Читать книгу Minu Afganistan. Jumalale lähemal - Janek Somelar - Страница 7

Ma tean, et unistamine on tasuta. Ometi ma ei julge või koguni keelan endal unistada suurelt. Mäletan veel, et lasteaias käies tahtsin bussijuhiks saada, hiljem tuukriks ja siis lenduriks. Nüüd ma ainult naeran oma unistuste peale. Naeran need välja.

Pruunikashall ilme kodulinna südames on just niisugune, nagu peab täies jõus sügis kõigi oma tunnustega näima. Tuul rebib lahti lehti, vahel lausa oksigi, kolistab liiklusmärkidega ja limpsib külma keelega püksisääre alt sisse. Raske udaraga pilved roomavad madalalt üle linna, nõnda et täna on muidu pilvelõhkujateta Tallinnas sihvakamad rajatised kõik auväärselt hallipäised. Muidugi sajab ka vihma! Nagu massaažidušist.

Ma istun selle purgaa keskel sõjaväepolitsei mikrobussi kõrvalistmel. Juhiistmel on Anré, meie vahel käsipiduri kang. Me ei logele niisama, vaid teeme tööd, kuigi see nii välja ei paista. Ei peagi paistma. Bussil on koguni tumedad klaasid ja me isegi ei liiguta end eriti. Ometi me töötame siin täna, jälgime ümberringi toimuvat ja oleme tegutsemiseks valmis. Aeg-ajalt pühin käega klaasilt udu vähemaks, siis, kui isegi pronkssõdur hakkab silmist kaduma. Volodja seisab liikumatult nagu alati. Ta ei vaata meie poole, vaid on leinas, silmad maas. Kaenlasse kahmatud kiivriäärelt niriseb vett. On see vihma- või silmavesi? Ei tea. Tänasesse sobivad mõlemad.

Ma ei tea, kui suur osa tema leinas on tänasel lahkujal. Veri on paksem kui vesi, pronks on aga veel paksem kui veri. Nii võiks arvata, et pronksist sõdur nukrutseb endiselt ainult oma lahinguisse jäänud punavendade pärast ja vihkab ilmselt igavesti vaenlase sugu. Aga tal on silmad maas ka täna! Ehk ta siiski mõistab, et lein on lein ja sõdur on sõdur, ükskõik, millise lipu all ta oma viimase hingetõmbe teeb. Sõdurina teab ta, et iga võitlus väärib austust, ja inimesena – mis siis, et pronksinimesena – saab ta aru, et iga elatud päev on võitlus. Ta teab, et kõik, kes aastakümnete vältel siit möödunud, on samasugused võitlejad nagu needki, kes omal ajal temaga lahingus küljetsi olid. Paremad ja halvemad, aremad ja julgemad, visamad ja hapramad, olgu nad sinelis, palitus või sitsikleidis – vahet ei ole. Kõigil on oma mõõk kanda, hoobid jagada ja taluda. Kui lõpuks siit jäädavalt lähevad, on põhjust tõusta ja vaikida see minut. Kui nii, siis täna langetas Volodja oma pea lahkunud Eesti brigaadikindrali mälestuseks.

„Kurat, ma ei ole kunagi aru saanud, kas sellel bussil on konditsioneer või on see ainult naljajutt seal lüliti peal!“ Klõbistan abitult armatuurinuppe ja lõpuks äsan käeseljaga aknaudusse uue piiluaugu.

„Kus see kurat sul on?“ küsib Anré mult tõsise näoga, mis ootab, et ma sama tõsiselt vastaksin.

Ma olen juba millalgi varem aru saanud, et temale ei ole jumal ja kurat lihtsalt muinasjututegelased.

„Kas kuradi nime ei tohi kah asjata suhu võtta?“ küsin ilmse upitatud üleolekuga.

„Kindel see! Kui sa ei taha, et su elu põrguks muutub, siis ei ole mõtet neid tegelasi oma sõnadega välja kutsuda.“ Täiesti tõsisel ilmel räägib.

Sülitan Anré poole veel oma hommikust õelust: „Aa, sellepärast me küürutamegi närusel laupäeva hommikul Tõnismäe tipul, silmad rähmased ja kõhud korisemas! See kõik on selle pärast, et ma kogu see aeg vannun ja ropendan. Aga mille kuradi pärast sina siis siin oled? Sa ju ei vannu!“

Ta vaatab mulle väga kannatlikul ja heasoovlikul ilmel otsa ning lausub: „Meil kõigil on siin ilmas oma ülesanne. Vähesed teavad seda ülesannet sõna-sõnalt, aga see polegi vajalik. Piisab, kui sa usud, et sa pole siin juhuslikult. Kui usud, et sul on põhjus siin olla, siis selgineb ka teekond ja kangastuvad eesmärgid.“

Kurat, kas me oleme sellele kirikule liiga lähedal või mis? Vaatan aknast välja ja hindan distantsi.

„Ma usun, et pean siin olema, sest sõjaväepolitseinikuna sain ma eile leitnandilt käsu täna siin kükitada ja läbi akna vahtida, kuidas suur hulk sõjaväelasi brigaadikindrali viimsele teekonnale saadab. Minu eesmärk on ära tunda ja oma tegevusega ära hoida või peatada kõik võimalikud vaenuaktid või muud, rahulikku matusetseremooniat nurjata võivad vahejuhtumid.“

Vuristan eneselegi ootamatult tänahommikuse ülesande definitsiooni.

„Nojah, aga ma mõtlen suuremalt. Ma mõtlen... Meid kõiki ja igaüht eraldi ja kogu elu. Küll sa aru saad!“ Anré on minuga kannatlik. Ta mõtleb veel ja lausub: „Kui sa usud, siis on kõik võimalik.“

„Mis mõttes?“ küsin esimese võimaliku küsimuse, et jutujärg talle tagasi anda.

Ma ei võta seda teemat kuigi tõsiselt, pigem isegi väldin oma arvamuse avaldamist. Kogu see uskumise värk jumalate ja kirikutega on mulle kergelt tülgastav.

„Nii ongi. Ei ole mingis erinevas mõttes, vaid kõik on võimalik, kui ainult tahad ja usud.“

„Kas ma saan homme miljonäriks, kui ma tahan?“ esitan võimalust kasutades väga kulunud tellimuse.

„Kindlasti!“ vastab ta mulle absoluutselt vastutustunde-tult.

Proovin teda reaalsusesse raputada: „Mis, sa tahad öelda, et kindral tahtis ära surra või?“

„No seda ma ei oska öelda, aga ilmselt sai tema ülesanne siin ilmas täidetud või on asju, mida meie lihtsalt ei tea,“ vastab ta kiirustamata, aga ka pikalt otsimata.

Puikleb vastustest kõrvale. Eri kuradi filosoof nüüd kohal! Äkki talle „saadetakse“ neid lauseid, mis ta mulle ütleb.

„Ma teen sulle välja siis homme õhtul. Kui sa oled käpp...“ Proovin teda kuidagigi vastutusega koormata, kui ma peaksin nüüd lähipäevil miljonäriks saama. Noh, et vähemalt on ta siis need mulle lubatud miljonitega ostetud õlled välja teeninud.

„Sa praegu ei usu mind, aga kui sa midagi tõeliselt tahad, siis saab see tõeks.“

„No mis kuradi moodi? Ma olen eluaeg tahtnud! Ma ütleks, et põhilise osa oma senisest elust olen ma just nimelt tahtes mööda saatnud. Mul peaks siis juba sahtlid asju täis olema. Aga mul pole!“ Proovin puuduvatele faktidele osutades Anré jutu õõnsust päevavalgele kiskuda.

Endiselt süüdimatu veendumuse ja kõigutamatu rahuga kostab ta seepeale: „Sa oled siis ilmselt vahepeal tahtnud, et sul poleks... Sa hüüad isegi praegu kuradit appi, kuigi tegelikult võiksid tõelise jumala poole pöörduda.“

„Ah, ära sousti!“ Tõmban käega klaasile uue läbipaistva triibu.

Sarka kantakse kirikusse. Sirged sõjamehed sirgel sammul, paraadvormides, nägudes mornides, liiguvad kiirustamata, justkui märjaks saamist kartmata, kiriku kaitsvasse rüppe.

„Eks inimestel on seda usku ja kirikut muidugi vaja,“ kostan nagu lepituseks.

Kas või selleks, et vihma eest varju minna, mõtlen endamisi, aga ei ütle välja.

Ütlen, pigem ehk enese veenmiseks, hoopis: „Muidu neid ju poleks.“

„Muidu meid ju poleks!“ parandab Anré mind hoogsalt. „Usk on enamiku asjade alus! Tänu sellele, et inimesed usuvad millessegi, ongi elu võimalik.“

„Usuvad jumalat?“ kergitan küsivalt kulmu, nii et see kindlasti märkamata ei jää.

„Just nimelt! Aga see on tinglik. Sellel, mida uskuda, peab olema nimi, et see oleks vastuvõetav või arusaadav või... seletatav.“

Anré hakkab otsima sobivaid sõnu. Äkki ikka ei saadeta talle seda juttu kosmosest?

„Ma ei saa aru! Usklikud inimesed usuvad ju ikka jumalat. Konkreetset tegelast. Näiteks seda pikkade juustega helendavat vanameest... Taevast. Kuidas saab see tinglik olla? Lausa lugugi on selle kohta, kuidas selle mehe poeg maa peale inimesi aitama tuleb ja kuidas ta lõpuks ristile tõmmatakse. Meil on ju kirikud ja usukantsid, kuhu paljud lohutust saama ja oma viimseid veeringuid viima tikuvad.“

Hakkan kah elu sisse saama. Anréle tulid hiljuti need usukuulutajad ukse taha. Olid need siis Jehoova tunnistajad või kummardajad või hoopis mormoonid või mingid teised päevavargad. Igatahes kutsus ta nad kööki ja nad jõid teed ja vestlesid ja oh jumal küll. Kui ta mulle sellest täna rääkis, oli mul pilt selge – Anré on ära tehtud!

Ma olen isegi korduvalt nende libekeeltega jännis olnud, aga seda tänaval ja jooksu pealt. Kui sa nad endale koju lased, siis oled kadunud, kindel pauk!

Anré ei tee minu negatiivsust märkama. Ta jätkab: „Meile on lihtsat usku vaja selleks, et millegi poole pürgida. See on sisemine jõud, mis aitab meil elada nii, nagu soovime. Kas inimene usub jumalat või mitte, ainult selles pole asi, vaid tõesti, igal inimesel on otsekui vaja uskuda millessegi... Aga jumalast on mõned üldjuhul teinud lihtsalt sümboli ja selle taga on miljonite inimeste enda loodud usk millessegi, niinimetatud kõrgemasse jõusse. See „usk“ on saanud nendele reaalsuseks.“

Ometi usun, et on olemas ka see päris üksainus elav usk tõelisesse jumalasse, mida minagi südames otsin!

Mõtlen ja mälun seda kuramuse teooriat ja midagi teeb siin rahutuks, aga ma isegi ei saa aru, mis mind ärritab. Võib-olla see, et mu kõrvadest immitseb helehalli tossu.

„Nõnda... Et kui piisavalt suur hulk inimesi täiesti veendunult usuks, et me oleme marslased, siis me tegelikult oleksimegi marslased. Kas sa tahad seda ütelda mulle?“

„Absoluutselt!“ hõiskab ta mulle juba poolelt lauselt vastu. „Ja see hulk ei olegi vajalik. Kui sina ise usud, et me oleme marslased, piisavalt tugevalt, siis me oleme marslased! Või mis sa arvad, miks me praegu maalased oleme?“

No nii, nüüd on käes! Nüüd saabus minu võimalus!

„Annaks jumal, et ma ei hakkaks ühel päeval meid täiesti veendunult marslasteks pidama! Või mis sa arvad, kas ülejäänud inimesed noogutaksid ennast rahumeeli minu liigikaaslaseks või liigitaksid mind idioodiks?“ See ajab meid mõlemaid naerma. Vastus on ju ilmselge... Kuid seda mitte kõigi bussis istujate arvates, sest tõsinedes kinnitab Anré mulle: „Kui idioodina lõpetad, siis järelikult ei uskunud piisavalt tugevalt, et oled tegelikult marslane. Või uskusid ise salamisi, et oledki idioot. Aga miks sa püüad nii drastilisi kontraste luua? Mõtle midagi lihtsamat. Midagi iseendaga seotut. Oma suurimaid soove näiteks. Kui usud piisavalt, et see juhtub, siis see juhtub.“

„No kas see miljonäriks saamise variant siis ei lähe?“

„Ei lähe, sest sa ei usu, sest sa küsid minu käest, kas see sobib.“

„No ma usun ja olen täiesti veendunud, et kui see trall siin läbi saab, siis lähen ja võtan Nõmme teel ühed korralikud friikad ja viinerid.“ Naeran oma nalja peale üksinda. Sombust õhku rabavad aupaugud brigaadikindralile.

„Kas märkad, et sinu välja üteldud tulevik hakkas kohe teoks saama? See asi hakkab siin lõppema ja sa saad oma kartulid,“ keerab Anré juhuste kokkulangemise enda kasuks ja bussi esirattad nii, et saame äärekivist eemale veereda.

Mõnikümmend minutit hiljem istume Nõmme teel Staabi ees. „Jumal tänatud, et see õigeks ajaks läbi sai!“ jõuan suutäite vahel kiirelt keelt laksutada. „Nälg ajab närvi, raisk!“

„Ma mõtlesin, et sulle meeldib see töö?“ Anré sööb mingit värsket salatit ja joob teed.

„Mulle meeldib treening, et seda tööd teha saaks, aga töö on ju suurel määral passimine, ootamine. Kellele meeldib ootamine? Siin ei toimu ju eriti midagi, põhilise aja pead võitlema iseendaga, et mitte valvsust kaotada, sest võidelda ei ole kellegagi peale joodikute ja hullude.“

„Kas sa tahad, et midagi tõsisemat juhtuks?” küsib Anré retooriliselt.

„Mu meelest oleme me sellest rääkinud. Ega meil keegi ei taha, et midagi juhtuks, aga samas: niiviisi treenida, kõiki olukordi läbi mängida ja kõik ilusti jooksma saada on ju väga mõnus tunne ja suur rahuldus, aga... Alati jääb üks aga – mis siis, kui meid päriselt rünnatakse? Kui asi on planeeritud ja läbimõeldud selleks, et tappa. Kas suudame silmapilkselt adekvaatselt reageerida, nii nagu lasketiirus ja treeningusaalis? Täiesti normaalne ju, et inimesed tahavad ennast proovile panna, kui on mingi eesmärgi nimel pingutatud. Me harjutame end tegutsema puhuks, kui asjad sitasti hakkavad minema. See kõlab küll suurustavalt, aga põhimõtteliselt tahaks tõesti, et asjad sitasti läheksid, sest muidu meil puudub võimalus kõiki omi oskusi testida. See oli kunagi kogu kaitseväes mureks. Nüüd on jalavägi saanud missioonidele, kus sõditakse, nii et juppe pritsib. Keegi ei fantaseeri ega vahuta enam ilase lõuaga sellest, kuidas ta rünnakuharjutusel oma kavala manöövriga üksi kogu vaenlase jao ära hävitas. Mis siis, et paukpadrunitega niisugune asi tegelikult välistatud on.“

Pikk jutt on... vilets. Võtan mitu suutäit friikartuleid ja murran järjekordse plastkahvli viinerisse pooleks. „Persse!“

Mõtlen natuke asja üle järele. „Ma ei tahaks, et Eestis midagi juhtub. Mulle ei meeldiks, kui siin laamendama hakataks. See on mu kodu ja siin peaks mõnus ja rahulik olema. Ma oma korteris kah köögimasinate pihta märki ei lase.“

„Sa tahad missioonile minna?“ Anré sulgeb plastist salatikarbi kontrollitud pöidlasurvega ning asetab selle armatuurlauale. Ta võtab rahulikult oma rohelise tee ja rüüpab ettevaatlikult mõõduka lonksu. Tõstab silmad ja ootab mu vastust.

„Jah, aga ma ei taha jalaväkke tagasi minna. Ma tahaks meie pundiga minna, meie asja tegema. Afganistan on just see koht, kus midagi toimub ka. Sinna võiks ju minna küll, aga...“

„Mis aga?“

„No keda me seal kaitseksime? Või kuidas see välja näeks? Või miks meie? See oleks magus, aga... No see on ju utoopia!“ Avastan end käega taeva poole osutamas, just nagu see utoopia seal tolkneks.

„Ära ole nii väga füüsikareeglites kinni! Unistama peabki sellest, mida sa tahad. Mitte sellest, mis sinu arust võimalik on. Mitte miski ei ole võimatu!“

Mõelda vaid! „Mitte miski ei ole võimatu! Elagu Afganistan! Siit ma tulen!“ Viibutan loosungile viineriga bravuurikalt toetust ja kuuereväärile läratab majoneesi. „Persse!“