Читать книгу La mala vida ehk neetud elu - Jan Beltran - Страница 8

Inimesed olid vennatapusõjast väsinud. Sõda oli räsinud kõiki – ka neid, kes sündisid alles pärast sõda. Sest sõja lõpp ei tähendanud rahu, õnne ega vabaduse saabumist.

Rosa tuli ilmale 1938. aasta 14. juunil ning tema ema Carmeni mäletamist mööda oli see olnud täitsa tavaline päev. Tavaline päev ühes sõjas, rusude koristamine Barcelona tänavatelt, nälg, sõja lõpu ootus ja hirm.

Kuid Barcelona märtsipommitamist, mil Kataloonia pealinna ründasid ootamatult Itaalia lennukid, mäletas Carmen hästi: pommid vihisesid, koerad ulgusid ja ta oli rase. Ümberringi olid surnud, tossavad kivivaremed, haavatud ja hirm uue pommirünnaku ees. Teine maailmasõda oli Barcelonas juba alanud.

Linna pommitamisele oli eelnenud väga pikk ja külm talv, kütmata koduseinte vahel kattis lauda nälg ja voodites lesis haigus. Õnneks oli see kõik nüüd läbi.

Kesksuvine pärastlõunapäike, mis kella nelja paiku kõrvetas juba vähem kui südapäeval, sundis inimesi siiski varjulisi tänavaääri ja jahedamaid paiku otsima. Rohkem kui pool sajandit tagasi ehitama hakatud Sagrada Família kiriku kõrval asuva kinomaja tühja saali kõrges laes vuhisesid täiel võimsusel kaks suurt ventilaatorit, hakkides kuuma ja lämmatavat õhku laiali, et peatselt algava kinoseansi ajaks saali jahedamat õhku luua. Seinale tõmmatud plagu „Viva Franco! Viva España!“ peitis kodusõjas kannatada saanud hoone arme.

Mööda varjulisi tänavaääri kino juurde kiirustanud Rosa nägi hoone juures tosinat või isegi rohkem inimesi ja rõõmustas. Ta lootis kogu hingest kõige vägevamat paludes, et leiduks ometigi keegi naisterahvas, kelle kleidisabast kinni napsates kinosaali hiilida. Rosa oli ka varem oma ema ja isaga filme ning varieteeprogrammi vaatamas käinud, kuid seda vaid korra või kaks aastas, mil vanematel õnnestus tööde ja teiste laste kõrvalt aega näpistada.

Kinomaja uksel haakis Rosa end vaikselt nooremapoolse abielupaari sappa ning võttis pöidla ja nimetissõrmega ettevaatlikult daami kleidivolangist kinni. Jutuhoos naine ei märganud, et tema sabas rippus umbes seitsmeaastane plikatirts, ja nii liikus kolmik aeglaselt sissepääsu poole.

Uhkes mundris, kuid kuumast ilmast kurnatud valvur kontrollis paarikese pileteid ning viskas ükskõikse pilgu ka tüdrukule, kes talle arglikult naeratas ja justkui ema kleidisaba näppis. Valvur ulatas piletid külastajatele ning viipas loiu käeliigutusega saali suunas.

Diktaator Franco aegsel kinol oli hispaanlaste igapäevaelus täita riikliku tähtsusega roll. Tsensuuriametnike poolt kastreeritud ning kindrali ja temale ustava aparaadi poolt heaks kiidetud filmid ja rahvakunst jõudsid rahvani sageli just kinomajade kaudu. Tõsi, Hispaania, Hollywoodi ja Mehhiko kineastide loomingut näidati rahvale alles põhjaliku iluoperatsiooni järel – Ameerikas vändatud armustseenid muudeti teksti dubleerimise käigus verepilastuseks, kodumaisele natsipropagandale lisati heroiseerivat sära ja suursugusust.

Kultuuriprogramm algas pärast lõunat. Mängufilmile järgnes No-Do^[1.] – diktatuuri mustvalge propaganda, milles esitleti kindrali ja ministrite töösaavutusi vennatapusõja järgse Hispaania ülesehitamisel või näiteks Toledo elanike ustavust kodumaale ja Francole. Väikese raha eest lunastatud kinopileti tõeline väärtus peitus aga pärast propagandaseanssi alanud varieteeprogrammis, mil lavale astusid muusikud, lauljad, tantsijad või poeedid.

Hämara saali ainukesteks valgusallikateks olid lavale suunatud prožektorid, mis heitsid hägust valgust ka esimestele pingiridadele. Erutusest ja kuumusest õhetav Rosa pühkis käega oimukohta tekkinud higipiisku ja ohkas kergendatult. Ta astus korraks esimese ettejuhtuva vaba tooli peale, et käia silmadega üle suminat täis saali pingiridade, ning märkas teise rea keskel paari vaba tooli. Ta pidi kindlasti istuma esimeses või teises reas. Nobedasti puges õbluke tüdruk pingiridade vahel sagivate inimeste seast läbi ja poetas end toolile istuma.

Rahulolev, ent püüdlikult ärevust peitev Rosa ohkas korraks ja lasi oma mõtetel vabalt lennata. Ta lootis, et vanemad teda salajase kinokülastuse eest liiga kõvasti ei nahuta, kuid ta oli valmis ka ränka karistust kandma, sest ta kirg eelmise kinokülastuse ajal varieteeprogrammis nähtud tantsija vastu ei andnud talle rahu juba kuid, ei öösel ega päeval. Ta pidi teda veel kord nägema – kas või elu hinnaga.

Igavate ja tüdrukule arusaamatute kinoteoste lõppedes haaras Rosat uuesti ärevus, mis pani teda toolil nihelema ning sagedase pesemise tõttu kollase värvi kaotanud põlvikuid piki peenikesi sääri üles ja alla rullima. Ta pilk oli üksipulgi kinnitunud lava ette tõmmatud paksule härjaverepunasele kardinale, mille taga ootas oma esinemisjärjekorda tema ebajumal – tantsija Pablo Mar. Rahvas oli saalis muutunud häälekamaks: kes arutas kaaslasega äsja nähtud filmi üle, kes magas, kes itsitas või haigutas. Kuumust trotsiv tüse naine Rosa kõrval ohkis vahetpidamata ja vehkis lehvikuga nii ägedalt, et ka tüdruku näolapike sai vallapääsenud õhuvoolu värskendavat jahedust tunda. Rosa vaatas paksule naisele otsa ja naeratas arglikult, nii et tema pea õblukeste õlgade vahele peitus.

Ühtäkki olid lava valgustanud prožektorid kustunud ja paksud kardinad liikusid aeglaselt kahte lehte, moodustades lõpuks kaks punakat sammast. Rosa ajas pea õlgade vahelt välja ja teda haaras hirm – lava oli tühi. Ta tõstis pea kõrgemale, justkui veel kord kinnitust otsides, kuid endiselt valitses seal tühjus.

Rosa mäletas täpselt, et eelmisel korral oli Pablo kardinate avanedes juba laval ja kaks kitarristi sättisid taburette istumise alla. „Oleks vaid ema siin, temalt saaks küsida, tema kindlasti teaks, mis toimub,“ mõtles ärevusse sattunud Rosa. Väikesel tüdrukul kippus nutt kurku tulema. Miski juba kipitas ja vaevas rinnus, ronides sentimeetri kaupa mööda habrast hingetoru ülespoole...

Rosa nuuksatas ja tundis, kuidas pisarad mööda põski voolama hakkasid. Kibedad piisad tahtsid matta ta hinge. Kogu tema lootus ja unelm olid hetkega minema pühitud – see, mida ta ootas ja mille nimel ta kõigeks valmis oli, tõotas hetkega miljoniks ahastuskilluks puruneda. Ta sulges silmad, et mitte näha seda tühja ja musta auku laval. Väikesed, suurest murest täidetud pisarad voolasid mööda ta põski südame poole, nagu jõed, millel polnud algust ega lõppu, mida kandis edasi kurbus ja lootusetus.

Ootamatult kõlas lavapimedusest naisterahva hääl, mis teatas: „Esineb Pablo Mar!” Rosa avas silmad ja nägi läbi pisarate lava keskel ühtlast valgusjuga, mille tsentris, käed selja taga ja otse tema poole vaadates, seisis Pablo. Ta oli nägus, ronkmustade juustega umbes kahekümneaastane noormees, terav lõug kergelt ülespoole suunatud. Pimedusest kostsid kitarrihelid ja Pablo käed liikusid jõuliste liigutustega pea kohale. Rosa nuuksatas nii vaikselt, kui suutis, ja jäi kümneks minutiks tantsijat vaatama, suu ammuli.

Ta oli lummatud ja pisarad – õnnepisarad – voolasid mööda ta põski. Muusika tema kõrvadeni ei jõudnud. Pablo imetlemisele lisaks laiutas tüdrukutirtsu peas vaid üks suur unistus – ka temast peab saama tantsija.

1 No-Do – Noticiarios y Documentales (hispaania k) – teadaanded ja dokumentaalfilmid. [ ↵ ]