Читать книгу Kuidas kirjutada neetult head romaani - James N. Frey - Страница 7

Homo fictus’eid on kaht sorti. Lihtsamat nimetatakse «lamedaks», «papist» või «ühemõõtmeliseks». Neid tegelasi kasutatakse kõrvalosades. Nad astuvad sisse, ütlevad rea või kaks ja asi piirdubki sellega. Nad on kelnerid, postimehed, uksehoidjad, baarimehed, jooksupoisid. Nad võivad olla värvikad või mittemidagiütlevad, emotsionaalses kõrgpunktis või rahulikud. Kuid nad on alati perifeersed, mitte kesksed; lugeja peatub neil põgusalt. Nad on kergesti sildistatavad tegelased, kellel paistab olevat vaid üks iseloomujoon: nad on ahned või vagad või argpüksid või orjalikud või kiimalised ja nii edasi. Nad võivad hetkeks ehmatada, valgustada või lõbustada, kuid neil pole jõudu köita lugeja tähelepanu pikemaks ajaks. Neis pole sügavust; kirjanik ei ava nende motiive või sisemisi konflikte – nende kahtlusi, ootusi, süütundeid. Niikaua kui üheplaanilisi tegelasi kasutatakse su romaanis vaid väikestes osades, on kõik korras. Aga kui neid kasutatakse suurtes osades, nagu peamine kurikael, muutub dramaatiline lugu melodraamaks.

Teist peamist tegelasetüüpi nimetatakse «välja joonistatuks», «rikkalikuks» või «kolmemõõtmeliseks». Kõik peamised tegelased su romaanis peavad olema seda tüüpi, isegi negatiivsed. «Välja joonistatud» tegelasi on raskem sildistada. Neil on keerukad motiivid ja vastukäivad soovid ja nad on täis kirgi ja ambitsioone. Nad on teinud suuri patte ja kannatanud suuri piinu; nad on täis muresid, hädasid ja lahendamata vimmasid. Lugejale jääb mulje, et nad on elanud kaua enne romaani algust, elanud huvitavalt ja täisväärtuslikult. Lugejad soovivad selliste tegelastega lähedust, sest nad on väärt tundma õppimist.