Читать книгу Veneetsia - Jan Morris - Страница 7

Aadria merel piki Itaalia rannikut seilates avastab meresõitja paigas, mida tähistatakse koordinaatidega 45°14' põhjalaiust ja 12°18' idapikkust, madalasse rannajoonde lõikuva sissepääsu, ja pöördudes läände, tõusuga kaasa, siseneb ta laguuni. Lainete tormakas tants taltub kohe. Vesi ta ümber on madal, kuid läbipaistmatu, õhku täidab veider kuma, värvid on jumetud ja üle kogu avara mudavälja lainetab melanhoolia. See oleks otsekui albiinolaguun.

Seda ümbritsevad kõrbemiraaže meenutavad illusoorsed peegeldused: habisevad puud ja hägustunud künkad, keredeta laevad, kujuteldavad sood, ja vesi nende hallutsinatsioonide ümber õõtsub otsekui transis. Idapoolsete saarekeste servades seisavad tühjade ja korrastamata kalurimajade read. Madalatest vetest kerkib roigastest ja punutistest moodustatud keerukas palissaad, mille vahel üksildased mehed põlvini mudas sumbates karploomi otsivad. Kala- või bensiinilehka slepis vedades popsutab mööda kaluripaat. Kaldal seisev naine hõikab midagi sõbrale ja ta hääl keerleb veidralt summutatult ja moonutatult madalike kohal.

Kõikjal hakkavad silma soodest ja mudaväljadest ümbritsetud vaikivad saared. Siin kerkib kumav kaheksanurkne kindlus, seal kõrgi moega hüljatud tuletorn. Kalurite saarekesel katab müüre võrkudest moodustunud muster ja vesiväravat togib rahutult paatide parv. Saarel asuvate barakkide müüril seisvast valvuriputkast lehvitab innutult loid vahimees, müts silmile veetud. Lagunenud villa juures hauguvad ja marutavad kaks metsikut koera. Müüril vilksatab sisalik. Aeg-ajalt uhkab üle veepinna mulla, lehmaheinte või väetise lehka ja mõnikord laperdab paadi kiiluvees tiibadega liblikas, mitte albatross.

Peagi hakkab see hüljatud paik elavnema ja saartele ilmuvad uhked valged villad. Puude kohale kerkib suure hotelli küür, kohvikut ehivad hallid päevavarjud. Lõuna poole kiirustab sügavalt vees istuv pepsi moega reisiaurik. Kalapaatide parv rühib asjalikult avamere suunas. Lääne pool, mäenõlvade taga, hakkab silma naftavaatide kahvatu hõbedane kuma ja sealt viskab suitsu. Kollane pargas, mida täidab karastusjoogipudelite kõrge kuhi, plopsatab maabumissillalt vette otsekui reibas tuvi Noa laevast. Laisalt loivab mööda valge jaht. Kolm väikest poissi on paadi liivaseljakule vedanud ja pilluvad üksteise pihta ligast muda. Tumedast sarast lahvatab keevituslambi kuma ja paadikuuri ees seisab vaiadele upitatud pargas. Kostab sireeni huile, kell lööb väärikalt, suur valge merelind maandub raskelt posti otsas ja korraga näeb meresõitja ümber maanina pöörates enda ees linna.

See on väga vana ja väga uhke ning küüru vajunud seljaga. Selle hunnitud kentsakad tornid kerkivad laguuni kohale, osalt kaldu ühele ja osalt teisele poole. Taevaranda palistab kellatornidest, kuplitest, teravatest tornidest, kraananooltest, taglastest, televisiooniantennidest, sakmetest, ekstsentrilistest korstendest ja suurest punasest viljahoidlast moodustunud keeruline pitsimuster. Pilk tabab lippe ja ajahambast puretud katuseid, marmorsambaid, koopaid meenutavaid kanaleid. Kõikjal paiknevate kaide vahet seerivad katkematult paadid, suur valge lainer liugleb sadama poole, viltu vajunud, sünged ja koletislikud paleed trügivad veepiiri suunas nagu kari värske õhu pärast rüselevaid haigusest puretud aristokraate. See on jändrik, ent hunnitu linn, ja kui laev viimaste kirikutega kroonitud saarte vahelt lähemale jõuab ning reaktiivmootoriga hävitaja kriisates päikesest välja paiskub, näib kogu see vaatepilt sillerdama löövat – selles on õhetust, vanust, enesega rahulolu, kurbust ja rõõmu.

Meresõitja paneb kaardid käest ja sätib pähe lustaka kübara: ta on jõudnud Veneetsiasse, linna, mis on täiuse kehastus sihtkohtade seas.

Veneetsia laguuni moodustasid kunagi kolm elujõulist Alpidest alla sööstvat jõge, mis said kokku Aadria mere loodenurgas ja kandsid endaga kaasas liiva-, kiltsavi- ja mudasetteid. Pax Romana äärealadel paiknev ja avamere eest liivaseljakute võrgustikust kaitstud laguun jäi paljudeks sajanditeks vähetuntuks ja anonüümseks. Soodes elasid kalurite ja soolakogujate hajusad kogukonnad. Mõned üksikud rikkad roomlased ehitasid siia villasid, elasid jõudeelu või pidasid saartel pardijahti. Paari ajaloolase väitel kasutasid Padova elanikud välimisi laide sadamakohana; teised on veendunud, et toona oli maapind palju kuivem ja pool sellest oli kasutusel põllumaana. Selle ümbruses, Rooma Veneto maismaal, õilmitsesid jõukad ja tuntud linnad: Aquileia, Concordia, Padova, Altinum, sellal kui laguun ise jäi müütide ja malaaria surilinaga kaetuna ajaloost välja.

Siis, viiendal ja kuuendal sajandil, saabusid põhja poolt lainetena goodid, hunnid, avaarid, heruulid ja lombardid, kellest said impeeriumi hävitajad. Veneto linnade elanikud hülgasid barbaarsuse, jõhkruse ja isegi kristliku väärusuõpetuse ähvardusel oma mugavused ja pagesid igati loogilisse pelgupaika – laguuni. Millalgi, barbarite sissetungi lõppemise järel, naasid nad kodudesse, kuid tasapisi, aastate jooksul, kujunes pagemisest väljaränne. Vaikselt, sammhaaval said neist veneetslased. Mõned läkitati laguuni elama otsese jumaliku käsu ajel, neile juhatasid teed kirikurüüsid kandvad ja karikaid haardes hoidvad hirmuäratavad piiskopid. Mõned nägid teele juhatavaid endeid lindudes, tähtedes ja pühakutes. Mõned võtsid kaasa oma ameti jätkamiseks vajalikud tööriistad, mõnel olid ühes isegi nende kirikute müürikivid. Mõned olid laostunud – „kuid vastu ei võetud ainsatki orjaseisusest inimest“, kinnitavad meile pärimused, „ega mõrtsukat või nurjatu elu elajat“.

Paljud neist inimestest suundusid laguuni põhjapoolsetele, pilliroost ja vettinud rohust ümbritsetud saartele (kus näiteks püha Peetrus ise ühe viljaka maavalduse Altinumi kodanike käsutusse andis). Teised valisid välimised saared, mis asusid Attila süüdatud põlengutest võimalikult kaugel. Tasapisi, protsessi kaudu, mida pühitsesid arvutud imeteod ja pühakute sekkumised, tõsteti algselt madalat päritolu saareelanikud aujärjele, tekkisid varalised õigused, rajati esimesed koosolekuruumid, esimesed kasinad kirikud. Veneetsia asutamist ajendas ebaõnn, seda tegid põgenikud, kes olid sunnitud loobuma vanadest eluviisidest ja võtma omaks uued. Rooma elumugavustega harjunud laiali pillatud linnainimesed pidid nüüd padurate rõskete aurude („malaaria hinguses“, nagu Baedeker 1400 aastat hiljem hoolega oma sääsevõrku paika sättides seda nimetas) keskel hakkama saama. Nad õppisid ehitama pisikesi paate ja nendega liikuma, alistama reeturlikke loodeid ja laguunis varitsevaid madalikke, elama kalast ja vihmaveest. Nad ehitasid akaatsia- ja pajusõrestikust, rookatusega, vaiadele rajatud maju.

Nad rajasid Rooma õigusest lähtudes vana korda esindavate preestrite ja patriitside juhatusel uusi institutsioone: iga riidude ja verevalamise saatel tasapisi teistega liituva asula elu korraldasid tribuunid, kuni viimaks moodustus üksainus haldusüksus, mida juhtis eluks ajaks ametisse valitud doodž, kelle positsioon polnud päritav – „rikastele ja vaestele kehtivad võrdsed seadused“, kuulutas esimene Veneetsia arvututest pugejatest, „ja kadedusel, sellel kogu maailma painaval needusel, pole seal kohta“. Laguuni elanikud olid pioneerid, täpselt nagu esimesed asunikud Läänes või kolonistid Aafrika rohtlates. Crèvecœur kirjutas kunagi nende kohta „see uus inimtõug, ameeriklane“, kuid Goethe kasutas täpselt sedasama väljendit, et kirjeldada esimesi veneetslasi, kelle ümbert vana maailm oli surnud.

Algus on kadunud aegade hämarusse ja polnud kindlasti nii ühtlustav, nagu esimesed apologeedid meid uskuma püüavad panna. Enne kui laguun ellu ärkas ja jõuliseks muutus, kulus palju aastaid, ja läks mitu sajandit, et need uued inimesed viimaks omavahel kisklemise lõpetaksid, riigiks kujuneksid ning suure Veneetsia linna korralikult üles ehitaksid, et siis enda kohta öelda (kasutades nende Bütsantsi kuningatele kõrgilt pillatud sõnu): „See Veneetsia, mille oleme ehitanud laguunidele, on meie võimas kants ja meie peale ei hakka mitte ühegi keisri ega vürsti võim.“ Veneetsia algusaastatel toimunud sündmused on hämarad ja küsitavad ning keegi ei tea kindlalt, mis, millal või kas üldse aset leidis.

Aga legendid on alati täpsed ja kui uskuda vanu kroonikaid, siis rajati Veneetsia täpselt 421. aasta 25. märtsi keskpäeval. Minu kalendri kohaselt juhtus see olema reedene päev.