Читать книгу Kuidas kirjutada neetult head romaani - James N. Frey - Страница 10

Oma raamatus «Fiction Is Folks» (1983) annab Robert Peck järgmise nõuande:

Kirjutamine on metsikult raske pingutus, mis tähendab, et kui sellele lohakalt lähened, on sul varsti nutt lahti. Nii et enne, kui kirjutad ESIMENE PEATÜKK puhta lehe ülaossa (ja siis istud seal terve nädala, mõeldes, mida järgmiseks teha), tee ära oma kodutöö kõigi oma tegelaste loomisel.

«Oma kodutöö tegemine» tähendab peategelaste jaoks tausta loomist, põhimõtteliselt nende elulugude kirjapanekut. Enamiku kirjanike – ja kindlasti kõigi algajate kirjanike – jaoks on tegelaste elulood vajalik eeltöö romaani kirjutamisel.

Oletame, et tahad kirjutada detektiiviromaani. Sul pole veel süžeed ega isegi ideed selle jaoks. Esimene asi, mida vajad detektiiviromaani jaoks, on mõrvar. Mõrvarist saab romaani lurjus ja antagonist. Mõrvalugu tekib lurjuse mahhinatsioonidest. Teatud mõttes on lurjus su loo «autoriks». Tegelaste koosseis, keda vajad, oleneb su mõrvari plaanist.

Ütleme, et sul on mõte kirjutada naisest, kes mõrvab oma abikaasa, sest too on häbistanud perekonda, müües narkootikume, et rahastada oma hipodroomisõltuvust. Sul pole aimugi, kes see naine on või missugune ta on, kuid sa tead, et ta on tark (muidu poleks ta vääriline antagonist). Sa tead, et ta kavandab kuritegu suure hoole ja kavalusega. Veel enam, ta kavalus määrab, kui raskeid ülesandeid detektiivil lahendada tuleb, seega, mida leidlikum ta on, seda parem.

Järgmiseks vajad kedagi, kes kuriteo lahendaks, protagonisti.

Sul pole ehk hetkel mingit ideed, kes võiks selleks olla. Mida sa siis teed?

Sellistes romaanides on palju erinevaid detektiivitüüpe.

See mees või naine võib olla elukogenud professionaal (Philip Marlowe, Sam Spade), intellektuaalne professionaal (Sherlock Holmes, Hercule Poirot), andekas amatöör (Ellery Queen, Miss Marple) või kõrvalseisja, kes tõmmatakse mõistatusse (teine Mrs. de Winter Daphne du Maurieri «Rebeccas»).

Sinu valik sõltub sellest, mis tüüpi romaani sa kavatsed.

Kriminaalkirjandus pakub lugejale palju rõõme. Näiteks rõõm vaadata suurt mõtlejat töötamas. Või nad võivad jagada süütu kõrvalseisja hämmastust ja hirmu, keda mõrvaintriigi kistakse. Või vaadata karmi meest, detektiivi, vantsimas läbi pori ja kõntsa kahtlases linnaosas, teel nägusid üles pekstes ja kuulide eest põigeldes.

Kui sa oled ühe tüübi austaja, siis just sellest peaksidki kirjutama. Kirjuta raamat, mida lugeda tahaksid. Selle reegli erand on minajutustusena kirjutatud «karmi mehe» detektiiviromaan. See on raske proosastiil, eriti algajale. Kui see ei tule hästi välja, jätab see jäljenduse, või veel hullem, paroodia mulje.

Ükskõik missugust romaanitüüpi sa ka ei valiks, pead kirjutama selle reeglite järgi, ja on parem, kui oled selliseid romaane palju lugenud ja läbinisti tuttav sellele iseloomulike tavadega.

Kogenud kirjanik võib tavasid eirata, kuid algajal see privileeg puudub ja ta peab seetõttu jääma üldtunnustatud piiridesse.

Ütleme, et otsustasid kirjutada professionaalsest detektiivist, sest sulle meeldib lugeda Erle Stanley Gardnerit, Ed McBaini, Ross MacDonaldi, John Dickenson Carri ja Robert B. Parkerit.

«Professionaalne» detektiiv on su lemmik-detektiivitüüp. Kuid sul pole aimugi, missugune sinu professionaal olla võiks. Hea oleks alustada nimest, mis võiks sulle mingi kujutluspildi anda.

Ärgem andkem talle tüüpilist detektiivinime nagu Rockford, Harper, Archer või Marlowe. Sa tahad midagi värsket ja erinevat, kuid mitte liiga eripärast. Mitte nagu näiteks Stempski Scyzakzk, mis võiks sinu arust lugejaid eemale peletada. Asja mõte on olla loov aktsepteeritud piirides, nagu arhitekt, kes võib muuta nurki, sambaid, katuse kallet, kuid jätab siiski alles kõik magamistoad, vannitoad ja tualettruumid, mida ta kliendid vajavad.

Kutsume su detektiivi nimega, mis kõlab mitte-detektiivilikult, ütleme, Boyeriks. Boyer Mitchell, kuidas sellega oleks? Sama hea kui iga teinegi. Kui sa ei suuda nime välja mõelda, siis telefoniraamat on neid täis.

Paljud detektiivid on keskealised, sitked, karmid ja kogenud. Tehkem Boyer uudsuse huvides nooreks ja kogenematuks.

Ka füüsiliselt ärgem tehkem teda tüüpiliseks detektiiviks. Väljamõeldud detektiivid on sageli pikad, rohmakalt kenad ja hulljulged. Tehkem Boyeri peenekondiliseks ja kiitsakaks, keskmise kasvuga, intelligentse ilmega, andkem talle suured, tumedad, läbitungivad silmad, längus õlad ja pikaldased liigutused. Ta arvab, ütleme, et hästi riietumine annaks parima esmamulje, seepärast on ta hästi riides ja tal on suured säravad hambad. Ta käitub meeldivalt – rahulikult ja läbimõeldult. Paljud peaksid teda haritlaseks. Ta on kakskümmend kuus ja vallaline.

Kust tuli see pilt Boyer Mitchellist? Käesoleva raamatu autor kavandas seda mustandi kirjutamise käigus, valides jooni, mis oleks enamiku kirjanduslike detektiivide antiteesid – mis poleks stereotüüpsed. Boyer võiks sama hästi olla vana, paks ja alkohoolik. Su otsused, mis omadusi oma tegelaskujule anda, peaksid põhinema esmajoones kahel kaalutlusel: stereotüüpide murdmine ja hea orkestreerimine.

Hea orkestreerimine on Lajos Egri järgi kunst luua üksteisele vastanduvate joontega tegelasi, nii et nad on «pillid, mis töötavad koos, luues hästi orkestreeritud kompositsiooni». Teiste sõnadega, ärge tehke kõiki oma tegelasi, ütleme, ahneteks või ambitsioonikateks. Tegelased peavad üksteisest eristuma. Kui üks on äärmiselt õpihimuline, võiks teine olla äärmiselt laisk. Hamlet oli otsustusvõimetu; tal polnud tahtejõudu, ta kaldus pigem mõtlema kui tegutsema. Ta mõtiskles, tusatses ja tal oli endast kahju.

Tema vaenlane Laertes oli visa tegudeinimene.

Tegelaste loomisel tuleb arvestada ka seda, et sina, kirjanik, pead oma tegelaste nahas omajagu aega veetma. Sa peaksid endalt küsima, kas sa tõesti tahad nende tegelaskujudega töötada. Kas need on sinu arust huvitavad? Ehk sa ei tahaks töötada Boyer Mitchelliga, kes on vana, paks ja alkohoolik, vaid eelistad teda noore, saleda, intelligentsena? Lase käia, see on sinu raamat.

Kui selle tegelased sind paeluvad ja sulle meeldivad, siis on tõenäolisem, et nad meeldivad ka sinu lugejatele.

Siiani oleme paika pannud pisut Boyeri füsioloogilisest mõõtmest ja vihjanud ta sotsioloogilisele mõõtmele. Oleme saanud ettekujutuse, missugune ta on, kuid ta on ikka veel ebamäärane. Me peame ta iseloomu tõeliselt tundma õppima, sest temast saab meie romaani peategelane.

Me võime alustada küsimisega, kuna ta ei tundu tüüpilise detektiivina, kuidas Boyer sellele alale sattus? Ehk tegi ta seda nii, nagu paljud teised noormehed eriala valivad – oma isa jälgedes.

Siin võid lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ütleme, et ta isa oli kuulus «Suur Jake» Mitchell, kes oli eeskujuks Dashiell Hammettile Sam Spade’i tegelaskuju loomisel. Suur Jake oli sitke, halastamatu ja läbinägelik; kliendi huvide kaitsmisel ei peatanud teda miski. Rohkem kui kord on ta kellegi lõualuu puruks löönud, teenides seda, mida ta nimetas «kõrgemaks õigluseks». Boyer peab oma isa parajaks riiukukeks, kuid samas imetleb teda. Ta usub õiglusse just sama tugevalt nagu ta isagi, kuid usub ka, et tsivilisatsioon vajab seaduskuulekust.

Kui valime Boyerile sellise isa, sunnime teda Suure Jake’i maine vääriliselt elama. Inimesed võrdleksid teda alati tema isaga. Vanad vaenlased prooviksid ikka veel tema isaga tasa saada tema poja elu õnnetuks muutes. Suur Jake, kuigi ta on surnud, oleks Boyerile alati ristiks, mida kanda. Luues tegelase elulugu, otsi elemente, mis mõjutaksid loos tegelase emotsioone ja käitumist. Väljajoonistatud tegelastel on minevik, ja just nagu tegelikel inimestel, käib minevik nendega kaasas.

Praegu on meil vaid rohmakas visand Boyer Mitchellist. Me peame talle liha luudele panema. Me saame seda teha, kirjutades talle täieliku eluloo, kas kolmandas või esimeses isikus. Niisugused elulugu nagu järgnev pole lugu. See võib, just nagu seegi, pisut ekselda, anda aimu suhetest, mida lähemalt ei kirjeldata, viidata selgitamata jäävatele sündmustele, ja nii edasi. Niisugused elulood ei pea tegelase elu viimse detailini kirjeldama. Tegelase elulugu on lühike kokkuvõte tegelase elust, et kirjanik teda paremini mõistaks. See on vaid kirjaniku enda kasutamiseks. Siin, kirjutatud esimeses isikus, on Boyeri oma:

Ma olen Boyer Bennington Mitchell, sündinud esimesel jaanuaril. Olen kahekümne kuue aastane. Ma pole mitte ainult noor, ma näen noor välja. See raskendab mul oma elukutses edu saavutamist, kuid ma olen õppinud sellega toime tulema.

Minu jaoks on tähtis see, et töö tehtud saaks. See on üks asi, mida olen oma isalt õppinud. Kui kelleltki raha vastu võtad, võlgned neile oma parima töö.

Mu isa oli «Suur Jake» Mitchell. See on veel üks mu probleemidest. On raske elada selle legendi vääriliselt.

Mu ema oli see, kes pani mulle nimeks Boyer Bennington. Ta on kõrgklassi päritolu, Benningtonide suguvõsa Vermonti harust. Väga vana Uus-Inglismaa perekond. Juhtus nii, et 1955. aastal mõrvati siin San Franciscos üks ta onudest ja politsei ei suutnud mõrva lahendada. Suur Jake tuli appi. Ta sai mõrvari ööpäevaga kätte ja veel ööpäev hiljem abiellus mu emaga. Rabas ta jalust. Mu isa tõesti oskas naistele muljet avaldada. Naistele meeldis see macho-värk. Vähemalt mu emale, nii räägiti. Muidugi oli mu vanemate abielu sama õnnelik nagu elu Calcutta Mustas Augus^[2.].

Kogu selle õnnetuse peamiseks põhjuseks oli Suure Jake’i nõudmine, et nad elaksid tema teenistusest, kuigi naise rahast oleks jätkunud Monaco Vürstiriigi ära ostmiseks. Suur Jake teenis hästi, kuid mida tähendab hea palk, kui oled harjunud Rolls Royce’idega ja talvedega Bahamal? Missugust elu ma küll elasin, kui olin laps! Mu ema tahtis, et mängiksin viiulit, kuigi mul polnud rütmitunnet, muusikalist kuulmist ega vähimatki käteosavust. Mul oli järgemööda üheksa viiuliõpetajat. Ema süüdistas neid alati mu küündimatuses. Aga ma ei tahtnudki ju muusikuks saada. Kui olin umbes viieteistkümnene, loobus ema viimaks mulle muusika õpetamisest. Siis otsustas ta minust pankuri kasvatada. Kuid ma ei tahtnud sellest kuuldagi. Kaugel sellest, kui olin küllalt vana teadmaks, mis on mis, tahtsin saada eradetektiiviks. Ja isegi lapsena olin põrgulikult kangekaelne. Kui ma midagi tahtsin, püüdsin lakkamatult seda saada, kuni lõpuks saingi.

Ema ütles muidugi, et minust ei saa kunagi eradetektiivi, sest ma pole oma isa moodi. Ta võitles minuga nagu buurid brittidega. Kuid uskuge või mitte, sa ei pea olema nagu Suur Jake Mitchell, et sel alal hea olla. Tema stiil pole minu stiil. Kui ma oleksin kunagi tema moodi käitunud, oleks mulle esimesel aastal ots peale tehtud.

Minu valitud tee detektiiviks saamisel läks läbi kriminalistika, mitte rusikavõitluse. Kolledžis õppisin palju keemiat, füüsikat, matemaatikat, kriminalistikat, õigusteadust ja programmeerimist. Ütleksin, et olen kuriteo avastamise spetsialist. Kui Suur Jake 1982. aastal maha lasti, olin magistriõpet lõpetamas. See oli minu elus heitlik aeg. Kavatsesin abielluda. Olin just läbi teinud ninavaheseina operatsiooni ja otsisin maja, mida osta, kuid jätsin kõik kõrvale, haarasin härjal sarvist ja võtsin ta äri üle...

Nüüd on meil umbkaudne ettekujutus Boyeri eluloost.Nii tähtsa tegelase jaoks kui Boyer peaks elulooline visand olema kümme kuni viiskümmend lehekülge pikk, kirjeldades tegelast sünnist saadik – kaasa arvatud perekonna ajalugu – kuni loo alguseni.

Kuid miks valida just need elemendid Boyeri eluloost? Nagu eespool öeldud, peaks valima elemente, mis põhjendavad tegelase emotsioone ja käitumist antud loos. Boyer peab paistma noorena, et ta tunneks end ebakindlalt; teised tegelased ei pruugi teda tema välimuse tõttu tõsiselt võtta, seega on see amet tema jaoks raske. Sa pead alati oma tegelaste jaoks takistusi otsima.

Boyeril oleks kõhetu keha tõttu raske elada ta isa standardite järgi. Ta ema, kes on veel elus, püüaks panna teda ärist loobuma – veel üks takistus. Kuid ta püüdleb kangekaelselt oma eesmärkide poole. Et kompenseerida Boyeri füüsilist nõrkust, on ta varustatud teiste oskustega: ta on tark ja õpihimuline. Kuid ta isa surm sundis teda äri üle võtma enne, kui ta oli valmis, ja katkestas ta abiellumisplaanid. Veel üks probleem.

Boyer Bennington Mitchellil võinuks olla ka täiesti teistsugune tagapõhi ja ta iseloom võinuks olla täiesti teistsugune. Ta isa oleks võinud olla ebaaus politseinik ja Boyer võiks püüda perekonna nime puhtaks pesta. Boyeri oskused võiks olla pigem intuitiivsed kui teadusliku loomuga. Ta ema võiks olla vaene ja haige ja ta püüaks tema arveid maksta. Boyeri väljajoonistamisviis oleneb täielikult sellest, kuidas autor tegelast tunnetab. Lõputu hulk võimalusi töötaksid, nii kaua kui lõpptulemus on usutav, kolmemõõtmeline tegelaskuju, kes mängib loos oma rolli hästi.

Kui elulood põhjalikult läbi töötad, siis tunned oma tegelasi hästi – vähemalt sama hästi kui oma venda, õde või parimat sõpra – juba enne oma romaani alustamist. Pole võimalik teha nimekirja kõigist elementidest, mis neis eluloovisandites olema peaksid. Sa peaksid sisse panema kõik detailid, mis võiksid tegelase motivatsioone ja tegusid mõjutada. Pane sinna kõik, mis mõjutab ta suhteid, kombeid, eesmärke, uskumusi, ebauske, moraalseid otsustusi, sundmõtteid ja nii edasi – kõik faktorid, mis on tähtsad valikute tegemisel ja käitumisel. Sa peaksid teadma oma tegelase vaateid poliitikale, religioonile, sõprusele, perekonnale; ta lootusi, unistusi, hobisid, huvisid; mida ta koolis õppis, milliseid aineid armastas ja milliseid vihkas. Millised on ta eelarvamused? Mida ta varjaks oma psühholoogi eest? Mida ta varjaks iseenda eest? Sa peaksid suutma vastata mistahes põhjendatud küsimusele su tegelase kohta, nagu tunneksid teda isiklikult.