Читать книгу Minu Afganistan. Jumalale lähemal - Janek Somelar - Страница 9

Kui päevasündmused on uskumatud nagu unes ja uni on nii reaalne, et iga mees võiks mütsi süüa ja mürki peale võtta... Kas siis on maailmalõpp tõepoolest äratuskella helinas?

Kohtume Jannoga Kakumäel Kapten Flinti baaris. Vabalt võib olla, et me pole aastaid teineteist näinud. Kui, siis ehk teenistusega seoses jooksu pealt teretades ja sisutuid lauseid vahetades. Me olime mitu aastat Paldiskis ühes jaos. Janno jäi sinna, kui mina sõjaväepolitseisse üle läksin.

Aastavahetusel kuulsin, et ta läheb Afganistani. Suvel said esimesed seal haavata, Janno nende hulgas. Nüüd on ta Eestis puhkusel. Tahan ta käest Afganistani kohta küsida, aga tean, et tal puhkus lühike ja aeg kallis. Helistan siiski igaks juhuks. „See pole sedasorti jutt,“ ütleb ta ning teeb kõne asemel ettepaneku hoopis kokku saada.

Ma loodan, et ta ei ole nendest haavadest tundmatuseni muutunud, mõtlen, kui Flinti astudes ühtegi tuttavat ei näe.

Ta saabub täpselt. Nagu sõdur ikka. Tundub kõhnem.

„Sa oled kõhnem.“

„Ma olen seal paarsada kilo alla võtnud,“ vastab ta minust teisele poole lauda istet võttes.

„Sitad söögid?“

„Söögid on jah sitad, aga kuumus on peamine. Rasv on kõik ära sulanud.“

„Ma kuulsin, et te praete seal Paside katusel mune. Päeval on nii palav.“ Pasi on Eesti kaitseväes kasutatav Soome jalaväetransportöör Sisu Pasi.

„Saab praadida jah. Pannil saab ikka kiiremini, aga keegi proovis ära.“ Ta on kuidagi hajevil.

„Otsid menüüd?“

„Ei, ma võtan ainult kohvi. Aga ma ei tea, kus ma enda rahakoti olen toppinud. Seal ei ole kohv ka suurem asi, nii et ma joon siin ja jätan maitse meelde,“ viskab ta nii tõsise näoga nalja, nagu oleks tõesti rahakotist ilma jäänud.

„No mis sa niiviisi trikitad? Sul peaks ju praegu raha olema. Missioonipalk tiksub,“ katsun labasevõitu naljaga jääd lõhkuda.

Nüüd sobrab Janno kusagilt rahakoti lagedale ja küsib: „No mis ma sulle võtan? Ma tean neid sõduripalkasid küll. Millal sa viimati korralikult sõid?“

„Kuidas seal on siis?“ saan viimaks oma muigamisest üle.

Ta mõtleb väga pikalt. No mitte pool tundi, aga pikemalt, kui mina suudan talle küsivalt otsa vaadata.

„Ma ei teagi, kurat, niimoodi. See on nii teistmoodi, et ma ei oskagi sellele küsimusele vastata. Seda peab ise nägema.“

„No eks ma varsti näen ka, aga tahaks sult enne midagi kasulikku välja pressida. No näiteks, mida kaasa võtta või... Tegelt seda ma tean juba niigi. Meil käisid tüübid seal ja mul on oma tulevikust mingi pilt olemas. Räägi parem, mis te seal teinud olete?“

Ta vastab kiiresti: „Sõdinud. Seal käib päris sõda ikka, kurat!“

Siis jääb jälle mõttesse. Mitte sõnu otsides, aga justkui filmi vaadates. Sündmusi uuesti vaimusilmas läbi lastes.

„Me oleme Sanginis olnud viimasel ajal. Nalja seal ei ole! Meil on rühmas juba väga mitmel mehel uued sünnipäevad tekkinud.“

„Noh, sul ilmselt ka. Millal sa haavata saidki?“

„Kurat, sellest on tükk aega. Ma juba peaaegu ära paranenud. Mõned tükid on veel sees.“

„Mis tükid?“

„Killud. Käe sees ja siin küljes väikesed,“ lausub ta oma õlga hõõrudes. „See läks isegi sitasti tegelt. Ma olin plahvatusest päris kaugel. Oleks võinud ka puhtalt pääseda. Meil on granaat kolinal Pasi seinalt jalge ette põrganud ja pole plahvatanud, sest munnid unustasid suure ähmiga enne lasku näiteks splindi välja võtta,“ kergitab ta muiates kulmu, nagu isegi oma sõnade üle imestades. „Väga palju õnne on olnud. Niisuguseid asju nagu filmides: kuul tabab taskus uuri ja midagi ei juhtu, või lendab granaat nina ees viljapõldu, aga ei plahvata, sest on vanaks läinud. Siis vahid seda lolli näoga ja ootad. Nagu keegi oleks pausi peale pand.“

„Mis mõttes vanaks läinud?“ jääb mulle arusaamatuks.

„Nojah, vanaks läinud! Neil on seal veel kõvasti nõukaaegset varustust, aga palju sellest on aegunud ja ei toimi nii, nagu peaks. Lendab torust välja küll, aga suuremat pauku enam ei tee.“

„Palju sul veel jäänud on, kui tagasi lähed?“

„Poolteist kuud,“ vastab ta lühidalt ja jääb jälle midagi põrnitsema.

„Kuule, kas see paneb mingi põntsu kah? Noh, tunned, et hakkad lolliks minema või? Või hakkad elu teise pilguga nägema või noh, tead küll neid lugusid?“ Ma ei oskagi oma küsimust vormistada, aga ma tean, et ta teab, mida ma mõtlen.

„Heh, kust mina tean!“ vastab ta esimest korda läbi naerupahvaku. „Kas tundub, et ma olen juba...“ Ta puurib käega meelekohta ja laseb vilet.

„Ei no... Ma ei tea. Pole sind ju tükk aega näinud kah. Äkki aastatega muutusid,“ proovin jääda tõsiseks, aga ei õnnestu. Janno hakkab kah naerma, õnneks.

„Ma olen sitaks väsinud sellest trallist seal tegelt,“ jätkab ta jälle tõsinedes. „Kui ma sealt nüüd pääsen, siis enam tagasi küll ei lähe. Liiga palju on jopanud. Ma ei tea, kas niisugune asi kestma jääks.“

Ta on ikka endine, võib-olla tõesti lihtsalt väsinud.

Me ei istugi kaua. Just parasjagu kohvitassitäie aega.

„Kuule, näe, mul naine juba kohal! Panen minema. Kogu aeg on nii kiire, raisk!“ küünitab ta akna poole vaadata. „Kümme päeva puhkust, see läheb nagu uni. Vahel olen seal unes kodus olnud ja siis ärganud sellesse reaalsusesse. Kuradi kõrbes! Siin näen jälle unes, et olen seal, raisk. Siia ärgata on parem,“ tõuseb ta minekule.

„Eks sa proovi siis sisse magada,“ proovin järjekordse nõmeda naljaga mõru reaalsust eirata. Jätame hüvasti, surudes kätt ja patsutades teineteise õlgu.

„Võta villased sokid kaasa! Öösiti on hakanud külmaks minema, vahel ainult kümme kraadi,“ hõikab ta veel trepilt ja kaob, enne kui taipan, et kümme kraadi ei ole ju külm. Või on see miinus kümme?

Juba laagri väravast väljudes kostitatakse meid kivirahega. No hea küll, tegelikult oleme sadakond meetrit sõitnud, aga kohe, kui tee keerab perimeetrist eemale saviaedade vahele, hakkavad sidrunisuurused kivid meie autoplekil laulma.