Читать книгу La mala vida ehk neetud elu - Jan Beltran - Страница 6

„Vanamees, usu mind, see maja on neetud,“ sõnas ehmunud Pilar kõrval magavale mehele. Ta tonksas meest küünarnukiga, kuid see ei liigutanud ennast.

Aastaid – õigemini nii kaugele, kui tema mälu ulatus – oli selles majas kummitanud. Ükski preester, nõid ega muidu tark ei olnud suutnud seda paha vaimu majast välja saada. Polnud aidanud jumalasõna, loitsud, lävepakule puistatud ürdid ega ka põranda küürimine ohvriks toodud pimeda kuke verega.

Pilar oli kindel, et keset metsi ja mägesid asuv suur ja külm kivimaja oli ehitatud koolnute kontide peale. Vanem rahvas rääkis verd tarretavaid lugusid sellest, kuidas sajandeid tagasi oli just selles kohas tapetud seitse mauri. Teised, nooremad ja targemad, aga teadsid, et maurid polnud sinna kanti kunagi oma jalga tõstnud. Sedavõrd kaugel muust maailmast oli see vana mõis, mille kohal suvel kõrvetas põrgulik päike ja kärgatas kõu. Talviti mattus see aga jäiselt tuiskava lume alla, peites viimasegi märgi elust.

Ka üksikud ekslejad möödusid St. Montclari orus ilutsevast Pont d’Arci mõisast suure kaarega, sest kivisild, mille järgi mägede vahel asuv maavaldus kunagi nime oli saanud, varises kokku juba aastaid tagasi. Pilari arvates oli põrgu ja paradiisi risttee just siin, kus Saatan oma sigitistega tangot tantsis ja tema hirmude üle võigast naeru kihistas.

„Kuula, kohe avab ta kapi ukse,“ sosistas naine tukkuvale mehele. Nad olid juba harjunud selle deemoni tegevusega ja teadsid, millal ta avas kapiukse, millal puistas köögipõrandale tuhka ja millal ennasthaletsevalt ohkas.

Köögist, mida valgustas vaid aknast sissepressiva kuu külm valgus, kostis kapiukse kriginat. Hetke pärast oli kuulda ka kolksatust.

„Nii, ja nüüd ajas ta tabureti ümber,“ ohkas Pilar needuse tegusid tundes. Kolksatus oli äratanud ka mehe. Ta ajas end voodiservale istukile, kratsis selga ja tõusis püsti.

„Ma lähen ja panen köögis küünla põlema,“ sõnas ta.

„Vanamees, ära mine, küllap ta läheb kohe minema,“ keelitas naine meest voodisse jääma. Kuid mees ei vastanud midagi – kangekaelne, nagu ta oli –, vaid läks kööki. Nad olid Temasse alati teatud alandlikkusega suhtunud ja püüdnud deemoni teele mitte ette jääda, kuid viimasel ajal oli rahulolematu paharet hakanud köögis järjest rohkem kurja tegema ja see mehele ei meeldinud.

Naine kahtlustas, et kiuslik vaim ei jäta neid rahule enne, kui on saanud saagiks tema, mehe või nende poja Domingo hinge. Vaja oli ohvrit.

Pilar hingas sügavalt sisse ja sulges silmad. Ta ei tahtnud teada, mis edasi saab, ja mõtles algavale päevale, mis tõotas tulla samasugune nagu eile, üleeile, kõik möödunud kuud ja aastad.

Ühtäkki kostis köögist raske mütsatus. Naine kuulatas ja mõtles korraks. Talle tundus, nagu oleks põrandale visatud kõrvits. Seejärel saabus vaikus.

„Vanamees!“ hõikas ta.

Kuid köögist ei tulnud mingit vastust ning see tegi ta ärevaks. Ta hõikas meest veel korra. Ka see hüüd jäi vastuseta.

Lõpuks ajas Pilar end voodist püsti. Ta tundis, kuidas miskit kuuma tuuleiili taolist üle ta paljaste säärte vuhises ja tahmunud kaminasuus endale pesa leidis. Tuha all hõõgunud söed lõid korraks lõkkele, praksusid ja kustusid sisisedes, justkui oleks nähtamatu käsi nende peale vett heitnud. Vanakurat ise oli kamina kaudu välja lennanud, kahtlustas Pilar.

Kui naine köögi poole liikus, kasvas tema ärevus nii suureks, et tal hakkasid hambad suus lõgisema ja üle selja jooksis teraskülm judin.

Tumeda köögiukse vahelt paistis nõrk valguseviirg. Ta avas ettevaatlikult ukse. Uimastava vorstirohu eeterlikust lõhnast ja oliiviõli aurudest läbi imbunud seintega köögi laual põles küünal ja vanamees lamas liikumatult keset kividest laotud põrandat. Mehe silmad oli pärani ja vahtisid üksipulgi lakke, kus nõgiste talade küljes rippusid rasvast nõretavad vorstid ja kuivatatud seakints. Külma kuuvihu paistel valgus verenire vanamehe ninast aeglaselt mööda habetunud põske kukla poole. Naine tardus hetkeks ja lõi risti ette.

„Seda ma arvasin, et meist ühe hinge see kurivaim tahtis,“ sõnas Pilar vaikselt ja nuuksatas. „Hea, et ta vanamehe võttis,“ sosistas ta iseendale hääletult. Ta oli meest hoiatanud.