Читать книгу Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi - Jancee Dunn - Страница 8

Muidugi, kui vanemad tülitsevad sageli, ei pääse keegi marrastusteta, kahjuks isegi mitte sülelapsed.

Isegi magades reageerivad kuue kuu vanused imikud vihastele ja ärritatud häältele negatiivselt, nagu avastasid Oregoni ülikooli teadlased, kes mõõtsid imikute ajuaktiivsust, kui nood viibisid pikka aega kõrgendatud häälte mõjuväljas. Õnnetus abielus olevate vanemate lastel võib ilmneda terve rida arenguprobleeme, alates hilisest kõnelema ja potil käima hakkamisest kuni vähenenud võimeni ennast ise rahustada.

Mida kauem kestavad riiud abielus, seda halvem on see laste jaoks. 3–6-aastaselt, ütlevad Gottmanid, oletavad lapsed, et nemad on tülide põhjuseks. 6–8-aastaseks saades asuvad nad sageli ühe vanema poolele (nagu teeb minu tütar). Notre Dame’i ülikooli psühholoog E. Mark Cummings leidis, et koolieelikud, kelle vanemad sageli tülitsesid, kippusid seitsmendasse klassi jõudes tõenäolisemalt kimpus olema depressiooni, ärevuse ja käitumisprobleemidega. Cummings võrdles lapsi, kes pööravad vanemate emotsioonidele suurt tähelepanu, teada saamaks, kui turvaline on nende pere, emotsionaalsete Geigeri loenduritega. Ta ütles, et see pole soovitus vanematele mitte kunagi tülitseda: kui lapsed ei puutu üldse konfliktidega kokku, ei pruugi neil tekkida toimetulekuoskust nendega ise hakkama saada. Nad peavad lihtsalt õppima tülisid õiglaselt ja arukalt lahendama. Tead küll, nagu täiskasvanud.

Sellest pole pääsu: abielu kvaliteet mõjutab vägagi sidet, mis sul lapsega on. Mõelgem Southern Methodisti ülikooli psühholoogide üllatavale järeldusele, et vanemate tülitsemisest saab suurima hoobi isa suhe lastega. Nad leidsid, et järgmisel päeval pärast vanemate riidu suutis enamik emadest sellest üle olla ning nende suhe lapsega taastus kiiresti või isegi paranes. Kuid isad kippusid negatiivset pinget välja elama kogu perekonna peal. Vanematevaheline konflikt kerkis salakavalalt uuesti esile järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval isa ja lapse vahelise hõõrumise näol.

Kui ma räägin Yale’i ülikooli psühholoogiaprofessorile ja Yale’i vanematekeskuse direktorile Alan Kazdinile, et Sylvie hüppab tüli ajal meie vahele, on tema reaktsioon kainestav. „Hüva, see paneb lapsed kohutavasse olukorda, sest nad tajuvad ohtu pere stabiilsusele,” ütleb ta. Kui ma kirjeldan kasvavaid pingeid Tomi ja minu vahel, loobub Kazdin ametialasest hoiakust. „Vaata,” katkestab ta mind leebelt. „Sa ei küsinud minu arvamust, kuid ma ütlen sulle. Sa tundud olevat kena inimene. Elu on ettearvamatult lühike ning sina ja see inimene, kelle sa valisid endale kogu ülejäänud eluks, tülitsete koduste tööde pärast. Need ei ole seda väärt.” Ta pidas pausi. „Kas ma loen juba moraali?”

Vastan talle, et mitte sugugi.

„Siis ma ütlen, et te ei taha seda oma ellu,” jätkab ta. „Ja see oleks ka teie lapsele parem.”

Küllalt. On aeg tõsta latt kõrgemale: iseenda, meie tütre ja meie abielu pärast. Džinni pole võimalik pudelisse tagasi toppida ega pöörduda tagasi elu juurde, mida elasime enne lapse saamist. Tom ja mina peame aru saama, et elu on muutunud ja meie peame muutuma koos sellega. Reaalsuse eitamine viib viletsuse ja isegi katastroofini. On muret tekitav, et minu meelest pole enam imelik endale öelda: „Me saame suurepäraselt läbi, kui me ei tülitse!” Tahan täiel rinnal nautida perekonda, mida olen igatsenud kogu oma elu, ja panna teadlikult tähele paljusid häid asju, mida mu mees teeb. Meie kodu peaks olema turvaline ja mõnus koht meie kõigi jaoks.

Kuna teenin elatist, uurides kõikvõimalikke asju, siis miks mitte katsetada seda ka enda peal? Otsustan sukelduda eneseabiraamatutesse ja rääkida vahetult nendega, kes teevad teadusuuringuid. Küsitlen psühholooge, lastekasvatuseksperte, neuroteadlasi ja teisi lapsevanemaid. Ma proovin kõike. Ma viin – hea küll, lohistan – Tomi paariterapeudi juurde. Me proovime kõiki strateegiaid, mis pähe tulevad, et taastada harmoonia meie abielus ja pereelus.

Sylvie sai just kuueaastaseks. Veel on aega meie elu parandada.