Читать книгу Kuidas mitte vihata oma meest pärast laste sündi - Jancee Dunn - Страница 6

Meie lõputu tülitsemise juures teeb mind kõige kurvemaks, et see rikub meie muidu, kõiki asju arvesse võttes, täiesti suurepärast elu. Meie tütar on rõõmsameelne totu (pakatades elevusest emadepäeva kingituse pärast, mille ta mulle ostis, ta ütleb: „Annan sulle vihje – see on seep!”). Me elame Brooklynis ümberehitatud kirikus. Tomi kadestamisväärne töö ajakirjadele liigitub vaevu üldse tööks: retk mägirattal kaugele maiade varemetesse, kus ta jõi püramiidi tipus šamaanidega viskit, haruldaste linnuhäälte jälitamine Utah’ üksildastes kõrbetes, nädalapikkune rattamatk läbi PõhjaCalifornia.

Vahepeal olen hoolikalt manööverdades saanud osalise tööajaga vabakutseliseks ajakirjanikuks. Kuue tunni vältel, kui mu tütar on koolis, pargin ennast arvuti taha ning kirjutan usinalt ilu ja tervise rubriiki sellistele ajakirjale nagu Vogue (isegi kui olen oma äravajunud hobusesaba ja narmendavate joogapükstega selle moepiibli kõige ebaglamuursem töötaja). Neil tundidel tõusen harva toolilt – kuid see tasub end ära, sest kui kool kella kolme ajal läbi saab, panen arvuti selleks päevaks kinni ja muutun koduseks emaks. Tänu ülimale keskendumisele teen ära umbes sama palju tööd kui endises ametikohas ajakirja Rolling Stone juures – võisin ju iga päev üheksa tundi kontoris veeta, kuid kolmandik sellest kulus veebis surfamiseks, töökaaslastega klatšimiseks ja aruteludeks, mida lõunaks süüa (kui olime graafikust maas, võisime kakskümmend minutit pühendada teemale, kas Mehhiko toit muudaks meid pärastlõunal liiga uimaseks).

Praegu võib meeldivalt irreaalsesse tööpäeva kuuluda tütre kooli saatmine – kolmeminutiline jalutuskäik läbi rohelise pargi –, hüppamine Manhattanile viivale F-liinile, et kohtuda Jennifer Lopeziga, ja jõuan aegsasti tagasi kooli Brooklynis. Alati, kui ma intervjueerin kuulsusi, lasen neil end soojaks rääkida „pehme” küsimusega, paludes neil kirjeldada kõige õnnelikumat aega oma elus. Kui nad on lapsevanemad, on vältimatu vastus: Oh, see oli siis, kui lapsed olid väikesed, pole mingit kahtlust. Olen täiesti teadlik, et see peaks olema minu ja Tomi kuldne aeg: me oleme terved, meil on rahuldust pakkuv töö, laps, keda igatsesime. Ja me raiskame seda.

Meie olukord pole kindlasti ainulaadne: emmeblogid on tulvil käärivat meelepaha. Kutsu kokku rühm emasid, korgi lahti pudel või kolm Sauvignon Blanci ja üksikutest torgetest saab peagi mürisev süüdistuste laviin, kus igaüks püüab oma lugu teistele kuuldavaks teha.

Minu mees töötab terve nädala, niisiis teatab ta mulle nädalavahetusel, et ei taha meie poegadega „tegeleda”. Mind hämmastab, kuidas ta ei märka, et ma praktiliselt lakkamata viha välja kiirgan.

Tühjendan nõudepesumasinat ja Brian hakkab mu rindu kabistama. Esiteks on lapsed mind terve päeva käppinud, nii et see pole seksikas. Kui tahad midagi saada, aita mul nõud välja võtta, va idioot.

Mu abikaasa üritab mähkmete vahetamisest kõrvale viilida, öeldes, et mina olen ekspert.

Ma olen nii tüdinud Andrew’ palumisest, et ta kodus midagi teeks. Keegi ei pea ju mind paluma. Ja tead, miks? Sest ma lihtsalt teen seda.

Ma lahutaksin Jasonist, kuid ta viib lapsed hommikuti kooli.

Üks sõber kirjutas mulle nii: Saan öösiti viis tundi magada ja tunnen irratsionaalset viha Adami vastu, samal ajal kui kortisool imendub rinnapiima. Ta küsis minult just, mida ma sünnipäevaks tahan, ja ma ütlesin talle – nädalavahetust hotellis, üksinda. Ma ei teinud nalja. Sõnad „nädalavahetus üksinda” kõlavad minu kõrvus seksikalt.

Võib-olla kõige rohkem tsiteeritud lõik abielu ja laste kohta käivatest uuringutest kuulub silmatorkavaimatele paariterapeutidele Julie ja John Gottmanile, kes leidsid, et pärast lapse saamist väheneb 67 protsendi paaride rahulolu abieluga. See pole üllatav: teie rõõmurulliga tuleb kaasa kuhjaga lisapingeid, nagu hormoonide möll, paigast ära tööplaanid, rahamured (paanikat tekitab ainuüksi mähkmete maksumus), seksipõud ja – nagu lugesin ühest artiklist – „tihe suhtlemine meditsiinitöötajatega”.

Samuti ei saa üle hinnata kroonilise unepuuduse osa värske lapsevanema meeleheites. Unepuuduse tõttu kipume keskenduma negatiivsele, kisume riidu ja muutume irratsionaalseks. Uuringud näitavad, et aju emotsionaalne osa – mandeltuum ehk amügdala – on unepuuduses palju reaktiivsem. Tavaliselt paneb ratsionaalne osa ajust, eesajukoor ehk prefrontaalkorteks, kõik konteksti, kuid unepuuduses aju korral variseb koostöö kokku – ja sageli meie koos sellega. Korraga on meie emotsioonid kontrolli alt väljas – ja enam pole naljakas, kui mees ütleb, et jah, ma nägin ukse juures prügikotti, sellepärast tegingi välja minnes selle ümber ringi.

Kui üks öö jääb magamata, on selle mõju järgmisel päeval tunda. Ühe uuringu põhjal aga väidavad inimesed pideva unepuuduse korral, et nad tunnevad end suurepäraselt: See sobib mulle! Kas tead, ma ei vajagi enam und! Kui ma vestlen selle uuringu autori, Berkeleys asuva California ülikooli une ja neuroloogia labori juhi Matthew Walkeriga, võrdleb ta seda seisundit purjus autojuhtide ülima enesekindlusega. „Nad võivad pärast viit kokteili arvata, et neil pole kojusõitmisega probleemi, kuid tegelikult on nende ajutegevus tõsiselt häiritud,” ütleb ta. „Sama kehtib une puhul: kui inimesed magavad regulaarselt vähem kui seitse tundi ööpäevas, võime mõõta kognitiivseid kõrvalekaldeid.”

Enne lapse saamist pööritasin silmi, kuulates värsket emmet, kes kurtis, et tal pole päevi olnud aega duši all käia. Tõepoolest, mõtlesin mina, kas vastsündinu mitte ei maga kogu aeg? Draama! Nüüd, kui olen ema, pööritan silmi, kui kuulen sagedast nõuannet, et „emad võiksid magada samal ajal, kui laps uinakut teeb”. Jõupingutused, mida tuleb teha, et uut tillukest olendit elus hoida, on kummaliselt kõike hõlmavad – ja kui need puudutavad lapse eest hoolitsemist ja majapidamistöid, võtavad naised suurema osa neist enda kanda. Rohkem kui veerand sajandit tagasi nimetas Berkeley sotsioloog Arlie Hochschild seda ebavõrdsust „takerdunud revolutsiooniks” ja see kehtib endiselt: kuigi naiste, kes praegu moodustavad peaaegu poole USA tööjõust, elu on radikaalselt muutunud, ei ole nende elukaaslaste käitumine muutunud samal määral.

Töötavad emad on lastega peredes peamisteks sissetuleku teenijateks rekordiliselt 40 protsendis peredes, kuid, nagu ilmnes Marylandi ülikooli uuringust, teevad emad endiselt ligi kolm ja pool korda rohkem kodutöid kui isad. Ja kui te korjate pidevalt üles asju kaheaastase lapse järelt, on teie mehe varem kahjutuna tundunud harjumus jätta palliks kokkukeeratud sokid vedelema, kuigi pesukast on sealsamas, äkitselt ülimalt ärritav.

New Jersey koomik ja ema Dena Blizzard ütleb, et tal ajab harja punaseks, kui mees tuleb töölt koju, näeb nende ühise kolme lapse tekitatud kaost ja küsib: „Mis lahti? Kes kõik selle kraami on välja kiskunud?” „Ta küsib seda iga jumala päev,” räägib Dena mulle. „Ma vastan: „Ah see? Jajah, mina tirisin kogu selle pasa välja. Mul oli täna igav, nii et mõtlesin, et viskan õige kõik põrandale.””

Siis järgneb küsimus, mida kardavad kogu maailma kodused emad: „Mida sa päev läbi tegid?” „Tegin sadat asja, kuid seda pole kusagilt näha,” ütleb ta. „Võtsin tolmuimejaga tolmu, helistasin mürgistusinfoliinile, sest meie poeg sõi toataime, ja vist käisin ka duši all. Ma ütlen talle: „Meil on kolm last. Ma ei jõudnud rohkem midagi teha.” Ta on alati üllatunud. On raske mitte tahta talle vastu vahtimist virutada.”

Stony Brooki ülikooli meeste ja mehelikkuse uurimiskeskuse (jah, selline on olemas) direktor, sotsioloog Michael Kimmel ütleb, et mehed löövad laste eest hoolitsemisel küll rohkem kaasa kui majapidamistöödes, kuid nagu kodutöödegi puhul valivad nad seda, mida teevad. „Paljudes keskklassi peredes saab isast „mängulapsevanem”,” räägib Kimmel. „Isa viib lapsed laupäevahommikul parki jalgpalli mängima, kui ema peseb hommikusööginõud, teeb voodid üles, peseb pesu, valmistab lõunat. Siis tulevad lapsed keskpäeval koju ja ütlevad: „Lahe, meil oli isaga pargis nii tore, ta on viimase peal!””

Selle ebaõigluse võtab kenasti kokku artikkel satiirilises ajalehes The Onion: „Emme veedab rannapuhkust ja teeb kõik kodutööd ookeani ääres.” „Emme” arvas: „Nii vahva on vannituba küürides aknast välja vaadata ja näha, kuidas tõus algab. Peaksime seda igal aastal kordama!”

Ja kuigi isad osalevad alates 1960. aastatest lapse eest hoolitsemisel märkimisväärselt rohkem, olles peaaegu kolmekordistanud lastega veedetud aega, pühendavad emad lastele siiski ligi kaks korda rohkem aega kui isad. Ehk pole siis üllatav, et Ameerika Ühendriikide valitsuse läbi viidud ameeriklaste ajakasutuse uuringus tundsid naised end palju väsinumana kui mehed kõigis neljas peamises kategoorias: töötamine, majapidamine, vaba aja veetmine ja laste eest hoolitsemine. (Lugesin seda statistikat ja mõtlesin sellele, mida Tina Fey kirjutas raamatus „Bossypants” iseenda jaoks aja leidmisest: „Ütle, et otsid beebiõli, mine seejärel lapse tuppa ja lihtsalt passi seal, kuni abikaasa tuleb sisse ja küsib tõredalt: „Mida sa teed?”)

Kui ajakirjanik Josh Katz näris end läbi kõige värskemast ajakasutuse uuringust, leidis ta, et isegi kui meestel polnud tööd, osalesid nad majapidamistöödes ja laste eest hoolitsemises ikkagi poole vähem aega kui naised. NBC saate „Today” ulatuslikust küsitlusest USA emade hulgas selgus, et peaaegu pooltele neist oli abikaasa suuremaks stressiallikaks kui lapsed. Mõni kommenteeris, et isa käitub pigem nagu laps, mitte nagu võrdväärne partner.

„Kui ma laseksin mehel ja lapsel oma tahtmist saada, ei oleks mul enam kunagi aega pissil käia, hambaid pesta, dušši võtta ega süüa,” ütleb ühe mu sõbra sõber Leyla. Kui ta ühel õhtul tunniks ajaks külla läks, sai ta varsti abikaasalt tütre kohta halba ennustava sõnumi: „Jonnituur algas, aga ära muretse.” Mõni hetk hiljem saabus pakilisem teade: „See on hullem kui kunagi varem.” „Mõni sekund hiljem piiksus telefon jälle,” jutustab Leyla. „Ta saatis iPhone’iga salvestatud video kohutavalt karjuvast beebist.” Leyla jättis kiiresti hüvasti ja ruttas koju tagasi. Nutitelefon on otsekui iga vanema elektrooniline jalavõru, aga elus pole paraku „lennukirežiimi”.

Kindlasti tunnen end Tomi emana, kui pean tema kallal näägutama, et ta midagi ära teeks – eriti kui ta ühmab vastu, et „kohe”, või lihtsalt ignoreerib mind täielikult. (Vähemalt ei tee ta nii nagu minu sõbra abikaasa, kes lööb kulpi ja hõikab: „Jah, söör!”, et ajada lapsi naerma. Naerma oma ema üle.) Lõuna-California ülikooli psühholoogiaprofessor Darby Saxbe selgitab mulle, et paarid hakkavad sageli käituma nõudmise-taandumise mustri järgi: enamasti naine nõuab ja mees taandub. Tema sõnul tekib selline dünaamika, sest meestel on vähem võita, kui nad oma käitumist muudaksid, naised aga tahaksid tõenäoliselt status quo’d muuta, mistõttu nad algatavad ka rohkem tülisid.

Minu sõber Jenny, kahe lapse ema, meenutab üht laupäevahommikut, kui beebil oli vaja mähet vahetada. „Ja mu abikaasa teatab: „Sinu kord, mina vahetasin viimati,”” ütleb ta. „Koduse emana olin mähkmevahetuses temast umbkaudu kolm tuhat korda ees. Ma arvan, et pöörasin pead 360 kraadi.”

Michigani ülikooli sotsioloogiaprofessor Pamela Smock räägib, et kui mehed aitavad majapidamistöid teha (juba sõna „aitavad” kasutamine näitab, et meil on veel pikk tee minna), valivad nad sageli ülesanded, mis sisaldavad „vaba aja veetmise” komponenti. Need on näiteks tööd õues, poes käimine või perekonna Netflixi filmivaliku kiire sorteerimine – üsna mugavad tegevused, mis on paindlikuma ajakavaga kui kiireloomulised tööd, nagu näiteks laste kooliminekuks valmis seadmine või õhtusöögi tegemine (ja sageli eeldavad „vaba aja veetmise” komponendiga kodust väljaskäimist).

Smock, ekspert Ameerika perekonna muutumise alal, kes tunneb end ühtmoodi koduselt nii soolise ebavõrdsuse kui ka ehtsate krimkade ja 70. aastate rokkbändide üle arutledes, ütleb, et peale põhikohustuste, nagu söögitegemine ja koristamine, täidavad naised veel lugematuid nähtamatuid ülesandeid. Need on aeganõudvad tööd, mida tõenäoliselt üheski ajakasutuse uuringus kunagi ei kajastata. Üks on „töö sugulaste heaks”, mille Smock defineerib kui „sugulastele emotsionaalse toe osutamine, kingituste ostmine ja kaartide saatmine, pühade tähistamine jms.” (Sellepärast ajab üks lehekülg kinkeraamatust „Porno värsketele emmedele”¹ mind alati naerma: turske naeratav mees istub laua taga ja ütleb: Ma kohe tulen, kallis. Lõpetan just viimast katsikute tänukaarti.)

Siis „töö emotsioonidega” – pidev kõigi leibkonnaliikmete heaolu järele valvamine: kas varateismeline tunneb end ikka veel koolisööklas tõrjutuna? Koer tundub tusane, kas on aeg uuendada tema neeruravimit? Kas abikaasa rääkis ülemusega asjad selgeks? Veel mõnd nähtamatut tööd nimetatakse varustustööks: lastele aluspesu ja koolitarvete ostmine, turvaistme ja lastetooli valik. „See langeb sageli naise õlule,” ütleb Smock, „kui pole tegemist just selliste hinnaliste asjadega nagu suure ekraaniga teler või külmkapp.”

Ärgem unustagem transporditeenust: ajakirjas Transportation avaldatud uuringust selgus, et naiste hooleks jääb suurem osa leibkonna igapäevastest vedudest (laste kooli sõidutamine, toidupoes käimine, laste vedamine klaveritundidesse). Naised tegelevad sellega keskmiselt üksteist minutit päevas rohkem kui mehed – isegi kui mõlemad abikaasad käivad tööl.

Ehk kõige nähtamatum roll, mida enamik naistest täidab, on majapidamise juhi oma. „See on pidev töö,” ütleb Smock. „See on isik, kes kõike meeles peab: et Joeyle tuleb hambaarstiaeg kinni panna, milline toit igale lapsele maitseb, et nädalavahetuseks tuleb kutsuda lapsehoidja. Kui ema ulatab abikaasale ostunimekirja, saab mees tunnustuse poeskäimise eest, kuid naine on teinud ära suure töö ja koostanud meelespea. Tema annab abikaasale tööjuhendi. See puudutab kõiki lapse eest hoolitsemise valdkondi ja hoiab aju kogu aeg töös, isegi siis, kui naine sellest parasjagu teadlikki pole.”

Ja New Yorgi psühhoterapeudi Jean Fitzpatricku sõnul naised vihkavad seda. „Kõige sagedamini kuulen ma naistelt,” räägib ta, „et „Ma ei taha olla boss, ma ei taha, et ta tuleb ja küsib minult, mida ta peab tegema. Ma tahan, et tema võtaks juhtimise enda peale.””

Minu sõber Marea räägib, et nende kodus käib pidev võitlus. „Ah, kui mina midagi ei ütle, siis ei toimugi midagi,” selgitab ta. „Meie tütar on seitsmene ja mu mees ei tea ikka veel, kuidas asjad käivad. Kui mul juhtub midagi pooleli olema, aga läheneb tütre uneaeg, siis tema ei saada tütart magama. Ja kõige pidev meeldetuletamine tekitab minus stressi.”

Pärast vestlust Smockiga hakkan kokku lööma kogu nähtamatut tööd, mida ma päeva jooksul teen. See on pöörane. Kui Tom viib tütre ujumistundi, olen mina see, kes tuletab meelde, mis kell peab minema hakkama, panen valmis ujumisasjade koti, teen selle tühjaks, kui nad on tagasi tulnud, annan tütrele midagi näksida ja valmistan talle ette vanni, sellal kui Tom räntsatab diivanile. Nähtamatu töö jääb nähtamatuks, kuni sellele tähelepanu ei pöörata, isegi Smock ei saanud enne magistriõpet aru, et tema ema tegi majapidamises praktiliselt kõike. „Seda meenutades mõtlen: „Oh issand, kuidas ta sai hakkama oma palgatööga, õpetades päev läbi koolis, ning tuli siis koju ja hakkas tegema teist tööd kõige eest hoolt kandes?” Pole ime, et ta läks magamistuppa ja viskas natukeseks pikali. Kuidas oli see niivõrd nähtamatu, isegi mulle?” (Märkus: sel ajal sai Smock teaduskraadi naisuurimuste alal.) Ma küsisin Smockilt, milliseid töid tema isa kodus tegi, ja ta puhkes naerma. „Isa tegeles auto ja koeraga,” ütleb ta, „oh, ja talle meeldis tapeeti panna.”