Читать книгу La mala vida ehk neetud elu - Jan Beltran - Страница 11

„Lõpeta ometi see kekslemine! Rosa, kas sa kuuled mind!“ lausus ema tüdrukule.

„Ema, see pole kekslemine, see on tantsimine,“ ohkas tüdruk, pani käed puusa ja kummardas. Tema juukseotsad puudutasid toa põrandat. Kummardus oli mõeldud emale, kes parasjagu Rosa viiekuust õde tissi otsas imetas. Carmen naeratas tütrele. Kerge, natuke väsinud naeratus kadus aga tema huultelt, põsesarnadelt ja silmadest kiiresti.

„Kallike, ole nii hea ja mine isa juurde kingi puhastama, siis pääseb ta varem koju,“ palus Carmen vanimat tütart.

Lausumata ühtegi sõna, tõmbas üheksa-aastane Rosa heleda sitskleidi peale õhukese helesinise kampsuni, mille käiseotsad talle vaevu üle küünarnukkide ulatusid. Ta embas ema, tippis lühikestel sammudel esikusse ja sealt trepikotta, sulgemata enda järel korteri ust. Carmen kuulis, kuidas tütar trepist alla minnes veel „Olé, olé!” hõiskas ja lõpuks välisukse paukudes kadus. Carmen ohkas, pani väikese Silvia voodisse magama ja läks kööki juba teist päeva seebivees ligunevat pesu pesema.

Carmeni ja Cristobali üürikorter El Ensanches – mida katalaani keeles L’Eixampleks nimetati – asus Gran Via avenüül kuningriigiaegses majas, mille fassaadi kaunistas Vahemere lopsakast loodusest inspireeritud taimeornamentika. Akende vahel olid krohvi sisse kraabitud sgrafiitokujutised. Korter ei olnud suur: kolm magamistuba, söögituba, pesuruum ja kitsuke köök aknaga siseõuele. Põrandaid kattis pehme araabiapärane mosaiikplaat, mille toonid vahetusid lävepakkudel pruunist roheliseks või siniseks, säilitades mustrite ühtse joonena vaid kollase värvi. Kuid aastate jooksul olid mustrilise põrandakatte toonid tuhmunud ja käidavamates kohtades sootuks ära kulunud. Korteri lagesid kaunistasid kipsist vormitud vanikud ning seinu kolletav, kulunud tapeet.

Kella kaheksa paiku, kui Cristobal ja Rosa kingsepatöökojast koju jõudsid, oli Carmen oma toimetustega ühele poole saanud. Rasketele aegadele vaatamata oli nende kuueliikmeline pere toidetud ja kaetud, ning jalavarjud tänu isa ärile isegi paremate killast. Vahel oli juhtunud, et mõni rikkam proua või härra – teades ja tundes Cristobali, tema naist ja lapsi – tõi töökotta üleliigse kingapaari, kleidi või särgi. Vaesus pole häbiasi, ajad on kehvad, nentis Cristobal ning tänas oma kliente nii viisakalt ja meeldivalt, nagu oskas. Ta oli alandliku loomuga mees.

„Rosa, mine alla don Carlose puuviljapoodi ja too sealt arbuus!“ hõikas Carmen köögist Rosale, kes imetles end esiku seinapeeglist. „See on juba makstud,“ lisas ta.

„Kas isa ... või sina ei võiks minna?“ torises Rosa, seades peegli ees juukseid pea peale kokku ja päästes need siis uuesti valla.

„Ei,“ oli Carmen konkreetne.

Rosa vaikis ja vaatas oma jalgu, mis olid rihmikute kandmisest vöödiliseks päevitunud.

„Ma ei saa minna, mu jalad on mustad,“ kostis esikust.

„Pese siis jalad ära,“ andis Carmen nõu, millele järgnes vaikus. Carmen teadis, et tüdruk otsib vaid ettekäänet, et võita aega ja seejärel puuviljapoodi joosta.

„Ega see arbuus liiga suur ei ole?“ küsis vaikselt köögiuksele ilmunud Rosa uurivalt.

„Ei ole, kallike... Meil ju polegi raha suure arbuusi jaoks,“ sõnas Carmen väikese kaldega roosakas marmorvalamus panni küürides. Seinast väljaturritavast kraanist nirises peenike veejuga, mis valamu pinnale langedes heitis pritsmeid igas suunas, ka Carmeni põllele, mis oli kõhu pealt juba korralikult läbi ligunenud.

„Olgu,“ tuli Rosa suust kiiresti ja tähtsalt. „Aga sa pead lubama, et tuleval nädalal viid mind senjoora Isabel Garcia tantsukooli,” lisas ta.

Carmen noogutas pead ja sõnas tuimalt:

„Jah...“

See „jah“ oli Rosa jaoks suure tähendusega. Ta teadis, et kui ema midagi lubab, siis oma sõna ta ei murra. „Vastasel juhul oleks ta öelnud midagi ebamäärast,“ mõtles Rosa ja läks välja.

Puuviljapoe omanik Carlos oli kõhetu mees, kes seisis alati poe uksel, et kliente tervitada. Tal oli ees valge põll ja ta tumeda pluusi käiste peale olid tõmmatud valged, kummiga ääristatud kätised.

„Rosa, kas sa tulid arbuusi järele?“ küsis poodnik, endal käed kõhu peal risti. Ta taganes sammu võrra, justkui kartes, et Rosa tahaks teda näpistada või koguni röövida.

„Ja kus su kott on?“ küsis ta, lastes pilgul Rosast jalatallast pealaeni üle käia.

„Ei ole kotti, senjoor,“ vabandas tüdruk.

„Oeh! Kuidas sa selle siis koju viid?“ ohkis don Carlos, otsides hunnikust õiget arbuusi. Nii kaua, kui Rosa suu vett jooksma paneva puuviljapoe omanikku mäletas, oli mees alati torisenud ja ohkinud.

„Ärge muretsege. Ma saan hakkama,“ ütles tirts ja sirutas käed pikalt ette, et poodnik arbuusi tema peenikestele käsivartele asetaks.

Arbuus ei olnud väga raske ja Rosa teadis, et trepist kolmandale korrusele minna on palju raskem kui need paarsada meetrit kodu ukseni. Ta surus arbuusi tugevasti vastu rinda ja hakkas vilkalt kodu poole astuma.

Õnneks oli maja välisuks pärani ja tal ei tulnud pead murda selle üle, kuidas avada uks arbuusi maha panemata. Sisse astunud, nägi ta vestibüülis postkastide juures kolme naabripoissi, kes pead koos midagi uurisid ja itsitasid. Rosa tundis neid poisse ja teadis, et nad on temast kaks-kolm aastat vanemad. Üks poistest elas neljandal korrusel ja teised kaks olid naabermajast, mille esimesel korrusel asusid meeste juuksuriäri ja rauapood.

Rosa käed hakkasid arbuusi tassimisest väsima. Et puhata, pani ta selle esimesele trepiastmele maha. Samas huvitas teda ka poiste tegevus. Tal oli kange tahtmine teada saada, mida nood nii kiivalt ja salakavalalt uurisid. Ta kiikas korraks poiste poole, kuid need olid nii tihedalt ringi tõmbunud, et ta ei näinud midagi.

Üks poistest oli Alvaro, kelle ülemise rea esihammaste vahel laiutas tühjus. Tema märkas, et Rosa neid uuris. Poolkäskival toonil soovitas ta, et plika võiks oma teekonda jätkata.

„Siin ei ole midagi huvitavat,“ hõikas ta Rosale ja sosistas poistega edasi.

Rosa oleks tahtnud neile öelda, et olete ikka rumalad, kuid võttis arbuusi sülle ja hakkas ülespoole astuma. Teisele korrusele jõudnud, kuulis tüdruk, kuidas ka poisid ühtäkki trepist üles jooksid. Et pullikarjana jooksu pistnud noored mehepojad temast mööda pääseksid, tõmbus Rosa seina äärde, kuid peatselt olid ka poisid teise korruse mademel ja Rosa peatus.

Üks või kaks trepiastet temast allpool jäid poisid seisma. Nolgid hingeldasid ja Rosa käed olid tassimisest väsinud. Ta keeras küljega poiste suunas, et nende nägudest midagi välja lugeda. Naabripoisid vaatasid üksteisele kavalalt otsa ja lahvatasid naerma. Samal hetkel tajus Rosa, kuidas Alvaro käsi tema kleidi alläärest kinni võttis ja selle õhku tõstis – nii kõrgele, kui vähegi ulatus. Rosa tundis, kuidas külm õhk ta jalge vahelt läbi vuhises. Peas hakkas kumisema ja kuumus tõusis näkku.

„Hahaa!“ kõlas poiste suust võidukas naerupahvatus. Rosa lasi arbuusist lahti ning ta parem käsi tõusis, et Alvarole vastu nägu lajatada. Samal hetkel käis tume mütakas. Rosa nägi, kuidas arbuus trepiastmele kukkus, siis teisele ja siis kolmandale... Iga põrgatusega lõhenes arbuusi koor ja sellest pritsis mahla. Hetke pärast oli trepp viljaliha punastest tükikestest ja mahlast leemetav ning poisid näost kaamed, mis Rosal naeruturtsatusi esile kutsus.

Majas valitses vaikus. Siis aga krigises kuskil uks.

„Rosa, Rosa, mis juhtus? Kus sa oled?” kostis Carmeni muretsev hääl, mille peale ehmunud poisid jooksu panid.

Carmenil oli tütrest kahju. Teda vaevasid süümepiinad, et ta Rosat koduste töödega kurnas, kingaparandusse saapaid puhastama saatis, arbuusi tooma kupatas. Neid südamevaevu oli palju, mille pärast tal paha oli. Kuid märksa suuremat süütunnet ja muret kui arbuusi ja naabripoiste kõlvatu nalja pärast tundis ta Rosa koolitee pooleli jäämise tõttu. Enese jaoks vabandust otsides leidis ta, et ega Rosa eriti kooli kippunudki.

Umbes aasta tagasi, kui Rosa esimest aastat kooli sai viidud, tabas pereisa Cristobali tuberkuloos. Hull haigus niitis nagu sõda ega valinud ohvreid – võttis selle, kes ette jäi. Jumala tahtest neljandat kuud käima peal olnud Carmen tundis, kuidas maailm tema jalge all kokku variseda tahtis. Ainuke lahendus, et mehel ja kolmel lapsel hing sisse jääks, oli tema tööle minek ja Rosa kojujäämine koolist – muidugi vaid seni, kuni isa paraneb. Õnneks oli Carmenil töö küdi pagaritöökojas olemas.

Cristobal paranes oodatust kiiremini ning juba märtsis, kui Vahemere rõske talv lõppenud oli, avas ta uuesti oma kingaparanduse uksed. Isa haiguse ajal kahe noorema õe ja venna eest hoolitsenud ning majapidamistöödel abiks olnud Rosa aga unustas kooli. Vanematele väikest lootust andes lubas tüdruk, et sügisel alustab ta jälle tähtede õppimisega.

Sügise saabudes vajas haigusest põdur isa paraku siiski tütre abi, sest jalatsite harjamiseks ei olnud tal lihtsalt võhma – kopsud vilistasid ja õhust jäi puudu, kui ta harjaga üle kingade lasi. Ka Carmen vajas pagarikojas abilist, kes saiad klientidele koju viiks. Rosa mõistis, et kool ei olnud enam tema jaoks. Ta suisa kartis, et vanemad ta ühel päeval taas kooli saadavad. Tema aga tahtis vaid tantsijaks saada.