Читать книгу Boss. Mälestusi Fred Kudust - Jaanus Kriisk - Страница 7

Esimene reegel: Ärge ropendage, rääkige kultuurkeeles!

Reet Kudu

Küsisin kord isalt provotseerivalt: avaldagu lõppude lõpuks oma treeneriedu põhisaladus. Mida ta õigupoolest teeb, et mehed tegema hakkavad? Kudu mõtles hetke, naeratas häbelikult, vastas hämmeldu-nult: „Ma ei tee midagi, lihtsalt seisan staadioniveerel ja poetan vahel mõne julgustava sõna!“

Spordifilmid on sageli täis stampe sõimavaist, karjuvaist ja vägi-valdseist treenereist, kelle sõnavara meenutab pigem ürglooma urinat. Ärge uskuge neid filme, uskuge Kudu fenomeni: ärge karjuge ega ropendage, vaid lugege!

Kultuurne sõna hakkab kõige paremini külge kirjandusest ja isa luges pidevalt midagi, olgu erialast või ilukirjanduslikku. Ta valdas hiil-gavalt saksa keelt ja paljud lemmikud olid seepärast saksa kirjanikud, neid luges ta algkeeles, näiteks Heinrich Bölli, kelle kogutud teosed kaunistasid meie suurt kodust raamatukogu.

Isa armastas sageli luuletusi peast ette lugeda. Ta tsiteeris Underit, Alverit, Visnapuud, aga üht Robert Burnsi värssi kordas ta tülide puhul eriti sageli, see oli peaaegu peremoto: „Mis põrnitsed sa, paharet, va ilge näoga vennas? Siis aga taipasin ma, et näen peeglist iseennast.“

Mu hariduse parim osa sai niisiis alguse isa raamatukogust, õppisin riiulite ees märkamatult juba enne kooli lugema pakse valitud teoseid, ikka kõik ühevärvilised köited järjepanu: algul Balzaci viisteist tume-punast, siis ridamisi Tolstoi rohelisi ja lõpuks Dostojevski sügavsinised…

Fred Kudul oli õnnestav harjumus kinkida lastele sünnipäevaks raamatuid. Ma mäletan tänase päevani seda naudinguhetke, kui end vastsete raamatuseikluste ootel kuhugi toanurka poetasin ja uut lugu nee-lama hakkasin. Just nimelt neelama, sest kirjapandut ahmides ma lausa lahustusin loetavas, olin seal sees. Meie kodus polnud keelatud ükski kodanlikus Eestis välja antud teos. Ära oli peidetud ainult Boccaccio „Dekameron“, kusjuures ma põrmugi aru ei saanud, miks isa nii igavat raamatut peidab. Ka välisreisidelt tõi isa alati kaasa raamatuid, sageli väliseesti kirjanikke, aga muudki keelatut, näiteks Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“.