Читать книгу Boss. Mälestusi Fred Kudust - Jaanus Kriisk - Страница 6

Ethel Kudu

Fredi väikelapseaastad möödusid Moskvas, hilisem lapsepõlv ning noorukiiga Nõmmel ja Tallinnas.

Fredi mõlemad vanemad asusid teineteist veel tundmata Moskvasse tööle. Isa ehitusettevõtjana, ema võõrkeelte õpetajana vene perekon-dades. Eestlaste kogukonnas liikudes tutvuti, armuti ning abielluti. Isa Otto Kuddu (1881–1944) on pärit Lõuna-Eestist Kooraste vallast, ema Amanda-Hildegard Tiibus (1886–1930) Pärnust.

Esimene laps Elsa-Kristina sündis Moskvas 1915. aastal (surnud Tartus 1993). Venemaal puhkenud revolutsiooni tõttu tuli ema teist last sünnitama vanematekoju Pärnusse, kus Fred sündis 4. jaanuaril 1917 (surnud Tartus 1988). Kolmaski laps Leida sündis Pärnus 1918. aastal (surnud Austraalias 2003).

I maailmasõja lõppedes võimaldas Nõukogude Venemaa kõigil soovijail opteeruda oma kodumaale. Seda võimalust kasutades asus Kudude perekond 1920. aastal elama Eestisse.

Mõne aastaga valmis Nõmmel kahekorruseline individuaalelamu. Seal möödusid Fredi lapsepõlve mängu- ning esimesed kooliaastad. Naabruses üles kasvanud Eesti Ringhäälingu omaaegne juht Aado Slutsk mäletas Fredi kui ümbruskonna lastele sportlike mängude ja võistluste organiseerijat.

Kõik Kudude kolm last sõitsid iga päev Nõmmelt rongiga Tallinnasse kooli: Elsa Elfriide Lenderi humanitaarkallakuga eragüm-naasiumi, Leida reaalkallakuga kommertsgümnaasiumi.

Leidat mäletan kooliajast, kuna olen ise samuti n-ö “kommetüd-ruk”. Kui tema õppis viimases, siis mina alles gümnaasiumi esimeses klassis. Vanemate klasside tüdrukud nooremaid ei märka, noored vane-maid aga küll. Oli mingi kirjanduslik õhtu, kus üks suhteliselt pikk sale tumeda poisipeaga prille kandev väärika olekuga tütarlaps esines. Nimi ununes, kuid tütarlapse välimus jäi mällu püsima. Frediga lähedaseks saades ja tema perekonnafotosid vaadates selgus, et see “mällu püsima jäänud tütarlaps” on Fredi noorem õde.

Fred alustas kooliteed 1924. aastal Jakob Westholmi humanitaar-kallakuga eragümnaasiumis. Kuna Fred oli absoluutse kuulmisega, väga musikaalne poiss, siis pandi ta ühtlasi Tallinna Konservatooriumisse klaverimängu õppima.

Westholmi gümnaasiumi lõpetas Fred 1935. aastal. Seal oli ta heal tasemel omandanud saksa, prantsuse ja inglise keele oskuse. Sõja ajal Punaarmees teenides sai talle selgeks ka vene keel. Mitme võõrkeele oskamine oli Fredile hilisemas elus suureks toeks.

1930. aastal tabas perekonda raske löök ema ootamatu surma näol. Sellest löögist isa ilmselt päriselt ei toibunudki. Nõmmele ehitatud kodu likvideeriti (müüdi ära?) ning isa koos kolme teismeikka jõudnud lapsega asus elama Tallinna Kaupmehe tänavasse üürikorterisse. Kõik lapsed jätkasid oma üldhariduslikku kooliteed, kuid konservatooriumis muusika õppimisega ei tulnud Fred enam toime. Klaveri mängimist ei jätnud Fred siiski iial. Mäletan meie kooselust Frediga teda üsna sageli klaveri taha unustanuna. Enamasti alustas ta vanade klassi-kute meeldetuletamisega, mis aegamisi läks üle pikalt, pikalt kestvaks improviseerimiseks.

Oma klaverimänguoskust kasutas noor dekaan Fred Kudu ka keha-kultuuriteaduskonna tudengitega Lõuna-Eestis talvistes õppelaagrites viibides – dekaan tegi muusikat, et tudengid saaksid tantsida. Samas õpetas Fred üliõpilastele ka vanu korporatsioonilaule. Viimasest tuli tal hiljem hulganisti pahandust.

Noorel dekaanil oli meile veelgi üllatusi varuks. Nimelt oli tal kombeks “korravalvurina” kohal viibida meie tantsuõhtutel, sealjuu-res – just nagu ajaviiteks – tantsitas ta üksteise järel läbi kõik naissoost tudengid. Dekaani lausa ülihea tantsuoskus oli üllatav ja imetlust teki-tav. Ajapikku saime teada, et Fred Kudu tantsuoskus pärineb kooli lõpuaastate salajasest peotantsuharrastusest. Salajasest seepärast, et peotantsuga tegelemine oli tol ajal koolinoortele rangelt keelatud. Fredi tantsupartneriks oli üldtuntud võimlemispedagoogi Ernst Idla üks pare-maid võimlejaid ning ühtlasi Idla assistent Emmy Tõkke. Hiljem oli Emmy Tõkke Fredi kursusekaaslane Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudi II lennus.

Fredi sümpaatiat tantsu vastu võib välja lugeda ka tema elukaas-lase valikust. Nimelt abiellus Fred vahetult pärast ülikooli lõpetamist (novembris 1940) kursusekaaslase Ella Lukiga. Enne ülikooli astu-mist oli Ella saanud üsna põhjaliku ettevalmistuse plastilise tantsu alal. Saksa okupatsiooni perioodil oli Ella Lukk-Kudu Kehalise Kasvatuse Instituudi plastilise tantsu õpetajaks (1942–1944). Samal ajal tantsis ta Vanemuise balletirühmas solistina. Mul on olnud võimalus näha Ellat Vanemuise “Krati” lavastuses Kratina tantsimas. 1944. aasta 9. märtsi Tallinna pommirünnaku aegu olin Estonia teatris jälgimas “Krati” küla-lisetendust, kus ka Ella kaasa tantsis. Venelaste õhurünnaku alguseks oli etenduse esimene vaatus lõppenud ja publik ringles koridorides. Õhurünnaku häiresignaalile esialgu ei reageeritudki, sest rünnakuhoia-tusi oli varemgi olnud, kuid rünnakut ei olnud senini järgnenud. Alles kiiresti lähenevad ja üha valjenevad mürsuplahvatused sundisid pub-liku keldrist varju otsima. Kahe pommitamise seeria vahepeal oldi aga sunnitud teatrist lahkuma – kõrvalasuv kontserdisaal oli saanud otseta-bamuse. Treppidest üles tulles nägime, et teatrit kontserdisaalist lahutav müür oli purunenud ja saal ise juba tuleleekides.

Kuigi Fred meeleldi klaverit mängis ja peotantsu harrastas, oli tema suurimaks armastuseks siiski sport. Mulle näib, et armastuse ning erili-selt suure huvi spordi vastu päris Fred isalt. Elsa Kudu juttudest mäletan, et Tallinas Kaupmehe tänavas elades olid kodused majapidamistööd kolme teismelise lapse vahel ära jaotatud. Oma sportimistuhinas unus-tas Fred üsna sageli need kohustused ja pahandas sellega kodus ootavat isa. Kui aga Fred koju saabudes hakkas isale õhinal jutustama äsja toi-munud koolinoorte võistlustest ning enda headest tulemustest nendel võistlustel, muutus isa pahameel alati rõõmuks ja Fred teenis laituse asemel hoopiski kiidusõnu.

Ühes oma elulookirjeldustest on Fred märkinud: “Tegutsen aktiiv-sportlasena alates 1932. aastast, olles võistelnud peamiselt kergejõustikus, suusatamises ja käsipallis.”

Eesti Spordi Biograafilise Leksikoni põhjal tuli Fred TKSÜ (Tallinna Koolinoorte Spordiühing) kergejõustikuvõistluste üldvõitjaks 1934. ja 1935. aastal.

TKSÜ võistlused olid meie põlvkonna noorte hulgas väga popu-laarsed. Neid käidi jälgimas nagu teatrietendusi, vaatamata sellele, kas ise oldi sportlane või mitte. Nii ongi minu esimene põgus mäles-tus Fredist, kui istusin pealtvaatajana Kadrioru staadioni tribüünil. Seal juhiti minu tähelepanu jooksuraja äärtpidi kõndivale Westu nokkmütsi (selle kooli vormimüts) kandvale noorukile: “Vaata, sealt läheb Fred Kudu! Westu-poiste spordiorganisaator!” Umbes nii öeldi, aga see kõlas väga tunnustavalt.

Olles lõpetanud Westholmi gümnaasiumi, tuli Fredil läbi teha aas-tane kohustuslik ajateenistus, mis toimus suurtüki väeosas Viljandis.

1937. aastal asus Fred õppima Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituuti (II lend) ja lõpetas selle 1940. aastal.

Minu teistkordne kohtumine Frediga toimus 1944. aasta sügi-sel Tartus, ülikooli peahoone läheduses. Olime kursusekaaslase Juta Lauknaga äsja Tallinnast saabunud, et jätkata sõja tõttu katkenud õpin-guid Kehalise Kasvatuse Instituudis. Tartu linn oli sõja tagajärjel kahe kolmandiku osas varemetes ja olime üsna nõutud eluaseme leidmisega. Äkki täheldasime meist mitte kaugel sportliku hoiakuga noorepoolset meesterahvast nagu kedagi ootavat. Kuigi me teda isiklikult ei tundnud, aimasime, et see ongi meie uus dekaan. Hädaolukorrast julgust saanuna astusin tema juurde, tutvustasin end ja kandsin ette meie probleemi. Dekaan lükkas kaabu veelgi enam kuklasse ja jäi mind sõnatu üllatu-sega vaatama, silmis lõbusalt uudishimulik, kuid heatahtlik pilk.

Selgus, et dekanaat oli kogunud andmeid majutusvõimaluste kohta taas õppimaasuvatele üliõpilastele. Meile Jutaga eraldati toake otse ülikooli peahoone vastas, sõjas täiesti terveks jäänud hoones. Väga sümpaatse ja intelligentse perekonna korteris elas vanavanemate juures ka väike poisike nimega Jaan Kaplinski – tulevane kuulus luuletaja.

II maailmasõda räsis Kudude perekonda valusalt.

1941. aasta juulis mobiliseeriti õppejõuna Narva-Jõesuus kehakul-tuuritudengite suvelaagris viibinud poeg Fred Punaarmeesse.

1944. aasta sügisel lahkus Eestist Punaarmee ja Vene okupatsiooni hirmul noorem tütar Leida Kudu-Lehepuu. Põgenemisteekonna vahe-peatuses Saksamaal sündis Leidal tütar Liisa. Edasi kulges teekond Austraaliasse, kuhu rajati uus kodu.

1944. aastal asus manalateele isa Otto.

1945. aastal kolis sõjakeerises üksikuks jäänud vanem tütar Elsa oma kolme tillukese tütrega – viie-, kolme- ja pooleaastasega – Tallinnast Tartusse. Elsa omandas Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogia ja bibliograafia eriala ning töötas kogu oma järgneva elu ülikooli raamatu-kogus kõrgelt hinnatud vanembibliograafina.

Üks palju hävingut ja kannatusi toonud sõdadest oli järjekordselt lõpule jõudnud. Neil, kes sõja üle elanud, tuli elu taas normaliseerida. Kuigi Fredi esimene, väga võluv ja armas abikaasa, oli Ameerikasse emigreerumisega jätnud Fredi hinge valusa haava, ei näidanud ta seda kõrvalistele isikutele. Vapralt sundis ta end kättesaamatut unustama ning noore ja vabana pühendus tööle, armastatud erialale ning uue pere-konna loomisele.

Fred Kudu ema Amanda-Hildegard Tiibus ja isa Otto Kuddu.

Väike Fred (vasakult teine) õdede ja teiste mängukaaslaste seltsis.

Koos noorema õe Leida (vasakul) ja vanema õe Elsaga (paremal).

1934. ja 1935. aastal tuli Fred Kudu Tallinna Koolinoorte Spordiühingu kergejõustiku esivõistlustel üldvõitjaks.

Puhkehetk purjekal koos sõpradega.

Fred Kudule meeldis sport ja tegeleda spordiga. Pildil noor Fred kuulitõukel.

Westholmi võistlusvormis.

Koos võistkonnakaaslastega võidukarikat hoidmas.

Hea läbisaamine isaga aitas Fredi arengule väga palju kaasa.

Üle 50 aasta oli Fred Kudu elu seotud Tartu Ülikooliga.

Koos esimese abikaasa Ella Lukiga suusarajal.

Kirjutuslaua taga veedeti palju aega – õpiti, loeti, peeti kirjavahetust jne.

Järjekordne võit! Fred Kudu tuli Eesti meistriks kaugushüppes ja 200 m tõkkejooksus.

Fred Kudu (tagareas vasakult esimene) koos teiste TÜ Kehakultuuri Instituudi lõpetanutega 1940. aastal.

Treeneriamet sai alguse sellest kirjast.

Esimene treeneritunnistus Eesti Spordi Keskliidult.