Читать книгу Märk - Jason Pinter - Страница 10

Sellel ööl lamasin ärkvel, painatud mälestustest, mida soovisin unustada ja reaalsusest minema pühkida. Kuid see polnud võimalik. Need mõtted jäävad mind aastateks kummitama. Abitus, mida sel ööl tundsin, ei kao kunagi. Kõik luupainajalikud unenäod kahvatusid reaalsuse ees.

See juhtus umbes kolme kuu eest veebruaris. Tegelesin oma lõputööga, ronides viimaste kümnendike punktide pärast nahast välja, et tööandjatele muljet avaldada. Olin veetnud kolm ööd järjest magamata ning mu aju oli kokkukukkumise äärel. Olime Myaga terve nädala tülis olnud. Põhjuseks oli midagi helistamata jätmise kohta. Tema oli New Yorgis ja mina Ithakal. Nüüd pole neil detailidel tegelikult enam tähtsust.

Viskasime kordamööda toru hargile ning ütlesime sõnu, mida hiljem kahetsesime. Kolmveerand kaksteist, kui mu ärapiinatud mõistust täitis Flaubert, nimetas Mya mind lapsikuks. Öelda, et see oli viimane piisk, oleks sama mõttetu, kui Titanicu kapten oleks öelnud: „Ups!”

Mina ütlesin Myale, et ta on mõrd ja et olen meie suhtest tüdinenud. Ütlesin ka, et mulle aitab tema lollustest. Ta kutsus mind värdjaks ning mina olin nõus. Siis viskasin toru hargile.