Читать книгу Veneetsia - Jan Morris - Страница 10

Veneetslase tunneb ära näost. Praeguseks on Veneetsiasse elama asunud tuhandeid itaallasi, ent puhastverd veneetslane on sageli esimesest pilgust äratuntav. Tõenäoliselt on temas slaavi verd, ehk ka austerlast, välistatud pole kaugest minevikust pärit tibake hommikumaist ja klassikalisest muusikalilatiinost jääb ta ikka väga kaugele. Ta tüüne pilk on tusane, ent samas arvestav, ja suujoon salapärane. Nina on äärmiselt esileküündiv, meenutades renessansiajastu üliku oma, ning ta olekust hoovab pisut kodukootud salalikkust ja enesega rahulolu, nagu oleks tegu hämara artišokiäriga suure varanduse teeninud mehega. Ta on tihtipeale rangisjalgne (kuigi see pole tingitud ratsutamisest) ja tihti kalbe jumega (ehkki selle taga pole vähene päikesepaiste). Mõnikord paistab ta pilgust veidi salalikku halvakspanu ja ta naeratus on äraolev; enamasti on tegemist leebelt vaoshoitud, kurtuaasse, tseremoniaalse kodanikuga, kelle kuub on korralikult kinni nööbitud ja kihelevat peopesa katab diskreetselt kinnas. Veneetslased meenutavad mulle waleslasi ja sageli juute ja mõnikord islandlasi ja teinekord afrikaane, kuna neile on iseloomulik tavaliste rahvuste rüpest välja tõrjutud, omapäi jäetud inimeste sissepoole vaatav melanhoolsevõitu uhkus. Nad mõjuvad üheaegselt kõrkide, kahtlustavate ja heatahtlikena. Tormakust või uljaspäisust tuleb nende puhul harva ette ja kui veneetslane toob kuuldavale lause „Buona sera, bellissima signorina!“, siis ütleb ta seda kehklemata ja lipitsemata, kergelt pead nõkutades. Tänaval võib veneetslane olla kõigutamatu ja annab möödakäijale oma saiapätsi otsaga reipalt obaduse kõhtu või pillab pesukorvi teile jõhkralt varvastele. Poes on veneetslasele omane eriline summutatud viisakus, vaoshoitud, ent samas väärikas kahetsus, mis näib olevat linna õhustiku osa.

Jälgige kahe Veneetsia koduperenaise kohtumist ja te näete kõigis nende liigutustes vastu peegeldumas veneetsialikku pikantsust. Nad lähenevad teineteisele konkreetse ja otsustava moega, sest mõlemad on sisseoste tegemas käinud ja kannavad nüüd hommikust tagasihoidlikku saaki sisaldavat korvi (ilmselgelt pole tegemist päevaga, mil nad oma iganädalase supermarketikülastuse ette võtavad); niipea kui nad teineteist märkavad, vilksatab nende näol korraga mõistmise pehme helk, otsekui oleks neil plaanis mingist korvamatust kaotusest tingitud kaastundeavaldusi vahetada või omavahel mingit iseäranis südantkriipivat saladust jagada. Leebunud ilmel tervitavad nad teineteist pikalt ja laialt, nagu oleks tegemist sõpradele heatahtlikke avatakte ja õnnistusi poetavate vana kooli araablastega. Nende hääletoon on üllatunud, kuid samas familiaarne, see tõuseb ja langeb turulärmist läbi tungides ja jääb mulje, otsekui oleksid nad ühtaegu millegi suhtes kaastundlikud, millegi suhtes leinalised ja samas pisut torsakad ja resigneerunud ja samas vastu tahtmist lõbustatud. („Vaene Veneetsia!“ õhkab vahel mõni koduperenaine oma rõdule naaldudes, ometi pole see suurt enamat kui viril loosung, midagi sellist, nagu ilma manamine reisija suu läbi või siis lihtsalt üks neist tavalistest kurtmistest üldise allakäigu teemal, mis meile kõigile omased on.)

Nad vestlevad viis või kümme minutit, mõnikord murelikult pead vangutades või keharaskust ühelt jalalt teisele kandes, ja viimaks lahku minnes viipavad hüvastijätuks vaid neile omasel viisil, paremat kätt vertikaalselt õla kõrgusel hoides ja kergelt kõigi viie sõrme otsi lehvitades. Ainsa silmapilguga kerkib nende näole taas asjalik ilme ja nad alustavad käbeda, ent mõistva köögiviljamüüjaga läbirääkimisi ubade hinna teemal.

Nüüdisaegsed veneetslased pole eriti suursugused. Nad on lihtsad, maavillased, soojad, enesega rahulolevad. Sügaval sisimas on see linn läbi ja lõhki väikekodanlik. Veneetslased on kaotanud enesestmõistetava võimutunde ja neile meeldib, kui neist hästi mõeldakse. Oli aeg, mil kuningad ja paavstid Veneetsia doodži ees kummardasid, ja Tizian, Veneetsia maalikunstnikest härrandlikem, lubas kord Hispaania kuningal Carlos I-l suuremeelselt üles võtta värvipintsli, mille ta oli kogemata käest pillanud. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpuks olid veneetslased juba kriitika osas iseäranis pirtsakaks muutunud, täpselt nagu ameeriklased enne oma ülemvõimu algust või inglased enda omast ilma jäämise järel. Ameerika Kesk-Lääne kolkalikkusega võrreldavat taset iseloomustab vabariigi viimase suurilmadaami Giustina Renier Michieli vastus, mille ta saatis pärast seda, kui Chateaubriand julges kirjutada Veneetsiat halvas valguses kujutanud artikli („Loomuvastane linn – ilma paati ronimata ei saa siin astuda ühtki sammu!“). Niisama jäine on ka nüüdisaegse Veneetsia grande dame’i halvakspanu, kui keegi julgeb mainida, et mõnele linna aedadest tuleks kasuks pügamiskääride kasutamine.

Veneetslase viis on alati see õige ja veneetslane teab alati, kuidas asjad olema peavad. San Salvatore kirikus asub Tiziani maalitud „Neitsi Maarja taevaminek“, mille pisut harjumatu stiil oli selle kloostrielu elavate tellijate jaoks sedavõrd üllatav, et taies tunnistati külmalt lõpetamata olevaks või arvati selle autor olevat keegi muu ja mitte Tizian; vana kunstnik pani seda arusaadavalt pahaks ja signeeris ärritatult pildi kaks korda, nagu praegugi näha võib: Titianus Fecit. Fecit. Olen kõiketeadjaist veneetslastega silmitsi seistes tihtipeale talle kaasa tundnud, kuna tõeline Veneetsia poeg (ja tütar veel sagedaminigi) on veendunud, et kogu maailma oskused, kunstid ja teadusharud saavad alguse Püha Markuse väljakult ja kulgevad sealt hääbuvate lainetena väljapoole. Kui tahate kirjutada raamatut, pidage nõu mõne Veneetsia professoriga. Kui soovite nööri sisse sõlme teha, laske veneetslasel näidata, kuidas see käib. Kohvi keetmise, pildi raamimise, paabulinnutopise tegemise, rahulepingu sõnastamise, kingade viksimise, pluusile nööbi ette õmblemise õppimise tarbeks pöörduge asjakohase Veneetsia asjatundja poole.

„Veneetsia tava“ on terve mõistuse ja sündsuse mõõdupuu. Naeratus veneetslase näol on kõrk, haletsev ja üleolev, kui peaksite julgema soovitada kala enne praadimist jahu asemel hoopis riivsaias paneerida. Mees fotoaparaate müüvas poes suhtub teisse isalikult, demonstreerides ainsat ja õiget viisi Leica teravustamiseks. „Selline on meie tava“ – nii öeldes ei viita veneetslane mitte üksnes sellele, et Veneetsias tehakse kõike kõige paremini, vaid ka kõige sealse ainulaadsusele. Kui kailt paati astute, antakse teile ikka ja jälle lahkelt teada, et Veneetsias on adru libe, ja ma olen kuulnud sedagi, et Veneetsia vesi kipub olema märjavõitu.

Need kõik on kohaliku enesekeskse suhtumise kahjutud väljundid. Aastaid Veneetsias elanud välismaalased on mulle tunnistanud, kui väga on nad maailmas toimuvast distantseerunud, tundes end pelkade pealtvaatajatena, ja seesama kunagi vabariigi vankumatuse taga seisnud eraldatusetunne turgutab nüüd veneetslaste enesega rahulolu. Veneetslased armastavad täpselt nagu vaesed sugulased või tähtsad ninad mõnes kolkas oma uhke sugupuu teemalisi mõtisklusi arendada, minnes oma hiilgava ajaloo jälil suurte doodžide ja Rooma tribuunide aegadest kaugemalegi (Giustiani perekond põlvneb öeldavasti keiser Justinianus I-st), jõudes välja muinasaegade uttu, mil Veneetsia esmaasukad saabusid väidetavalt Paflagooniast, Baltikumist, Baabülonist, Illüüriast, Bretagne’i rannikult või siis lihtsalt sündisid nümfidena hommikukastest. Veneetslastele meeldib väga vesta lugusid „oma vanaisast, kultuursest ja silmapaistva intellektiga mehest“, või kutsuvad nad teid üles nõustuma oma seisukohaga, mille kohaselt on La Fenice teatri ooperikultuur parim ja kõrgeim maailmas; või siis juhivad tähelepanu tõsiasjale, et Veneetsia kunstnik Vedova oli oma põlvkonna parim. („Aga ehk pole te, kuidas seda nüüd öelda, Veneetsias meie biennaalil esitletavate moodsa kunsti trendidega au fait?“) Iga veneetslane on tõeline asjatundja ja kaldub tugevasti eelistama kohalikku talenti. Doodžide palee giidid ei vaevu kuigi sageli mainima Õhkamiste silla lähedal rippuvaid Hieronymus Boschi taieseid – ta polnud ju siiski veneetslane. Veneetsia raamatukogud loevad järjekindlalt oluliseks üksnes Veneetsiat. Veneetsia majade seintel ripuvad peaaegu alati vaid Veneetsia pildid. Veneetsia on häbitult enesekeskne koht, mida ümbritseb nartsissismi raugematu kuma.

Selles kohalikus uhkustundes ei ole midagi solvavat, kuna veneetslased pole erilised uhkeldajad, vaid lihtsalt oma väärtuses kindlad. Tõepoolest, mõnikord äratab see lausa kaastunnet. Tänapäevane Veneetsia pole kaugeltki nii silmapaistev, kui elanikele mõelda meeldiks. Kogu selle sillerdus ja sära saabub peaaegu alati koos suvekülalistega ja linna intellektuaalne eraelu on loiuvõitu. Selle ooperipublik (välja arvatud rõdudel istujad) on räme ja tähelepanematu ja napib ka tusameelseil talveõhtuil La Fenice kunagise uhke vesivärava ette saabuvaid uhkeid mootorpaate. Kui turismihooaeg välja arvata, siis on kontserdid enamasti keskpärased ja kallid. Kõige kaduva teed on läinud ka peaaegu kõik kunagi Euroopa parimate hulka kuulunud Veneetsia trükikojad. Veneetsia köök ei paista millegagi silma, Veneetsia töökvaliteet on kõikuv. Kunagised usaldusväärsed meresõidutavad on ammu möödanik, niisiis ei kipu keskmine veneetslane iialgi veele liiga lähedale ja korraldab tormi tõustes kohutava paanika. Veneetsia on mitmes mõttes seisva veega jõesonniks muutunud. Mõne inimese sõnul on see püstijalu surnud. Memphis, Leeds ja Leopoldville on suuremad ja oluliselt elavamad kohad. Genovast käib läbi kaks korda rohkem laevu. Liverpoolis on parem orkester, Milwaukees etem ajaleht, Kaplinnas parem ülikool ja ükski oma purjepaadiga Chichesteris või Newportis merele minev pühapäevapurjetaja ei jää otste sõlmimisel ühelegi gondoljeerile millegagi alla.

Aga armastus on pime, eriti ajal, mil perekonda valdab kurbus. Veneetslased armastavad ja imetlevad oma Veneetsiat kentsaka kirega. „Kuhu minek?“ võivad nad tuttavalt pärida. „Väljakule,“ vastab too, aga kui neilt küsida, miks, siis vastust ei tule. Ta läheb Püha Markuse väljakule konkreetse eesmärgita, soovimata kellegi kindlaga kohtuda, huvitumata millegi erilise nägemisest. Talle lihtsalt meeldib kuuenööbid kinni panna ja pisut juukseid siluda, manada näole võrdlemisi paljutähendav melanhoolne ilme ja siis oma pärandi luksuslike trofeede keskel tund või paar niisama patseerida. Vähe on tõelisi veneetslasi, kes läheks üle Suure kanali, ilma selle ilu nautimiseks põgusaks hetkeks peatumata. Meie majapidaja poriseb mõnikord Veneetsia kitsa, keerulise ja ahta olemuse pärast, kuid samas pole iialgi olnud oma linnale pühendunumat armastajat, kirglikumat idealisti. Veneetsia on sensuaalne linn ja pühendumuses, mida ta äratab, on midagi füsioloogilist, otsekui paneks ainuüksi tema olemasolu vere soontes kiiremini pulbitsema.

Viibisin kord Veneetsias novembris, mil veneetslased peavad Salute pidustusi. Nad rajavad seitsmeteistkümnendal sajandil lõppenud katkupuhangu tähistamiseks Suurele kanalile ajutise silla ja lähevad üle selle uhkesse Santa Maria della Salute kirikusse. Seadsin end õhtul sisse võrdlemisi ebakindla konstruktsiooniga silla otsas. (Mulle anti julgustavalt teada, et selle ehitamisel on aluseks võetud iidne projekt, kuid 1930ndatel aastatel kukkus see ühel novembrikuul kokku hetkel, mil Sir Osbert Sitwell silda ületas.) Seal, olles krae kaitseks kibeda meretuule eest üles tõstnud, jälgisin kubujussiks riietunult kahe- või kolmekaupa või noorterühmadena õhtusele missale suunduvaid veneetslasi. Nende kulgemisele oli omane isevärki omanikutunne, ja iga kord, kui väike inimrühm ümber nurga sillale pöörates enda ees läbi videviku tuledega ehitud kaid ja Salute valgustatud kuplit nägi, ütlesid nad kiindunult keelt laksutades ja terve maailma poole pöördudes „Ah, kui kaunis ta täna välja näeb!“, nagu oleks tegu külaliste vastuvõtmiseks oma parima pitsilise hommikujaki selga ajanud kehvaks jäänud lemmiktädiga.

Sellise enesehinnangu tagajärjeks on piiratud silmaring ja lühike tähelepanu. 1960ndatel aastatel oli palju vaeseid veneetslasi, kes polnud kordagi Itaalias suurel maal käinud. Ka praegu on tuhandete kaupa selliseid, kes pole iialgi laguuni välimisi saari külastanud. Mõnikord kuuleme lugusid inimestest, kes pole kordagi kõndinud üle Suure kanali või oma silmaga Püha Markuse väljakut näinud. Lihtsad veneetslased on geograafia ja maailma asjade osas tihtipeale erakordselt võhiklikud ja isegi haritud kodanikud (keda on saarlaste seas enamik) on sageli väga viletsa keeleoskusega.

Veneetslased räägivad tõepoolest omaenese keelt, rikast ja algupärast dialekti, mis hakkab alles nüüd kino ja televisiooni mõjul oma elujõudu kaotama. See on pisut veniv, ent siiski õhuline keel, piisavalt särtsakas, et anda Goldonile võimalus kirjutada selles mõned oma parimad näidendid, samas piisavalt ametlik, et olla Veneetsia Vabariigi ametlik riigikeel. Byron nimetas seda „armsaks pidžinladina keeleks“. Selle kentsaka hübriidiga kokku puutuvate Veneetsiat külastavate keeleteadlaste näoilme on rabatud, kuna tegemist on osaliselt prantsuse ja osaliselt kreeka, osaliselt araabia ja osaliselt saksa ning tõenäoliselt osaliselt ka Paflagoonia keeltest tuletatud kombinatsiooniga, millele annab erilise nüansi kentsakas suvaline ja laulev rääkimisviis. Tihtipeale tekib tunne, et veneetslaste suud ei vormi konkreetseid sõnu, vaid neist pudenevad rasvaselt libedas reas pooleldi hääldatud konsonandid. Veneetsia keelele on omane suur kiindumus X- ja Z-tähe vastu ja L-täht jäetakse võimalust mööda mängust välja, niisiis kõlab itaaliakeelne sõna bello nende suust kui beo. On olemas vähemalt neli erinevat itaalia-veneetsia sõnastikku ja neid sirvides on näha, et mõnikord puudub veneetsia- ja itaaliakeelsete sõnade vahel igasugune sarnasus. Itaalia keeles on kahvel forchetta, kuid veneetslased ütlevad selle kohta piron, Veneetsia pagar pole mitte formaio, vaid pistor. Kell on relozo, mitte orologio. Veneetsia keeles kasutatavateks eessõnadeks on mi, ti, lu, nu, vu, lori. Kui meie ütleme „sa oled“ ja itaallased ütlevad „tu sei“, siis veneetslased teatavad „ti ti xe“. Veneetsiakeelne sõna lovo tähendab esmajärjekorras hunti ja teiseks libekala.

Selle selgelt eristuva ja paeluva keele eripäraks on ka omalaadsed moonutused ja lühendused ning linnas leiduvad tihtipeale kohalikus murdes kirjutatud tänavanimesildid võivad suurt segadust tekitada. Oletame, et otsite oma reisijuhti abiks võttes kirikut nimega Santi Giovanni e Paolo, tänavasildil seevastu on kirjas San Zanipolo. Sant’Alvise kirik oli kunagi pühendatud pühale Louis’le. San Stae, nagu ütlevad veneetslased, on tegelikult Sant’Eustacchio. San Stin on Santo Stefano. Sant’Aponal on Sant’Apollinare. Santa Maria di Nazarethi klooster, milles asus pidalitõbiste koloonia, muutus juba nii ammu San Lazzarettoks, et moonutatud variant on käibele läinud sisuliselt kõigis maailma keeltes. Seda, millise pühamehe mälestamiseks on rajatud Fondamenta Sangiantoffetti, pole mul õnnestunudki välja selgitada, ja mul kulus üksjagu aega taipamaks, et San Zan Degolale nime andnud pühak on San Giovanni Decollato ehk Ristija Johannes. Täiesti arusaamatul põhjustel nimetavad veneetslased Püha Ermagora ja Fortunato kirikut San Marcuolaks ja selle variandi puhul ei ole võimalik leida absoluutselt mingisugust loogikat, kuid keegi pole vaevunud seda ka põhjendama. Küsimise peale lihtsalt väidetaks, et tegemist on nende tavaga.

Veneetsia ise, olgugi linnana kompaktne, on tihkelt täis kohalikke aroome ja nüansse. Igal linnaosal, igal lärmakal turuplatsil on oma selgelt äratuntav õhkkond: siin räme, seal heatahtlik, siin lihtne, seal peen. Veneetsia on ehk Londonist enamgi külade kogum. Ühes ootavad ees lahke kohtlemine, viisakad poodnikud ja sõbralikud naised; teises õpetavad kogemused paksu nahka selga kasvatama, kuna sealsed kombed võivad olla ebaviisakad ja hinnad kivisse raiutud. Kvartalite lõikes erineb isegi murrak, mis siis, et nende vahekaugus võib olla alla kilomeetri – Veneetsia ühes otsas kasutusel olevad sõnad võivad teises täiesti tundmatuks osutuda. Tänavanimed üha korduvad üksteisest sõltumatult eri linnajagudes, nii on Veneetsias üle kümne Forno ja kolmteist Madonna nime kandvat tänavat.

Veneetsia oli enne moodsa aja saabumist kaheks jagunenud, koondudes omavahel ammuste, linna asutamise aegadel alguse saanud tüliküsimuste tõttu lepitamatult rivaalitsevate Nicolotti ja Castellani perekonna selja taha; kahe rühmituse vahelised kokkupõrked olid niivõrd ägedad, et vana Rialto silla keskel asus tükike tõstesilda, mis lubas linnavõimudel kähmlevaid jõuguliikmeid kiire köietõmbega lahutada, sundides neid jõuetus vihas üksteist üle tühimiku jõllitama. See vana vimm minetas tasapisi tähenduse ja taandus teeseldud kokkupõrgeteks, võistlemiseks regattidel ja spordivõistlustel, kuni vanad vingamehed 1848. aastal Salutes koiduaegsel salajasel tseremoonial ühiselt Austria ülemvõimu vastu protestides leppisid. Tänaseks on vaenupooled surnud ja peaaegu unustatud (kuigi ärksama kujutlusvõimega inimeste poolt koostatud reisijuhte lugedes võib jääda vastupidine mulje), ent kübeke kohalikust kvartali- või väljakupõhisest uhkusest, mida on kerge riivata, on siiski alles ja mõnikord avaldub see üsna ülekeeval moel.

Selles ei ole midagi üllatavat. Veneetsia on looklevate ja ettearvamatutesse kohtadesse välja viivate veeteede ja kõrvaltänavate rägastik, need kulgevad läbi iidsete mudaste kanalite, mille seisukorra parandamisele linnaplaneerijad aega ei raiska. Veel üheksateistkümnendal sajandil pääses üle Suure kanali vaid ühe, Rialto silla kaudu. Mootorpaatide- ja asfaldieelsel ajal oli Veneetsias ringi liikumine ja laevaga suurele maale pääsemine arvatavasti kohutavalt vaevarikas protsess, ja kas saabki siis imeks panna, et oma poodide ja kõrtsidega rahul olevad Santa Margherita inimesed ei tundnud erilist tungi hakata Santa Maria Formosa kanti kippuma? Mõnikord kuulutab Veneetsia koduperenaine kategooriliselt, et linnas ei ole täna kapsaid saada, tegelikult peab ta silmas seda, et köögiviljamüüjal Campo San Barnaba nurgal, kelle perekond on seda äri ajanud juba ristisõdade alguspäevist alates, said kapsad juba hommikul otsa.