Читать книгу Veneetsia - Jan Morris - Страница 5

Tegemist on algselt James Morrise nime all avaldatud raamatu kolmanda, täiendatud väljaandega.

See pole raamat ajaloost, ent sisaldab paratamatult ajalugu käsitlevaid lõike. Neid on kasutatud haraka moel, tekstis sellistesse kohtadesse poetatuina, kus nende sära minu meelest kõige paremini silma torkab; need, kes eelistavad kronoloogilist ajalookäsitlust, leiavad raamatu lõpust ajalooalase registri.

Samuti pole see reisijuht, ehkki 21. peatükis olen loetlenud Veneetsia vaatamisväärsusi, mis on minu arvates enim tutvumist väärt – enamasti topograafilises järjekorras ja mõnikord mõne vajaliku lõiguga täiendatult.

Ka päris reportaažiks ei saa seda nimetada, kuigi 1960. aastal seda kirja pannes arvasin küll nii. Olin tollal väliskorrespondent ja kavandasin seda raamatut saadetisena meie kaasaegsest Veneetsiast. Umbes kümne aasta möödudes, esimese täiendatud väljaande koostamiseks ettevalmistusi tehes, oletasin, et lihtsalt värskendan kogu materjali, umbes nii nagu ajalehetoimetaja lehekülgede sisu ümber paigutab. Ent uidates mööda kanaleid ja põiktänavaid, omaenese raamat käes, hajusid mu illusioonid kiiresti. Hakkasin üsna pea taipama, et tegemist ei ole üldse sedalaadi raamatuga ja seda pole võimalik nüüdisajastada, nagu ma lootnud olin – paari kärme markeritõmbega. 1974. ja sellele järgnenud 1983. aasta väljaandes muutsin raamatus käsitletud üksikasju, kuid üldine osa jäi sisuliselt muutmata.

Sest nagu selgub, pole tegu sugugi objektiivse reportaažiga, nagu plaanis oli. Tegemist on äärmiselt subjektiivse, romantilise impressionistliku pildiga mitte niivõrd linnast, kuivõrd kogemusest. See on Veneetsia, nähtuna konkreetsel hetkel läbi konkreetse silmapaari – ja need olid noore inimese noorusele omastest stiimulitest mõjutatud silmad. Selles on tunda erilist heaolutunnet, mis on iseloomulik olukorrale – kui ma tohin tagasihoidlikkuse unustada –, kus autor ja teema omavahel ideaalselt klapivad: praegusel juhul ühelt poolt maailma kauneim linn, mis ihaleb üksnes imetlust; teiselt poolt nooruslikule küpsusele iseloomulikku väge täis kirjanik, tugeva keha ja põletava kirega, kelle maailmas ei kummita ükski mure ega vaev. Mida sellele raamatule ka ette heita ei saaks (ja ma tunnistan, et mõni asi ikka on), mitte keegi ei saa eitada sellest hoovavat õnne. Sellest õhkub naudingute vaimu.

Niisiis valdasid mind seoses täiendatud versioonidega segased tunded. Teise maailmasõja järel, mil ma linnaga esimest korda tutvust sobitasin, võis selles endiselt selgelt tajuda veidrat isolatsiooni- ja eraldatusetunnet, mis oli Veneetsia Euroopas paljudeks aastasadadeks ainulaadseks muutnud. See oli osalt rõõmuküllane, osalt melanhoolne linn, kuid melanhoolia polnud tingitud olevikupainetest, vaid minevikuga seotud kahetsustest. Ma armastasin seda kurbuse ja kirevuse kooslust. Armastasin linnast hoovavaid trotslikkuse riismeid, mille sigitajaks oli ammune impeerium; selle olemuses kesksel kohal olevat kõdu ja kestvuse hõngu, kiikse, privaatsust. Sarnaselt nii paljude varasemate aficionado’dega oli Veneetsia võlu minugi jaoks osaliselt tingitud selle unarussejäetusest. Mu südame puudutamiseks, harmoonilise rütmi tekitamiseks piisas sammude kajast räämas kõrvaltänaval, aerude tasasest sulpsatusest varjulise silla all.

1970ndateks aastateks oli kõik muutunud. Nimelt oli Veneetsia pärast 1966. aasta suurt üleujutust maailma murelapseks saanud. Võimaluses, et linn vajub vetesügavustesse, kuitahes kaheldav see ka polnud, nähti rahvusvahelist katastroofi ja paljud riigid panid mitte üksnes selle uppumisest päästmiseks, vaid ka linna kõigi lõimede taastamiseks ja taieste säilitamiseks mängu kõvasti oskusi ja raha. 1980ndateks aastateks oli tekkimas uus Veneetsia, kaitstud, kalliks peetud, mitte üksnes iseendale lootev, vaid maailmapärandina kõigi poolt omaks võetud. Ma küll tunnistasin seda uut arengut, kuid ei suutnud seda tervenisti jagada. Esiteks uskusin mina, et ettekujutus Veneetsiast – või vähemalt minu ettekujutus Veneetsiast – ei sobitu kuidagi nüüdisaegse maailmaga. Teiseks tundsin isekalt, ehk koguni sõgedalt puudust kurbusest. Minu jaoks oli nukker maagia lakanud olemast. Kuigi võrratu Veneetsia polnud kuskile kadunud, tundsin mina puudust tema allakäigu paatosest. Arvasin, et ei armasta teda enam.

*

Möödus veel kümme aastat ja mina asusin taas raamatut üle vaatama. Olen ma uuesti armunud? Ehk tõesti, alistunud ja leppinud moel. 1990ndate Veneetsia on taas uus linn ja minu meelest nostalgiast eemaldunud. See on endale maailmas uue koha leidnud, olgugi massiturismi survest peaaegu lämbudes (linnast käib mõnikord üheainsa päeva jooksul läbi enam kui 100 000 külastajat), sageli bürokraatia pitsituses, Rooma poliitilise kontrolli vastu takka üles lüües. Ammune pentsik ja kiiksuga Veneetsia, omaenese minevikus nii vääramatult kinni olev, aristokraatide ja meretalupoegade Veneetsia on sama hästi kui kadunud. Olen kuulnud, et täna saab vaid 20 000 linna elanikku väita, et nende vanemad ja vanavanemad on Veneetsias sündinud. Füüsilises plaanis pole erilisi muudatusi aset leidnud, kuid linn pole enam nii isoleeritud, on muutunud proosalisemaks ja oluliselt nüüdisaegsemaks – mis pole mõistagi saavutus, mida põlastada, sest eks kehastanud Veneetsia vabariik oma hiilgeaegadel kõike uut ja moodsat. Teistest Itaalia linnadest turvalisem paik on muutunud rikaste roomlaste ja milanolaste kuurordiks – mitte niivõrd keskklassi, kuivõrd plutokraatide suvituskohaks. Samal ajal on see muidki sobivaid rakendusi avastanud: Veneetsiast on saanud üks hunnitumatest konverentside korraldamise kohtadest, kunstiuuringute ja konserveerimistehnikate keskus, kinnisvarainvesteering, erinevate suurürituste – regattidest kuni rokk-kontsertideni – toimumispaik.

Lühidalt, linn on oma ajaloolisest taagast lahti saanud, tähendagu see siis halba või head. See isegi ei ihale enam oma kunagise maise mõjukuse järele ja koos ambitsioonidega on kaotsi läinud ka kahetsus. Nüüdisaegne Veneetsia on see, mis ta on: suurejooneline (ja tugevasti üle rahvastatud) näitusesaal, mis võib uue Euroopa elus etendada kasulikku, auväärset, kuid mitte eriti suurt rolli. Kas sellist kohta saab armastada? Mõnikord valdavad mind kunagised emotsioonid, kuid see ei juhtu enam siis, kui mõni poolenisti varjus, poolenisti päikeses sillerdav abajas mu mälestusi värskendab või ma laguneva mälestise joobnustavat hõngu sisse hingan või kerget valusat torget tunnen. Pigem juhtub see siis, kui näen vana imelast taas hetkeks täies ehtes nagu kunagi varem, ümbritsetuna imetlejatest, saagiga uhkeldamas, teatraalse säraga õrritamas, Veneetsia ammusest armujoogist – edust – hetkeks turgutust saanuna.

Niisiis on tegemist teistsuguse armastusega. Ma ei saa teha nägu, nagu oleksid mu tunded Veneetsia suhtes samasugused nagu seda raamatut kirjutades, ja niisiis mõistan taas, et ei saa seda tegelikult muuta ega täiendada. Minu Veneetsia remontimine oleks väär, iseenese nooruse taaselustamine naeruväärne. Kolmanda väljaande ebaolulised üksikasjad, faktid ja numbrid, on taas kord parandatud. Olulisi asju – vaim, õhkkond, unistused – pole ma muutnud. Ehkki Veneetsia ei tekita minus enam aasta-aastalt tungi enda juurde naasta, loodan ma, et kunagi tuntud ekstaasi kroonika leiab siiski mu lugejate seas kõlapinda, ennekõike nende seas, kes leiavad tee Serenissimasse niisama värske, noore ja elust pulbitsevana nagu kunagi mina. Ehk leiavad nad neilt lehekülgedelt üles enda kogetud naudingud ja näevad minus raasukest iseendast.

TREFAN MORYS, 1993