Читать книгу Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi - Jancee Dunn - Страница 5

Nagu selgus, ei olnud mu sõbral Justinil õigus – ma vaatasin filmi nädal aega pärast sünnitust.

Aga mu sõbral Laurenil oli õigus.

Peagi pärast beebi sündi oli meil abikaasaga värskete vanematena esimene riid, kus karjuti. Kui olla täpne, siis karjusin mina.

Põhjus oli piinlikult tühine, kuid hämmastavalt paljude konfliktide allikas lapsevanemaks saamise esimestel nädalatel: kelle kord on tühjendada mähkmekasti. Sel päeval oli Tomi kord. Kinninööritud kott oli paisunud Birma püütoni suuruseks ja selle sisu kippus välja purskuma nagu vedruga madu pähklipurgist. Hais levis kogu meie väikeses Brooklyni korteris.

„Palun tee see tühjaks!” hüüdsin talle diivanilt, kus last rinnaga toitsin. „Need aroomid teevad mu uimaseks.”

„Kohe, kallis,” vastas ta magamistoast; tema masinlik hääletoon reetis, et ta mängis arvutis malet. Tal on kamaluga varuks eelprogrammeeritud vastuseid nagu nöörist tõmmataval hampelmannil liigutusi. Huvitav. Kas tõesti? Ja: Oo, see kõlab suurepäraselt (mida ta ütles, kui kurtsin, et mu jalale on tekkinud imelik moodustis).

Mind valdas sekunditega lõõmav raev. Ma panin imiku ettevaatlikult käest, sööstsin magamistuppa ja kostitasin abikaasat põlglike, lapsikute solvangutega, mis polnud üle mu huulte tulnud ajast, kui olin 80. aastatel New Jerseys teismeline. Tropp. Persevest. Sitakott. Minu raevukus üllatas meid mõlemaid. Peaaegu kohe tundsin kohutavat häbi. Tõsi, mu hormoonid möllasid, mul oli unepuudus ning koristamiseks ja pesupesemiseks kuluv aeg oli äkitselt neljakordistunud. Kuid ma armastasin oma meest – piisavalt, et lasta tal end rasedaks teha. Ma olin pärast kaht esimest tutvumisnädalat kindel, et tahan temaga abielluda, ta oli kõige huvitavam inimene, keda ma eales kohanud olin. Mind võlus, kuidas ta minuga rääkides kogeles ja punastas, naaldusin talle lähemale puhtast lõbust näha, kuidas see veelgi süveneb. Meie abielu algusaegade rahulike päevade aegu meenutasin tihti Christopher Isherwoodi kirjeldust lugevast paarist: „Mõlemad üdini süvenenud oma raamatusse, kuid ometi vägagi teadlikud teise kohalolekust.”

Ma pole päris kindel, keda tropi all mõeldakse, kuid ma tean, et Tom seda ei ole. Ta on armas, hooliv abikaasa ja isa, kes veedab tunde meie tütre Sylviega, mängides kannatlikult kaheksandat korda järjest „Kalalkäiku”. Ta ei ütle talle kunagi ei: kui tütar lunib laupäeva jääkülmal varahommikul jalgrattaga sõitma minema, on tema standardvastus, nagu mina sellest aru saan: eiolgu. „Ei.” (Viiesekundiline paus.) „Olgu.” Ta on peaaegu koomiliselt kaitsepositsioonil, kui asi puudutab tema ainust last. Ühel päeval kohalikul mänguväljakul nöökis Sylviet üks temast vanem tüdruk, kui Tom süngelt kõrval passis.

Vanem tüdruk: Sa ei oska pulkadel turnida! Sa oled liiga väike. Sa ei ole nii tugev nagu mina!

Kuna Sylvie ei vasta, jätkab tüdruk leelutades: Sa ei oska seda teha, sa ei oska seda teha!

Tom materialiseerub suurema tüdruku kõrval, kes põrnitseb üles Tomi 1,9 meetri poole: Hüva, vaatame, kuidas see sul välja tuleb.

Laps kiigutab end ühelt pulgalt teisele, kukub kolmandalt maha ja hüppab kiiresti rippuma tagasi.

Tom, täis ülimat rahulolu: Sa kukkusid alla. See on sohk. Sina oled see, kes ei oska pulkadel turnida. Suurem tüdruk laseb jalga.

Kui mänguväljaku vaidlused välja arvata, on tülitsemine Tomi jaoks füüsiliselt talumatu: hetkel, kui mu hääl hakkab tõusma, läheb ta näost halliks ja tõmbub endasse nagu häiritud tigu. Olen ähvardanud teda lahutusega ja nimetanud kõikvõimalike nimedega, ja ta pole kunagi – ma mõtlen: mitte kunagi – vastanud mulle samaga. Mulle ei paku rahuldust karjuda leebe, lahke maletaja peale, kes naudib vabal ajal lugemist ja linnuvaatlusi.

Ja kas mähkmekasti pidi tõepoolest kohe tühjendama? Olime me gaasimaske pähe tõmbamas? See võinuks oodata, kuni Tom mängu lõpetab. Kuid sellest päevast saadik nõrgub minust pidevalt pahameelt. Meie tütar on nüüdseks juba kuueaastane, kuid lõputud kurnavad tülid minu ja Tomi vahel kestavad. Miks on mul maailma lühim süütenöör, kui asi puudutab lapse eest hoolitsemise ja koduste tööde jagamist?

Olen hämmingus, et asjad nii läksid. Ma olin veendunud, et mina ja mu mõistlik abikaasa, mõlemad kodus töötavad vabakutselised kirjanikud, oleme igati ühel lainel. Kui olime kahekesi, oli söögitegemine enamjaolt tema õlul ja mina tegin suurema osa kodutöödest, toidupoes käisime ja pesu pesime mõlemad. Kui jäin rasedaks, teatas ta mulle enesekindlalt, et on valmis mähkmeid vahetama.

Kindlasti pidi kõik iseenesest sujuma, nagu meil alati sujus.

Olin lugenud julgustavaid artikleid, et tänapäeva mehed, erinevalt eelmiste põlvkondade leivateenijatest, pühenduvad oma lastele rohkem kui kunagi varem. Pew’ uuringukeskuse küsitluse põhjal väidavad tänapäevased töötavad isad sama tõenäoliselt kui töötavad emad, et eelistaksid lastega kodus olla. Me elame ajastul, kus tulevased isad korraldavad titepidusid ainult meeste seltskonnas (ühe peokaupade kujundaja sõnul on populaarne teema „grill, imikud ja õlu”). Ainult isadele suunatud veebisaidid on tõusuteel, näiteks populaarsest Fatherly.com’ist leiab peale tavapärase sisu (illustreeritud „patsulöömise” juhendid, mereväe nipid, kuidas võita luuremängus) palju artikleid selle kohta, kuidas kasvatada tütred tugevateks naisteks – saidi asutajate sõnul vastutulekuna lugejate nõudmisele.

Muutunud on ka isade suhtumine majapidamistöödesse. Samas Pew’ uuringus leiti, et aeg, mis kulub isadel kodutöödeks, on alates 1965. aastast enam kui kahekordistunud: umbes neljast tunnist nädalas peaaegu kümneni. Sotsioloog Scott Coltrane’i sõnul on mehed siiski valivad selle suhtes, milliseid töid kodus teha. „Viiest suurest” majapidamistööst – söögitegemine, laua koristamine ja nõudepesu, poes käimine, koristamine ja pesupesemine – on mehed tõrksad koristamise ja pesupesemise vastu ning teevad meelsamini süüa, koristavad lauda ja käivad toidupoes.

Kuna minul ja Tomil olid majapidamises juba üsna selged rollid – meie põlvkond on väidetavalt esimene, kus eeldatakse tööde jagamist –, siis arvasin, et jagame samal moel ära ka uued kohustused. Kuid pärast lapse sündi libisesime peagi traditsioonilistesse rollidesse, millega olime üles kasvanud ja mis olid ilmselt sügavamalt juurdunud, kui arvasin (lõpuks töötas eelmine mudel ju alles vanaemade-vanaisade ajal). See polnud läbimõeldud plaan, see lihtsalt kujunes nii. Kuna mina valmistasin süüa lapsele, siis hakkasin kokkama kogu perele ja samuti toitu ostma. Kuna ma pesin imiku pesu, siis viskasin masinasse ka meie riided. Kui laps oli väike, jäin päeval tema juurde koju ja harjumusest pikenesid mu lapsehoidmiskohustused järk-järgult õhtusse välja.

Asjade selline käik on üpris tavaline: Ohio osariigis tehtud esmakordselt vanemateks saanud töötavate paaride uuring näitas, et mehed osalesid majapidamistöödes üsnagi võrdselt – kuni neist said isad. Ajaks, kui laps sai üheksa kuu vanuseks, kulus naistel lapse eest hoolitsemiseks ja majapidamistöödeks nädalas keskmiselt 37 tundi, meestel aga 24 tundi – isegi juhul, kui mõlemad vanemad töötasid sama koormusega. Ja veel, laste eest hoolitsemisel tegid isad rohkem lõbusaid asju, nagu ettelugemine, mitte ilmselgelt argipäevaseid, nagu mähkmete vahetamine (mainimata asjaolu, et pärast lapse sündi tegid nad nädalas viis tundi vähem majapidamistöid).

Uuringu kaasautor Sarah Schoppe-Sullivan nendib meeste õigustuseks, et värsked isad ei tundunud aimavatki, et nad ei pea kasvanud töökoormusega sammu. „Meid üllatas hinnangute ebatäpsus,” ütleb ta mulle. „Mõlemad vanemad tundsid, et teevad pärast lapse sündi palju rohkem tööd, kuid meeste hinnang oli eriti märgist mööda.”

Nüüd teeb Tom umbes kümme protsenti majapidamistöödest. Ta väidab, et on järjepidev: poissmehena tegi ta kümme protsenti oma majapidamistöödest. (Ma võin seda kinnitada: kui ma meie tutvuse alguses esimest korda tema korteris käisin, leidsin külmkapist ainsa asjana hallitanud 1,8-kilose purgi Chi-Chi’si salsat – kaubamärk, mida ma ei uskunud enam eksisteerivatki.)

Mulle meeldiks, kui tema kümneprotsendilisest pingutusest piisaks, kuid see pole nii. Mulle tundub, nagu oleks ta külaline minu juhitavas hotellis. Mul on alailma vaikiva feministi hoiak, et näha, kas ta näitab üles initsiatiivi ja tuleb appi. Punktilugemine ei lõpe iial. Minu pahameelt suurendab veel seegi, et nädalavahetustel õnnestub Tomil kuidagi õnnelikus poissmehemullis hõljuda. Tüüpiline laupäev algab tema jaoks jalgpallimänguga sõprade seltsis või viietunnise rattasõiduga (ta näis hakkavat vastupidavusalasid harrastama umbes samal ajal, kui lapse nabanöör läbi lõigati, nagu oleks see tähistanud stardipüstoli pauku, et jalgadele tuld anda).

Sellele järgnevad rahulikud kakskümmend minutit duši all, hiline hommikusöök, pikk uinak ja seejärel mitmesuguste perioodikaväljaannete hillitsetud lappamine. Mina käin vahepeal meie tütrega sünni- ja mängupäevadel. Nädalavahetustel ei küsi Tom minu käest enne õhtul sõpradega napsitama minekut enam midagi, vaid tuhiseb lihtsalt uksest välja, eeldades, et ma saan lapse vannitamise ja voodisse panekuga hakkama. Kuid kelle süü see on? Oma meeleheitlikes püüdlustes ise kõigega hakkama saada olen lubanud sellel juhtuda – kas ma tohin siis vihastada, kui ta põikab (või läbi minu silmade „põgeneb”) magamistuppa uinakut tegema?

Ja nii ma kogun auru ning kaas lendab pealt vähimagi provokatsiooni korral. Tüüpiline stsenaarium: olen köögis ja üheaegselt valmistan õhtusööki, kontrollin tütre kodutöid ja teen tühjaks nii tema koolilõuna koti kui ka nõudepesumasina. Tom astub kööki ja ma rõõmustan – kui tore, natuke abi! –, aga ei, ta jalutab vaid läbi kaose külmkapini, et endale klaasike veini valada.

Tom, avab külmkapi ukse ja kortsutab kulmu: Kas veini polegi enam?

Mina, hajameelselt: Ju siis mitte.

Tom, veidi kärsitumalt: Sa ei ostnud täna veini?

Mina: Oo, kas mina olen nüüd varustusülem? Vabandust, lord Grantham! Annan töötajatele märku!

Tom: Ei, ma mõtlesin lihtsalt, et sa käisid enne poes ja …

Mina, nüüd juba raevunult: Ma tean, mida sa mõtlesid, tropp!

Kui need väikesed vahemängud lahti rulluvad, kihutab mu tütar kohale, seisab kaitsvalt Tomi ees ja ütleb, et ma ei karjuks issi peale. „Me mõtleme midagi välja, kullake,” ütlen talle kiiresti. Ühes paljudest lastekasvatusraamatutest, mis seisavad kuhjas öökapi peal, öeldakse, et kui nääklete laste ees, peaksite rõhutatult väljendama leppimist, et nad näeksid, kuidas „konflikte rahumeelselt lahendada”. „Vaata,” ütlen talle. „Ma kallistan issit. Me tülitseme mõnikord, aga lepime alati ära, sest armastame teineteist! Näed?”

Lähen kallistama. Mu selg on tütre poole, niisiis ei näe ta, et kui ma oma abikaasat emban, näitan talle ühtlasi keskmist näppu ja sosistan hääletult: käi persse!

Muidugi reageerisin ma üle. Ja Tom oleks võinud ilma Edwardi-aegse virinata poodi minna ja uue veinipudeli osta. Selle asemel on minust saanud paras krõnks, kes ootab, et mees libastuks (ma arvan, et juriidiline väljend selle kohta on „kuriteole õhutamine”). Aga kui ma plahvatan – tehes teadliku valiku end välja elada, selle asemel et arvestada tütre ängistust –, siis kas „võit” oli seda väärt? Minu hool tütre heaolu pärast osutub ärevaks tegevalt valikuliseks. Kuigi ma määrin ta turjale hoolikalt päikesekaitsekreemi ja kaitsen teda liigse suhkrutarbimise eest, lugedes koostisosi tema hommikuhelveste – Nature’s Path Organic EnviroKidz Lightly Frosted Amazon Flakes – pakilt, heidan ma tema turvatunde kergekäeliselt tuulde, et ma saaksin tema issile koledaid sõnu karjuda.

Me hoiame oma parimat mina laste tarvis.