Читать книгу Veneetsia - Jan Morris - Страница 9

Nii said veneetslastest saareelanikud ja saareelanikeks on nad ka jäänud, nad on endiselt teistest eraldatud ja neid varjutab endiselt põgenikele omane kurbus. Sajandite jooksul säravaks vabariigiks liidetud jalge all lirtsuvad laguunisaared kasvasid suurimaks kaubandusriigiks, idamaadega peetava kaubavahetuse valitsejannaks ja toonaseks suurimaks mereriigiks. Veneetsia oli enam kui tuhat aastat ainulaadne riik, poolenisti idamaine ja poolenisti läänelik, pooleldi maismaa- ja pooleldi mereriik, asudes Rooma ja Bütsantsi, ristiusu ja islami vahepeal, üks jalg Euroopas, teine Aasia pärleid segamas. Veneetsia nimetas end Serenissimaks, rüütas end kuldse kangaga ja riigil oli isegi oma kalender, mille kohaselt aasta algas 1. märtsil ja päevad said alguse õhtul. See üksildusest välja kasvanud kõrkus, mida toetas laguuni antud kindel seljatagune, tekitas muistsete veneetslaste jaoks omalaadse eraldatusetunde. Sedamööda, kuidas nende vabariigi suursugusus ja jõukus kasvasid, poliitilised arterid kõvastusid ning silmipimestavate varade lisandumine nende paleesid ja kirikuid rikastas, tihenes Veneetsiat ümbritsev salapära- ja imetlusloor. Maailma silmis seisis linn kuskil ebardluse ja muinasjutu piirimail.

Aga ennekõike jäi Veneetsia kõigutamatult vetele rajatud linnaks. Algusaegadel rajasid veneetslased oma saartele algelisi teid ning kasutasid liikumiseks muulasid ja hobuseid, praeguseks on nad välja ehitanud veeteedel ja vooluveekogudel põhineva kanalite süsteemi, mida peetakse tänase päevani hõrguks ilmaimeks. Pealinn Veneetsia ehitati laguuni südames asuvale arhipelaagile. Esplanaadiks sai Suur kanal, linna keskne tänav, mis moodustab uhkete paleede rea ümber kuningliku kaare. Nende Cheapside’iks või Wall Streetiks sai Rialto, seda nime kandis alguses saar, seejärel linnaosa ja viimaks kuulsaim sild Euroopas. Doodžid seilasid fantastilistel kuldsetel pargastel ja iga patriitsi maja ees hõljusid kaide ääres graatsilised gondlid. Veneetsias kujunes välja vaid sellele linnale iseloomulik kahepaikne ühiskond ja selles asuvate häärberite uhkete kaunistustega välisuksed avanesid otse veele.

Just sellisesse ainulaadsesse füüsilisse keskkonda rajasid veneetslased kõike trotsides tähelepanuväärse riigi. Patriarhaalsest demokraatiast kasvas välja äärmiselt kitsapiiriline aristokraatlik oligarhia, milles võim koondus (alates 1297. aastast) rangelt teatud patriitside suguvõsade kätte. Kõigepealt läks selle aristokraatia kätte täidesaatev võim, seejärel võttis võimu üle siseringi esindajatest koosnev Kümne Nõukogu ning hiljem omandas üha suurema kandepinna veelgi eraklikum ja eemalehoidvam Kolme Nõukogu, mille liikmeid valiti rotatsiooni korras ametisse üheks kuuks. Ülemvõimu säilitamiseks ja nii rahvarahutuste kui ka diktaatorite esiletõusu vältimiseks kasutati riigivõimu struktuuride kindlustamiseks türanniat, mis oli halastamatu, ebaisiklik, tuim ja läbimõeldult salapärane. Mõnikord leidis Doodžide paleest mööduv võõras kaagil rippumas paari anonüümse vandeseltslase moonutatud surnukeha või kuulis sosinal räägitavaid kuulujutte Kümne vangikongide sügavuses aset leidvate kohutavate piinamiste kohta. Ühel hommikul avastasid veneetslased ärgates piazzetta kiviplaatide vahelt kolm süüdimõistetud ja elusalt pea alaspidi liiva maetud reeturit, kelle jalad sammaste vahelt välja turritasid. Ikka ja jälle said nad teada, et mõni ülistatud rahvajuht, admiral või kondotjeer oli oma koturnide jaoks liiga suureks kasvanud ja kägistati või heideti vangikongi. Veneetsia oli omalaadne politseiriik, selle erinevusega, et võimu kummardamise asemel tunti selle ees hirmu ning seda poldud nõus loovutama üheainsa kodaniku kätesse; selliseid ühtaegu õiglasi ja jõhkraid vahendeid kasutades elas linn kauem kõigist rivaalidest ning säilitas iseseisvuse vabariigina kuni kaheksateistkümnenda sajandi lõpuni välja.

See kõik oli imekspandav, kuid niisama vaimustav oli Veneetsia rikkus ja tugevus – mõlemad, nagu veneetslased järjepidevalt väitsid, olid jumala poolt antud. Vabariigi käekäigul hoidis kõigepealt silma peal püha Theodorus ja seejärel püha apostel ja evangelist Markus, ühtlasi lisasid Veneetsiale jõudu kõikvõimalikud pühad reliikviad ja salapärased vihjed. „Pax tibi, Marce, Evangelista Meus.“1 Nii kuulutas taevane sõnumitooja pühale Markusele, kui nimetatud evangelist väidetavalt ühele laguuni liivaleedetest lõksu jäi; neist sõnadest sai Veneetsia vabariigi juhtlause, jumalik soovituskiri.

Veneetsia oli oma hiilgeaegadel suurim mereriik, millele polnud võrdset ei laevade kandevõime, tulejõu ega efektiivsuse poolest. Uhke Arsenal oli kõrgeima tasemega laevatehas maailmas, selle saladusi varjati niisama kiivalt kui praegu tuumarelva valmistamise tehnikat; selle müürid olid kahe miili pikkused, palgalehel 16 000 inimest ja kuueteistkümnendal sajandil, mil sõditi türklastega, lasti 100 päeva jooksul selle ellingutelt vette iga päev uus galeer. Veneetsia merevägi, mis koosnes kuni orjapidajate kuldajani seitsmeteistkümnendal sajandil üksnes vabadest meestest, moodustas äärmiselt muljet avaldava sõjajõu ning veel pikalt pärast Genova ja Hispaania esilekerkimist mereriikidena ei leidunud Veneetsia relvastusele võrdset.

Veneetsia seisis suure Po jõe oru suudmes, näoga ida suunas, ja põhja poolt kaitsesid seda Alpid. Tegemist oli loomuliku ida ja lääne vahelise ühendusteega ning riigi võimule rajas aluse selle geograafiline asukoht. Mõnda aega allus ta mingil määral Ravennale ja seejärel Bütsantsile, kuid saavutas peagi rippumatuse nii idast kui läänest. Veneetsiast sai Aadria mere, Vahemere idaosa ja viimaks hommikumaadesse – Pärsiasse, Indiasse ja Hiina salapäraste rikkuste juurde – viivate kaubateede valitsejanna. Ta elatus kaubavahetusest idamaadega. Veneetsia karavanseraid asusid Levandi linnades ja „kogu kristliku maailma kuld“, nagu üks keskaegne kroonikakirjutaja torinal tähendas, „käib läbi veneetslaste käest“.

Idamaad algasid Veneetsiast. Marco Polo oli veneetslane ja uusi ja tulusaid kaubandusvaldkondi otsivad Veneetsia kaupmehed rändasid kõikjal Kesk-Aasias. Hommikumaadest pärit pidurüüdega ehitud Veneetsiast sai linnadest kõige värvikam ja külluslikum – „võidukaim linn, mida mu silmad eales näinud on“, kirjutas 1495. aastal Philippe de Commynes. Sealt võis leida siidi, smaragde, marmorit, brokaati, sametit, kuldseid kangaid, purpurit, vandlit, vürtse, lõhnaõlisid, ahve, eebenipuud, indigot, orje, suuri ja uhkeid galeoone, juute, mosaiike, sillerdavaid kupleid, rubiine ja kõikvõimalikke hunnituid kaupu, mida pakkusid Araabia, Hiina ning Kagu-Aasia ja Lääne-India saared. Linn oli otsekui aardelaegas. Pikemas perspektiivis põhjustasid Veneetsia hävingu Konstantinoopoli vallutamine muslimite poolt 1453. aastal, see lõpetas linna ülemvõimu Levandis, ja Vasco da Gama 1498. aastal ette võetud reis Indiasse, mis purustas linna monopoli kaubavahetuses idamaadega; kuid Veneetsia säilitas veel kolmeks sajandiks oma teatraalsuse ja hiilgava fassaadi ning pole kuldse linna mainet kaotanud tänini.

Armastatud pole teda kunagi. Veneetsia on alati olnud kõrvalejäetu; kadeduse, kahtluste ja hirmu objekt. Ta ei sobitunud riigina sujuvalt mitte ühtegi kategooriasse. Veneetsia oli lõvi, kes kõndis omapead. Ta kauples paavsti poolt kehtestatud räigeid trahve trotsides nii kristlaste kui muslimitega neil vahet tegemata (Veneetsia on ainus Ibn Khaldūni neljateistkümnendal sajandil koostatud kuulsal kaardil esindatud kristlik linn, mis on seal ära märgitud koos selliste kohtadega nagu Gog, Oman, Soghd, Tughuzghuz ja Külma Tõttu Tühi Põhi). Veneetsia oli rahategijaist kõige osavam ja halastamatum, lihtlabaselt kasumile keskendunud paik, kus isegi pühas sõjas nähti paljulubavat investeeringut ning tuldi oma okaskrooni pantida soovivale Jeruusalemma valitsejale Baldwinile probleemideta vastu.

Veneetsia hinnad olid kõrged, tingimusi polnud võimalik läbi rääkida ja linna poliitilistesse motiividesse suhtuti sellise umbusuga, et „veneetslaste otsatu ahnuse ja domineerimisiha“ maha surumiseks moodustati Cambrai liiga, millega ühinesid peaaegu kõik kuueteistkümnenda sajandi suurriigid (kusjuures kõnealune linn oli oma toimimises sedavõrd loomuvastaselt tõhus, et kullerid toimetasid teate liiga moodustamisest Blois’st Veneetsiasse kõigest kaheksa päevaga). Isegi siis, kui Veneetsia seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil kaitses sisuliselt üksi kristlikku maailma võidukale vallutusretkele asunud türklaste eest, ei võtnud teised riigid Veneetsiat omaks. Ta erines ülejäänutest otsekui greif või fööniks.

Ja sedamööda, kuidas sajandid möödusid ja Veneetsia ülemvõimu kaotama hakkas ning kaupmeestest vürstide suguvõsad nõrgemaks muutusid, tema energia otsatutes konfliktides ja nääklustes Itaaliaga ammendus ning võimukese maismaale nihkus, sai linnast kaheksateistkümnenda sajandiga kaasnenud allakäigu tulemusel hoopis teist laadi imelaps. Veneetsia iseseisvuse viimasel sajandil sai sellest lustlikem ja maiseim kõigist linnadest, siinsetel maskiballidel ja joomapidudel polnud otsa ega äärt, miski polnud ülemäära uljas, häbiväärne või liiderlik. Karnevalid kestsid kaua ja olid ohjeldamatud. Kurtisaane hoiti au sees. Veneetsia valitsussümboleiks said doomino ja poti äss. Läänemaailma kombelõdvad prassijad, tiirased või lihtsalt lõbutseda armastavad tüübid tunglesid teatrites ja mängulaudade taga ning auväärsed inimesed kogu Euroopas jälgisid toimuvat turvalisest kaugusest, sealset Soodomat ja Komorrat hukka mõistes. Iialgi pole ükski riik sellise palavikulise hedonismi keerises surnud. Veneetsia kihutas tantsukeerdusid sooritades, suurejoonelist ja naudinguküllast fandangot esitades oma 120. doodži valitsusajal languse suunas, kuni Napoléon viimaks Veneetsia käpardliku valitsuse jõhkralt laiali saatis, vabariigile lõpu tegi ja Serenissima põlglikult austerlastele üle andis. „Põrm ja tuhk, ots on käes, mis Veneetsia on teeninud, on Veneetsia läbi löönud“.2

See omalaadne riik pidas vastu tuhat aastat ning Veneetsia konstitutsioon püsis aastatel 1310 kuni 1796 muutumatuna. Veneetsia loos pole midagi tavalist. See linn sündis läbi ohtude, elas laia elu ega hüljanud lõpuni oma häbitut individualismi. „Need klounid!“ ütles üks härrasmees kuueteistkümnenda sajandi Prantsuse õukonnas veneetslasi iseloomustades ettevaatamatult ja teenis sealsamas ära kõrvakiilu Tema Ekstsellentsilt, Veneetsia suursaadikult. Kuid temagi põlgus oli sunnitud. Veneetslaste suhtes ei saanud tunda üleolekut, vaid üksnes nördimust. Nende valitsussüsteem oli toime pandud julmustest hoolimata äärmiselt edukas ja tekitas kõigis kodanikes, olenemata nende klassist, seninägematut armastust oma riigi vastu. Nende mereväele polnud võrdset. Veneetsia kaunistamisel kasutasid oma annet selle aja õilsaimad kunstnikud, riigi teenistusse pürgisid kõige paremini tasustatavad palgasõdurid, linnale laenasid raha ja rentisid oma laevu suurimad võimukandjad; lisaks oli vähemalt ärilises mõttes kahe sajandi jooksul Veneetsia valvata „sissepääs hunnitutesse idamaadesse“. „Veneetsial on õnnestunud oma iseseisvust säilitada kogu üheteistkümne sajandi jooksul“, kirjutas Voltaire vaid kolmkümmend aastat enne vabariigi langemist, „ja ma julgen arvata, et ta säilitab seda igavesti“. Veneetsia positsioon maailmas oli nii eriline, nii veider ja samas tuttavlik, võrreldav sambapühak Siimeoniga ajal, mil paavstid ja keisrid oma saadikuid Süüriasse temaga nõu pidama läkitasid.

Veneetsia on endiselt eriskummaline. Napoléoni retkest saadik on linnast hoolimata hetkelistele kangelaslikkuse välgatustele ja ohvrimeelsusele saanud ennekõike muuseum, mille kõlksuvate pöördväravate vahelt voolavad läbi turistide lõputud hordid. Pärast risorgimento võitu Itaalias ühines Veneetsia uue kuningriigiga ning on alates 1866. aastast olnud vaid üks Itaalia provintside pealinnadest. Sellest hoolimata jääb linn alati nähtuseks omaette. Veneetsia on jäänud autodeta linnaks, veeteedega maailmalinnaks. Teda ehivad endiselt ahhaatidest silmad ja kullatis. Rändurite jaoks on ta endiselt hämmastav, hulluksajav, peadpööritav, laostavalt kallis, maitsetult toretsev ja ühe kuueteistkümnenda sajandi inglase sõnul „majesteetlikkuse kehastus“. Veneetslastest said juba ammu Itaalia kodanikud, kuid nad on endiselt sui generis liik, kes Goethe arvamuse kohaselt kannatavad võrdluse välja üksnes iseendaga. Põhimõtteliselt on Veneetsia alati olnud linnriik, koloniaalse kasvu kõigil ajastutel. Pole võimatu, et ehtsaid veneetslasi on selle paiga ajaloo jooksul kokku olnud vaid kolme miljoni jagu; just see suurejooneline äralõigatus, see isolatsioon, see tajutav veidrus ja valskus on aidanud Veneetsia olemust nii kummastavalt alal hoida, otsekui oleks see säilitusvedelikku susatud või erinevate emulsioonide abil mumifitseeritud haruldase väärarenguga siseorgan.

1 „Rahu olgu sinuga, Markus, minu evangelist.“ Siin ja edaspidi tõlkija märkused

2 Värsid Robert Browningi luuletusest „Galuppi tokaata“.