. OTSUSTADA. Ja loomulikult pidev suuline ja kirjalik selgitamine kõrgemalseisvatele organisatsioonidele, et tegemist ei ole välisluure agendi, diversandi või muidu halva inimesega, kes ainu-isikuliselt tahab kogu riiki hävitada. Lisaksin siia alustuseks kohe ka ühe Fred Kudu 1950-ndatel kirjutatud järjekordse seletuskirja mingile kaebekirjale.

EkbP Tartu Linnakomitee sekretärile Sm. V. Leedele

EKbP liikmekandidaadi Fred Otto p. Kudu

Avaldis

Selgitades EkbP Keskkomitees minu Tartu Riikliku Ülikooli teenistusest vabastami-se põhjusi selgus, et ÜKbP KK on saanud minu kohta EKbP Keskkomitee sekretäri sm. Kelbergi poolt alla kirjutatud materjali, mille sisuga mind tutvustati ja mis sisal-dab ebaõigeid ja moonutatud andmeid.

ÜKbP Keskkomitees peeti vajalikuks, et EKbP Tartu Linnakomitee Büroo arutaks oma istungil minu personaalküsimust, kuna ma olen pidevalt töötanud Tartus ja siin saab paremini kontrollida andmete tõepärasust. Leian, et EKbP KK sekretär sm. Kelbergi poolt alla kirjutatud tõendis ei vasta tõele järgmised asjaolud:

1) Pole õige, et ma olevat saatnud Lääne-Saksamaale andmeid ja pildimaterjali Tartu linna ja kehakultuuri sporditöö kohta. Valmistasin ja andsin need materjalid välisministeeriumi töötajale sm. J. Sildmäele. Materjalide edasisest saatusest pole ma teadlik.

2) Pole õige, et ma sihilikult oleks koondanud kehakultuuriteaduskonda eba-nõukogulikku kaadrit. Sel juhul poleks olnud mõeldavad kehakultuuriteaduskonna silmapaistvad saavutused üleliidulises ulatuses. Samuti ei kajasta seda ka EKbP Tartu Linnakomitee Büroo otsus 1950. a. märtsikuust kehakultuuriteaduskonna töö suhtes.

3) Pole õige, et ma pean sidet oma endise naisega, kellega ma abiellusin 1940. a. oktoobris ja sain koos elada ainult 8 kuud sõja alguseni, kusjuures meil lapsi ei olnud. Minu isamaasõjast tagasi tulles ei leidnud ma oma naist enam eest, kuna ta oli koos „Vanemuise” teatriga evakueeritud. 1946. a. tunnistati ta teadmata kadu-nuks ja minu nõudmisel abielu lahutati. Seejärel abiellusin uuesti. Oman praegu kaks last – 3-aastast poega ja 1-aastast tütart ja pole kunagi isegi mõelnud sideme loomisele oma endise naisega.

4) Pole õige, et ma siiani varjavat oma kodanluseaegset kuuluvust kaitseliitu. Andsin juba enne minu personaalküsimuse arutamist algorganisatsiooni büroole avalduse alg.orgi sekretäri nimele, kus teatasin, et kuulusin üliõpilasorganisatsiooni kaudu kaitseliitu.

Palun arutada EkbP Tartu Linnakomitee Bürool ülaltähendatud küsimusi.

/F.Kudu/

EkbP liikmekanditaat

Nii see Eesti Spordimuuseumi Fred Kudu arhiivis olev dokument kui ka teised analoogsed paberid viitavad tõsisele võitlusele oma eksistentsi eest neil aastatel. Ajada nn Eesti asja, püssitoru kuklas, polnud lihtne. Lihtsam olnuks vaikselt elada ja vooluga kaasa minna. Teha mitte midagi, algatada mitte midagi jne mitte midagi. Fred Kudu valis teise tee, kus tihti tuli valida halva, väga halva ja lootusetult halva variandi vahel. Kuid valida tuli ja valikuid ta tegi. Siiski püüan selles raamatus väga palju selliseid teemasid mitte puudutada, vaid keskenduda ainult ühele, ja selleks on SPORT. Fred Kudu kui treener, kui teaduskonna või kateedri juht, kui spordibaaside rajamise initsiaator.

Fred Kudu elu oli tegude- ja saavutusterohke. Kui lugeda Eesti spordimuuseumi teadurite koostatud nimekirja Kudu tegemistest läbi aastate, siis on see nii muljetavaldav, et paneb tahes-tahtmata küsima: kas selline mees on tõepoolest Eesti spordimaastikul olnud ja kas sellist enam tuleb?

Lõpetuseks, minupoolne suur tänu ja sügav kummardus Fred Kudule. Mul on uhke tunne, et Fred Kudu oli ka minu treener, patroon, Boss.

Kord sügisel, kaheksakümnendate algul, oli Fred Kudu mitme-võistlejate treeningrühm järjekordselt lõunalaagris Musta mere äärses kuurortlinnas Adleris. Kolmenädalane taastuslaager oli jõudnud poole peale, oldi saavutatud tavapärane rutiin. Päev oli läbi saanud ja õhtusöögilauas arutasid spordisangarid, meistersportlased ja meist-rikandidaadid kümnevõistluses, mida õhtuga ette võtta. Küll viidi jutt meetriveini joomisele, küll restoranikülastusele, keegi küsis oma toa-naabrilt, kus ta täna magab st, et küsimuse esitajal oli plaanis saata mööda romantiline öö mõne vennasvabariigi sportlasest kaunitariga. Tavaline õhtusöök koos tee, kerge pudru, vorsti- ja juustuviiludega.

Boss, kes tavaliselt õhtusöögilauas eriti ei rääkinud, jõi tee lõpuni ja tõstis pilgu oma viimasele kümnevõistlejate põlvkonnale. Tekkis vai-kus. „Krrrt, mehed. Naistesse, naistesse. Vot Auna Kutt oli mees. Läksin mina üks hommik tema tuppa. Rein parasjagu sättis juukseid korda, kuulen, et duširuumis nagu vesi jookseb, kuigi Rein oli üksinda toas. Tegin ukse lahti ja seal kaks noorikut pesevad. Teie siin – naistesse ja naistesse.” Kudu tõusis rahulikult, kohendas dressipluusi lukku ja lah-kus. Lauas jäi sellel õhtul mõtlikult vaikseks.