Читать книгу Minu Afganistan. Jumalale lähemal - Janek Somelar - Страница 8

Ma olen põnevuskrampides juba ainuüksi eelinfost ja mõtetest lähitulevikule. Kui Afganistani reaalsus ongi niisugune, siis ma ei tule sealt kunagi tagasi. Noh, tähendab, küllap ma ikka tulen, aga ma pole siis enam mina.

Ma vaatan Google’it, just nagu tema mind oma OOdeks paisunud silmadega. Ma ei teadnud Afganistanist midagi! Mind lohutab vaid see, et keegi eriti ei tea. Esimesed laused, mida loen, ütlevad, et täpsed usaldusväärsed statistilised andmed Afganistani kohta puuduvad. Kui minu leitnant mulle paari tunni eest avaldas, et meie üksuse minek Afganistani on väga tõenäoline, kerkis mu vaimusilma pilt eesli seljas istuvast mehest turbani ja Kalašnikoviga, mäed taustaks.

Nüüd vaatan ja näen, et piltidel tegelikkusest on veel palju muud. Neil on seal autod ja mobiiltelefonid, järelikult ka elekter, mis omakorda tähendab elektrivalgust ja internetti. See laseb arvata, et mägede ja kõrbete tõttu kolmveerandi osas ligipääsmatu territooriumiga riigi pinnal on paiku, kuhu kiirgab vaimuvalgust ka mujalt maailmast, ja sügavaimadki mäekurud ei ole enam kottpimedad, sest koopa laes särab elektripirn.

Enamik andmeid, mida selle maa kohta leian, jääb mulle hoomamatuks. Ma küll loen ja näen, et numbrid on suured, aga tuttavaid emotsionaalseid seoseid ei teki. Nii ei mõista ma päriselt, kui suur on riik, mis on Eestist neliteist korda suurem.

Hindukuš on põhikooli geograafia kaartidelt küll väga suure ja väga pruuni mäestikuna meelde jäänud, aga minu kujutlusvõime küünib Afganistani kõrgeimale, seitsme ja poole kilomeetrisele tipule siiski vaid nabani. Eesti kõrgeim tipp on paarkümmend meetrit suurem Afganistani madalaimast orust. Ei tea, kas minu organism sealses õhus oleva hapniku üldse üles leiabki?

Kui ma seal ainuüksi õhupuudusest piisavalt ei lõõtsuta, siis kindlasti ähin kuumast suvel ja puhin külmast talvel, sest temperatuuri läbi aasta kõikumist hinnatakse Kabulis planeedi suurimaks. Väidetavalt vaheldub neljakümnekraadine suvine kuumus kolmekümnekraadise talvise pakasega. Ma arvan, et just sel kohal on statistilised andmed ebatäpsed, sest kuigi Eestis küündivad rekordilised temperatuurid samade näitajateni, tundub niisugune iga-aastane kõikumine elutegevust pärssivana. Ometi elab seal kolmkümmend miljonit inimest! Afganistan on küll kordi suurem, aga elu on koondunud siiski selle vähestesse ligipääsetavatesse piirkondadesse. Tähendab, et külad ja linnad on ikkagi rahvast liiga täis ja ühistranspordis on kõvasti hõõrumist nagu meilgi.

Võib-olla isegi rohkem, sest tülis on nad seal juba aastakümneid – kui mitte sajandeid. Põgusalt selle paiga ajalooga tutvudes leian veelgi sidemeid väikese Eesti ja konarliku Afganistani vahel. Nojah, peamiselt küll väga üldiseid sarnasusi, nagu näiteks kliima jahenemine viimasel jääajal või korduma kippuvad võõrriikide vallutuskatsed. Veelgi otsesemalt seob meid minevikus koguni kümme aastat kestnud Nõukogude Liidu „kommunismiabi“ projekt. Eesti mehed saadeti Afganistani Nõukogude sõduritena, julgestamaks seal uue ja hapra rahvavõimu juurdumist.

Ma ei teadnudki varem, et pärast Nõukogude armee lahkumist ei läinud afgaanide elu paremaks. Kuigi võõraid enam polnud, jätkusid rahvuste ja klannide vahelised kokkupõrked ja verised võimuvõitlused üle kümne aasta.

Liitlasvägede suuroperatsiooniga Afganistanis alustati pä-rast terrorirünnakut kaksiktornidele New Yorgis. Võitlus idast lähtuva terrorismiga on minu arust ka enim esitatud põhjendus sõjalise operatsiooni käivitamiseks. See ei ole siiski ainus avaldatud põhjus välisriikide relvastatud üksuste Afganistani saatmiseks. Lisaks on mainitud vajadust kukutada Taliban: enam kui viis aastat pea kogu Afganistanis võimutsenud islamirühmitus, mis muuhulgas hakkas oma autoriteeti kindlustades silma koledate inimsusvastaste kuritegudega. Spekulatsioonidena on kõlanud ka lääneriikide huvi saavutada kontroll nii Afganistani poliitilise kui majandusliku olukorra üle, mitte ainult õilis eesmärk sinna demokraatiat kloonida.

Kas absoluutne tõde eksisteerib ja millisena see kõlab, on minul oma informatsioonipalukest veeretades võimatu otsustada. Fakt on see, et sealne olukord on olnud ebastabiilne aastakümneid. Välisriigid on hiljuti sekkunud Afganistani siseasjadesse, lähetades sinna omi spetsialiste nii julgeolekuolukorra kui majandusliku situatsiooni muutmiseks.

Oma abistava käe on sirutanud ka Eesti, saates kaitseväelasi NATO operatsioonide mehitamiseks ja eraldades raha humanitaarabi projektide toeks.

Meie üksuste NATO ühisoperatsioonile saatmine ei olnud midagi enneolematut ega tekitanud erilist avalikku poleemikat. Kõik käis nii, nagu varem juba enne paljusid välismissioone käinud oli. Poliitikud langetasid iseenesestmõistetava otsuse, ametnikud täitsid selgelt tähistatud lepingulünkasid allkirjadega ja sõdurid toppisid nimekirja alusel saadud varustust seljakottidesse.

Kõigile lugemiseks välja pandud andmetel astus esimene Eesti sõdur Afganistani pinnale 2003. aastal.

Minu suureks üllatuseks teenib ISAFi^[1.] koosseisus eestlasi juba üle kogu kõrberiigi, väga erinevatel aladel ja erialadel. Afganistanis on võitlejaid peaaegu kõigist väeliikidest. Kõige arvukam on muidugi jalavägi Scoutspataljonist, ligi saja kiivriga Helmandis. Tagalapataljonist on lähetatud jalaväe toetusüksus NSE^[2.], mis baseerub Lõuna-Afganistanis Bastionis. Samas piirkonnas Kandahāris tegutsevad luurepataljoni võitlejad ja mõned ohvitserid kaitseväe staapidest. Lashkargāh’s on pisikene Eesti üksus nimega MOT^[3.]. Meie õhuväelased toimetavad Kabuli lennuväljal. Ainult mereväest ei ole kedagi. Nojah, ega seal pole ju midagi laevatadagi.

Nüüd lähetab Eesti sinna ka oma diplomaatilise esindaja. Selle mehe tegevuse eesmärkidest puudub mul üksikasjalik ülevaade. Küll aga tean, et meie üksuse ülesanne hakkab olema diplomaadi kaitsmine Afganistani vaenulikul pinnal.

Muhelen mõneti, mõeldes, et Eesti mees on jälle sõdurina kauges kõrberiigis tagasi. Sel korral siis noorukest demokraatiat jalule aitamas.

Istume oma väeosa klassis, kõik meeskonnaliikmed vabatahtlikult esimeses reas. Vihikud ees lahti, pliiatsid varmalt näpus ja suud ammuli nagu ülientusiastliku õpihimuga koolipoistel. Oleme oodanud seda hetke suurema pinevusega kui meie isad omal ajal „Aktuaalse kaamera“ erisaadet Eesti vabariigi taasiseseisvumisest.

Paks käivitab klassi ees projektori. Tagareast tunnen kuklal oma leitnandi ja Saare pilke, kes samuti tõsisele toimingule tunnistajaks tulnud. Minu leitnant on meile Eestis ülem, aga tema positsiooni mõju ulatub meieni kindlasti ka Afganistanis. Praegu on ta üks ESTMP CPT^[4.] käimajooksjatest, nagu ka Saar ja Paks.

Paks ja Saar saabusid paari päeva eest kolmenädalaselt tuurilt Afganistanis. Neil oli seal mitu ülesannet, põhiliselt aga meie üksuse saabumise ettevalmistamine. Nemad on esimesed, keda sealt vahetu kogemuse, päikesest põlenud nägude ja Powerpointi esitlusega tulemas näeme. Paks tutvustab meile piirkonda ja olustikku, milles järgnevatel kuudel tegutseme.

„See on kaunis põrgulik kant, kus te tööle hakkate.“ Ta lausub need sõnad kaval-murelikul ilmel, nõnda et jääb arusaamatuks, kumba neist omadustest tõena võtta. Ekraanile pääseb slaid, millel araabiakeelne kiri „Rahu olgu teiega“ ja taustaks pilt tohutust plahvatusest kõrbes.

„Pigem vist ikka põrgu, kui niisuguse pauguga tervitatakse,“ sosistab Tarvo, nügides mulle küünarnukiga ribidesse.

Paks jätkab Tarvo märkust kuulmata: „Te peate olema valmis opereerima kogu Afganistanis. Te olete pidevalt koos asjuriga ja tema liigub vastavalt oma tööülesannetele riigi piires.“

Paks jätab väikese mõttepausi, mille täidab meie kapten tagareast: „Praeguste plaanide järgi on ta suurema osa ajast Lashkargāh’s. Reisib tihti Kabuli ja ilmselt mujalegi.“

Slaid vahetub. Sellel on Afganistani kaart, eraldi on tähistatud Helmandi provints lõunas, mille pealinn on Lashkargāh, ja Afganistani pealinn Kabul, mis asub samanimelises provintsis idas, küllaltki Pakistani piiri lähedal.

„Pindalalt on Helmand enam kui veerandi jagu Eestist suurem. Kahtlemata kõige kuumem provints kogu riigis – seda nii sõjalise tegevuse kui õhutemperatuuri puhul. Seal on keskpäeval nagu leilisaunas,“ jätkab Paks.

Slaid vahetub ja meie ees seisab Eesti kõrbevormis sõdur, keset rohetavat lilleaeda, naeratus näol ja automaat muretult õlal tolknemas.

„Te baseerute sealsetes koalitsioonikämpides ehk sõjaväelaagrites. Neis on küllaltki turvaline. Aeg-ajalt lastakse neisse muidugi miine, aga seal on punkrid, kuhu varjuda. Lashi^[5.] kämp on nii väike, et seda võivad vaenlased proovida ka üle joosta. Ega seal peale okastraat- ja saviaia midagi ümber ei ole. Tunnimehed ka loomulikult. Kaitsvate üksuste tulejõud on piisav, et tõelist üllatust ära hoida. Nii et laagris pihta saamiseks peab õnne olema,“ viskab Paks nalja.

Edasi järgneb rida slaide kämpide olmetingimustest. Tundub, et kõik elementaarne on olemas: meditsiinipunkt, söökla, pesumaja, spordisaal, tankla, töökoda jne. Enamik rajatisi on suured sõjaväetelgid.

„Internetti saate kasutada nendes konteinerites, kakskümmend minutit päevas,“ näitab Paks kahele putkale laagri südames. „Juhul, kui nett töötab muidugi.“

Põgusalt ka teisi laagreid tutvustavatel piltidel on märgitud meile olulised hooned ja asukohad, kämbis baseeruvad üksused üldiselt ja koostööüksused. Üllatusena on pea igas meie teele jäävas laagris eestlasi juba ees.

„Kõige suurem seltskond eestlasi on Bastionis. Bastion on suurim baaslaager enamikule kogu Helmandis sõdivatele koalitsioonivägedele. Seal on ka ESTCOY ja eestlaste tagalaüksus NSE. See tagalaüksus toimib ka teie jaoks kui vaja. Coy on muidugi suurema osa ajast kämbist väljas.“ Paks klõbistab oma jutu kinnituseks pilte Helmandis tegutsevatest Eesti üksustest. Mehed on tõsiste nägude, määrdunud riiete, põlvekaitsmete ja murdumatu pilguga.

„Laagritest väljas käite oma transpordiga,“ jätkab Paks nüüd linnavaadete slaide näidates. Kuigi „linn“ ei ole sõna, mida mina piltidele jäädvustatu kohta kasutaksin. Pigem on see põldudevaheline küla, või nagu meil on äärelinnades „garaažirajoonid“, kui sinna kabatšoki- ja porgandipeenrad vahele mõtelda.

Inimesi on aga palju rohkem kui meil garaažide vahel. Vanad mehed kükitavad seinte ääres, nooremad on liikvel, kes jala, kes jalgratta või säärekaga. Ka autosid on näha. Enamasti veokid, väiksemad ja suuremad, kõik on hullumeelselt ülekoormatud. Bussidel on samuti koormad – inimkoormad. Küüdilised on kobaras busside katustel, seisavad taga- ja ka esistangedel ning ripuvad üksteise selga klammerdunult ustest kaugele välja. Igal pildil on lapsi ja eesleid. Lapsed paistavad täitsa rõõmsad, eeslid väga kurvad.

„Lapsed ja mehed, aga kus on naised?“ küsib Tarvo veidi murelikul ilmel veiklevat slaidiesitlust jälgides.

„Naised on kodus ja teevad tööd! Päris tööd,“ ütleb Saar. „Hoiavad majapidamise korras, kasvatavad lapsi, tassivad puid ja keedavad riisi. Vahepeal peavad lühikesi pause ja laskuvad põlvili, et tänada Allahit armuliku elu ja hea mehe eest. Mehed teevad tähtsamaid asju, näiteks käivad politseinikuks, sõduriks, talibiks või ajavad hoopis nendes putkades äri,“ näitab ta ekraanile.

Nüüd on pildil ilmselt mingi peatänav Lashkargāh’s. Ikka samasugune „garaažidevahe“, ainult et siin on boksid avatud ja täidavad vitriinide rolli. Silma hakkab jahukotte, õlilampe, nöörikerasid, avatud luukide küljes ripuvad peata kanad ja lambarümbad, varjates veidi Coca-Cola ja Lay’si kaste, mis seespool laeni virnas seisavad.

„Teile saadetakse sinna soomustatud Land Cruiserid. Loodetavasti on need juba enne teid kohal,“ jätkab Paks teemat meie liikumisvõimalustest. „Kämpide sideulatuses saate liikuda omapäi. Kaugemale ma neljakesi minna ei soovita. Kui teid rünnatakse, saate vajaduse korral toetuseks kutsuda brittide või jänkide kiirreageerijad. Põhitöö tuleb siiski endal ära teha, sest neil võib kaua aega minna.“

„Mis, nad teevad siis mingeid otsi veel või?“ küsib Rato ilmse segadusega hääles. „Selle jaoks nad ju seal ongi, et appi tulla kui vaja.“

„Just, aga seal ümbruses on palju teisi üksusi väljas. Madin käib päevast päeva ja kiirreageerijaid ei jätku kõigile appi. Nii et kindlam on loota ainult iseendale. Linnade vahel transpordivad teid koalitsiooni õhujõud, mille lennukid ja kopterid on pidevalt õhus. Lisaks peate koostööd tegema teiste lähikaitseüksustega. Neid on seal igas kämbis, nii riiklikke kui erafirmade meeskondi.“

Piltidele ilmub Kabuli melu: kõrgemad majad, kirevam liiklus, paremad autod ja veel rohkem inimesi. Lapsi on vähem kui maal, õnnetute nägudega eesleid on sama palju. Siin on ka naised tänavatel. Nad näevad natuke kummituste moodi välja, siniste kummituste moodi. Üle pea on neil visatud justnagu sinised voodilinad, ainult silmade jaoks on vaateava, aga seegi on sinise võrguga kaetud, nõnda et sisse vaadata ei saa. „Teine põhiline tegevuspiirkond on Afganistani pealinn,“ jätkab Paks. „Kabul on Lõuna-Afganistanist väga erinev nii kämpides sees kui linnas. Vaenutegevust on seal vähem ja valgeid inimesi liigub linnas palju. Kabulis on enamiku riikide välisesindused ning suuremate abi- ja äriprojektide kontorid. Sõda Kabulis ei ole. Kämbid on enamasti tagala ja staabiüksustele. Seal liiguvad viigitud ja lõhnastatud ohvitserid ning paugutamine ja ropendamine on põlu all.“

Paks silub demonstratiivselt oma ohvitseripagunit ja käratab otsekui äratuseks: „Ärge seal unustage, mis riigis te olete! Kabuli ohtlikkus seisneb selle näilises turvalisuses, eriti kui olete just lõunast saabunud. Ingliskeelsed reklaamsildid ja naeratavad tänavakaupmehed on uinutava toimega. See on sõdiva riigi pealinn, kuhu kogunenud pätid ja kaabakad on lihtsalt maskeerunud. Usaldada ei saa seal kedagi.“

Paksu sõnade kinnituseks ilmub ekraanile pilt keset linnaliiklust asuvast Toyota Hiluxist, mille kastis istub trobikond tumedasse riietatud kirvenägusid. Mõned näpivad automaati, teisel on kuulipilduja põrandale toetatud, tagareast turritab ka paar granaadiheitjat, isegi granaadid juba torru pistetud.

„Need, kes päeval politseis või armees teenivad, hakkavad pimeduse saabudes talibiteks. Politsei ja sõjaväe kontrollpunkte on igal pool. Väga raske on ära tunda, kas tegu on talibite või riikliku politseiga. Sõidad läbi, saad tina; jääd päris seisma, riskid võltskontrollpunkti puhul inimrööviga.“

„Heh, see on nagu muinasjutus! Lähed paremale, põled põrgus, lähed vasemale, saad kõvasti lõuga – või mis nad seal lubavadki,“ hõikab Rato vahele. Paks ei tee seda märkamagi, vaid jätkab häirimatult: „Kõige tõenäolisemad ohud ongi teile inimröövid, IEDd ja SIEDd^[6.].“

Vaatame üle mõned pildid ja videod eelnimetatud vaenutegevusest. Midagi positiivselt meeliülendavat nendes ei ole, kuigi pildid ühest Toyota Land Cruiserist on ehk kergelt lohutavad. Slaidil on autokosu, just nagu Tartu maantee liiklusõnnetuste edetabeli tipust.

„Seda masinat ründas eelmisel nädalal Lashkargāh’ kesklinnas enesetaputerrorist, kes kandis lõhkeainevesti riiete all. Ta jooksis peaaegu auto vastu, siia esiratta juurde, ja lasi end õhku.“ Paks surab kaardikepiga lõuendile.

Esitiivad, kapott ja välimised ukseplekid on minema pühitud või tundmatuseni moondunud. Nendealune soomusvooder on küll tublisti räsitud, kuid löögile siiski vastu pidanud.

„Kaitsemeeskond tegutses hästi. Nad toimetasid kliendi teise masinasse ja sellega kämpi tagasi. Kõik pääsesid pindmiste kriimustuste ja kuulmiskahjustustega. Klient oli mingi tsivilist, ta saadeti paari päeva pärast Afganistanist koju. Närvid ütlesid üles.“

„Oota, mis kaitsemeeskond see oligi?“ küsib Tarvo, nagu poleks kuulnud.

„Ei, ega ma pole öelnudki veel,“ vastab Paks ja lisab: „Need on Briti erafirmas palgalised ihukaitsjad. Kõik endised SFi^[7.] mehed, Iraagi ja Afganistani kogemusega. Küllap ka kogemustega, mis ei kuulu avaldamisele.“

Paks muigab ja ütleb faktide elustamiseks: „Nende Lashkargāh’ TL ütles mulle irvitades, et erafirmas pole pensionit ega kuulsust, aga eriüksuste pensionärid on niikuinii ainult muinasjuttudes ja erasektori palgaga saab kõike osta, isegi kuulsust. Nii et nad on ehtsad tänapäeva palgasõdurid. Raha eest teevad ära kõik, mis tarvis.“ TLiks kutsutakse team leader’it ehk eesti keeles meeskonnaülemat.

„Palju nad siis palka saavad?“ küsime kõik mõttes ja Rato valjult.

„Seda mulle ei öeldud. Neil pidavat suurel määral tükitöö olema. Osa arvates teevad nad ka musti otsi. Neid ülesandeid, mida ei taheta isegi SFile anda.“ Paks peab tähendusrikka laagerdumispausi ja vahetab slaidi.

Tema slaidipaki viimane, imekaunis pilt kõrbe päikeseloojangust on araabiakeelse hüvastijätuga „khu-die-pa-amaan“ – kohtumiseni.

1 ISAF – International Security Assistance Force, koalitsioonivägede koondnimetus Afganistanis. (inglise k) [ ↵ ]

2 NSE – National Support Element, rahvuslik kaitseväe toetusüksus. (inglise k) [ ↵ ]

3 MOT – Military Observation Team, sõjaline vaatlusüksus. (inglise k) [ ↵ ]

4 ESTMP CPT – Estonian Military Police Close Protection Team, Eesti sõjaväepolitsei lähikaitsemeeskond. (inglise k) [ ↵ ]

5 Lash – Lashkargāh’ suupärane lühend brittidelt. [ ↵ ]

6 IED – improvised explosive device, ise valmistatud lõhkeseade; SIED – suicide improvised explosive device, enesetapufunktsiooniga ise valmistatud lõhkeseade. (inglise k) [ ↵ ]

7 SF – Special Forces, eriväed. (inglise k) [ ↵ ]