Читать книгу La mala vida ehk neetud elu - Jan Beltran - Страница 12

Lõvilõuad ei tahtnud kohe kuidagi rõdu lillepotis õitseda ja juba septembris olid nad närtsinud. Õigemini olid neist järele jäänud ainult kiratsevad varred üksikute kolletavate lehtedega. Kristian kustutas koni lillepotti ja vedas filtrile näpuga niisket mulda peale. Ta sulges enda järel rõduukse, tõmbas kardinad ette ja läks kööki. Ema teadis, et ta seitsmeteistaastane poeg suitsetab, kuid ei teinud sellest erilist numbrit. Ta ainuke tingimus oli, et poeg ei suitsetaks toas ega köögis.

„Sinu iseloomu halvad omadused oled sa pärinud oma isalt,“ alustas Mare teemaga, mille ta võttis jutuks siis, kui tahtis poega „maa peale tagasi tuua“ või noomida.

Sisemuses Kristian tunnistas enda jäärapäisust, kuid avalikult mitte. Ta tundis oma karakterit, mis oli jäik, kohati liiga omakasupüüdlik ja solvumise korral halastamatu, kuid siiski teistest hooliv. Aga kuna ema pidas neist halvimaid enamjaolt isalt päritud omadusteks, siis veeretas poiss meeleldi suurema osa süüst aastaid tagasi surnud isa kaela, ise sellega vastutusest vabanedes. Samas, ka Kristiani hea pea oli ema arvates isalt päritud.

Kristian vaikis ema järjekordse loengu peale. „Emale lihtsalt meeldib näägutada,“ mõtles ta. Poiss istus köögilaua taha ema vastu ja keerutas tikutoosi näppude vahel edasi-tagasi.

„Mida sa jälle tahad?“ alustas Mare juttu närviliselt. „Kas jälle raha?“

Naise suust lendu lastud „jälle“ ja „jälle“ kõlasid eriti teravalt ja rõhutatult ning Kristian otsustas mitte rääkida. Ta vaatas emale otsa. „Ema, nii palju oleks rääkida... nii palju...“ mõtles ta.

„Ei, ma ei taha midagi,“ ütles Kristian teeseldud üllatusega. Ning lisas hääletult, et ei taha midagi rääkida, küsida ega ka vastata. Mitte midagi...

Ta tahtis emale vaid öelda, et ta on homo. Pede, lilla, meestearmastaja, kuidas iganes. Tähtsust polnud, kuidas ta seda oleks nimetanud – ta tahtis rääkida enda tunnetest, kuidas ta on tundnud süümepiinu, seda saladust endas hoidnud ja kandnud. Öelda, et ta pole haige ega ebanormaalne, et ta ei vaja haletsust, et ta tunneb ennast õnnelikuna just sellisena, nagu ta siia ilma on sündinud...

„Oh, ema, nii palju oleks rääkida...“ mõtles Kristian veel kord ja vaatas pliidi ees toimetavat ema. Tema ema, kellele ta ei julgenud rääkida sellest, mis ta südant vaevas.

Võib-olla tahtis ta rääkida ka oma esimesest armumisest ja seksist. Ja veel praegugi temas erutust ja ärevust tekitavatest tunnetest, mida ta koges juuli- ja augustikuus veedetud öödel Marko juures Kasemetsa suvilas. Seal, kus olid vaid nemad kahekesi, koos oma saladusega, millest keegi teada ei tohtinud. Saladusest, mis piinas mõlemat poissi, mis pani mõlemad kohmetuma ja ometigi tundma ühtekuuluvust.

Toona tundus talle kõik uskumatuna nagu unes – kaks noort meest alasti voodis. Eriskummaline, hea, närvekõditav tunne ... armumine? Kristian ei osanud seda südant kloppima panevat tunnet kuidagi nimetada. Kohmakad hellitused, suudlused, erutusest kanged ja higised kehaosad, peaaegu et ootamatu seemnepurse, mis kaks keha soojas suveöös vappuma pani, taustaks laulmas Al Bano ja Romina Power oma felicitàst, oma õnnest... Ta tahtis seda emaga jagada, mitte kellegi teisega, vaid emaga...

Tema teadlikus elus ei olnud meestevahelist armastust varem olnud. Ta oli seda nõrkade tuksetega tunnet endas alati kandnud, kuid polnud kunagi kuulnud kedagi rääkimas, et ka sellised tunded eksisteerivad. Räägiti vaid pededest ja haigetest homoseksuaalidest.

Kuid nõukogudemaal oli ju veel nii mõndagi, millest isegi poole suuga ei räägitud. Mõne aja möödudes kuulis, nägi ja koges Kristian seda ka ise. Hullud, homod ja teisitimõtlejad topiti marsimuusika saatel kinnipidamisasutustesse, pandi üldrahvaliku põlu alla või vaikiti lihtsalt maha.

Ülikoolis saksa keele õppimine päästis Kristiani punaväes teenimisest, kuid see asendati teadusliku kommunismi õppetundidega.

Vaimusilmas ei kujutanud ta kuidagi ette, et peaks tõmbama kuskil pärapõrgus – Volgogradis, Moskvas või Jerevanis – jalga kirsad, täitma vene ohvitseride käske, roomama või muul moel alluma. Ta polnud valmis teenima punaarmeed, mis oli okupeerinud tema kodumaa.

Nii mõnelgi korral, ööpimeduses, kraapis või kirjutas ta suvalisele Tallinna plangule või majaseinale: „Okupandid välja!“ Kaheksakümnendate alguseks olid Lenini, Stalini, Beria ja Brežnevi järglastest käsilased kutsumata külalistena Eestis juba nelikümmend aastat bojaaritsenud ja laiutanud.

Tallinna ülisalajane homoelu keerles Võidu-nimelisel väljakul. Salatud elu susises vaikselt vähestes baarides ja linna saunades, kuid jälgi ajavate nõukogude nuhkide valvas silm ei sulgunud ööl ega päeval. Ehkki haiguseks peetud homoseksuaalsus oli kriminaalkorras karistatav, oli reaalne oht vanglamüüride vahele sattuda siiski väike. Sagedamini pisteti ohtlikud elemendid haiglasse.

Kõike seda teadis ka Kristian. Öö hakul seadis ta end koos kolme sõbraga – Kokutaja, Marko ja Erviniga – sisse Võidu väljakut palistavatel pinkidel või Harjumäe nõlvadel. Noormeestele pakkus „patseerimine“ ja „luftitamine“ lihtsat ja odavat lõbu. Konkreetne lootus just seal ja sellel õhtul või ööl oma unistuste printsi kohata tundus tühiväikesena. Lihtsalt põnev oli ööhämaruses väljakule sattunud mehepoegi uuriva pilguga kaeda, ettevaatlikult juttu teha ning vestluse käigus avastada, kellega tegu.

Samas valitses selles avastamisromantikas tihti ka ohte. Puudega kaetud Harjumäe varjulised servad, kus paljud oma „elu meest“ või hetkerahuldust otsimas käisid, võisid peita endas kurjategijaid ja ka lihtsalt kaabakaid. Kokutaja sõnul oli mäelt paaril korral kostnud kohutavat „seakisa“. Lärm, appikarjed ja sõim olid tekkinud sellest, kui keegi vale mehe otsa sattus, kätt püksi ajama hakkas ja selle eest paar tohlakat sai.

Kristianile meeldis veeta aega ka nendes vähestes baarides, mida homoringkonnas lihtsalt pedebaaridena tunti. Need olid Tare, Kastani ja Viru hotelli valuutabaar, kus teadagi liikus alati välismaalasi. Kogu selle ilu, põnevuse ja nõukogude rahvale keelatud lõbu võis aga lõpetada miilits, kes parimal juhul korrarikkuja kõrtsist vaid haledalt välja kihutas. Õnneks tundis Kristian mitut eriteenistuse tegelast piisavalt hästi ja oli nad aja jooksul lihtsalt ära ostnud. Soojad suhted ja kinnimakstud tutvused sidusid ja andsid palju rohkem, kui rubla eest osta sai. Kuid elu ilma vabaduseta ei olnud romantika.

Üha enam ja enam hakkasid Kristianile meeldima Viru valuutabaaris kohatud välismaalaste vaba ja muretu olek, uimastavad parfüümid ja ilusad riided. „Korraliku“ nõukogude inimesena oli see nägus noormees omandanud meisterliku sahkerdamisoskuse, kaastunde esilekutsumise kunsti ja veenvalt valetamise ande. Kiiresti õppis ta vahetama rublasid markade, kroonide ja dollarite vastu, mida õnnestus omakorda kallimalt maha müüa. Teadagi oli see nõukogude seaduste vastane tegevus, millele võis järgneda koguni vanglakaristus.

Samuti suutis Kristian ruttu kutsuda välismaalastes esile süütunde, et ta peab elama range kontrolliga okupeeritud riigis, kus lisaks paljule muule puudusid ka need kõige olulisemad – inimõigused ja sõnavabadus. Välismaalaste ning Kristiani jutuajamised lõppesid sageli restoranis Gloria, kus kehvale ajale vaatamata tassisid kelnerid lauale lademetes punast ja musta kalamarja, šampust, suitsulõhet ja marineeritud angerjat. See peen toidulaud maksis turistidele tühiseid sandikopikaid. Kuid KGB silmad olid ka Gloria köögipannil.