Читать книгу Märk - Jason Pinter - Страница 7

Ühe kuu eest

Uurisin kaheteistkümnendale korrusele sõites oma peegeldust liftiustelt. Mu ülikond oli pressitud, triigitud ja harjatud. Lips, kingad ja rihm sobisid täiuslikult kokku. Jälgisin närviliselt Wallace Langstoni, minu kõrval seisvat vanemat meest. Mu pruunid juuksed olid korralikult kammitud ning seisin tikksirgelt. Olin ostnud raamatu uues töökohas esimesel päeval käitumise kohta. Kaanel oli nägus kahekümnendates eluaastates noormees, kelle hammaste hoolduski maksis ilmselt rohkem kui minu ülikooliõpingud.

Turvamees oli mulle andnud ajutise nimekaardi. Ma polnud veel meeskonna täieõiguslik liige, olin alles uustulnuk, kel tuli end tõestada.

„Tee kindlasti enne nädala lõppu pilt ära,” oli öelnud käheda hääle ja punaste raamidega prillidega valvelauatädi, kelle põsel ilutses suur sünnimärk. „Muidu pean sind iga päev süsteemis kontrollima ja mul on parematki teha, kui sind iga kuradi päev kontrollida. Saad aru?”

Noogutasin ning kinnitasin talle, et lasen kohe üles jõudes foto ära teha. Ja ma tõesti mõtlesin seda. Ma tahtsin, et mu nägu ehiks Gazette’i nimekaarti võimalikult kiiresti. Viin selle ise trüki­kotta, kui neil pole aega.

Kui uksed avanesid, juhtis Wallace mu üle beeži vaipkattega koridori ja mööda sekretärist, kelle lauda ehtis suurte tähtedega kiri New York Gazette. Näitasin sekretärile ajutist nimekaarti. Ta naeratas lahtise suuga ja näris nätsu.

Wallace avas klaasuksed magnetkaardiga. Vaikusesse tungis veider heli, mis kätkes endas kõiki minu unistusi ja eesmärke. Kõrvaltvaatajale oleks see tundunud häiriv ja närviline, kuid minu jaoks oli see rahulik ning kaunis nagu siiras naer.

Sadade näppude klõbin arvutiklahvidel ning pliiatsite sahin paberil tõid naeratuse mu näole. Kümned näod uurisid arvutiekraani, lugesid e-kirju ja fakse, mis tulid kõikjalt maailmast, silmis nii vaoshoitud ilme, et jäi mulje, justkui kardaksid nad masinatele oma emotsioone reeta. Mõned inimesed karjusid, teised sosistasid. Kui ma poleks oma lõuga enesekindluse väljendamiseks ette lükanud, oleks see põrandale kukkunud, sest mul oli tunne, nagu oleksin sattunud Bugs Bunny multikasse.

„See siin on uudisteruum,” ütles Wallace. „Sinu laud on seal.” Ta osutas ainsale tühjale metalltoolile paberikuhja taga. Varsti istun selle laua taga, silmad arvutiekraanil, telefon käes ning sõrmed klõbistamas klaviatuuril, nagu Red Bulli joov Beethoven.

Olin jõudnud koju.

Kui tegeled meedia või meelelahutusega, on New York sinu Meka. Sportlased loevad päevi esimese etteasteni Madison Square Gardenis. Pianistide püha maa on Carnegie Hall. Professionaalsete stripparite jaoks – vabandust, eksootiliste tantsijannade jaoks – on New York samuti Jeruusalemm.

Seega ei olnud kokkusattumus, et minagi olin jõudnud enda pühale maale, New York Gazette’i uudisteruumi Rockefeller Plazas, New York Citys. Olin siia jõudmiseks pika maa maha käinud.

Olin arutlenud, mida üks kahekümne nelja aastane lehtsaba, kelle resümeel polnud eriti midagi peale Bend Bulletinis töötamise, siin teeb, kuid see oli siiski kõik, mille nimel olin vaeva näinud. See, mille jaoks olin loodud. Wallace teadis minu võimeid. Alates mu esimesest kaaneloost, millele viitas viiskümmend ajalehte üle maailma, oli Wallace mind jälginud. Kui ta kuulis, et mind võeti vastu prestiižikasse Cornelli ajakirjandusprogrammi, võttis ta ette kolme ja poole tunnise autosõidu, et mind lõunale viia. Ja mu viimase õpinguaasta jooksul, enne kui jõudsin tööd otsima hakatagi, pakkus Wallace mulle täiskohta Gazette’is.

Uudisteruum vajab uut verd, oli ta öelnud. Sinusugune ambitsioonikas noormees näitaks neile skeptikutele seal, milleks uus põlvkond on võimeline. Linnas on muidugi teisigi ajalehti, aga kui sa tahad tõelisi uudiseid vahendada, mitte kuulsuste eraelu kajastada, siis teed õige valiku. Jäta endast jälg, Henry. Tee seda koos meiega. Pealegi on meil esimesel aastal töötaja palk teistest viie tuhande võrra kõrgem.

Jõin sellel ööl kolm pudelit šampanjat ning jäin John Derringeri duši all joonistatud vuntsidega magama.

Tundsin Wallace’i kätt oma jaki vastas. Lootsin, et ta ei suru liiga kõvasti – kuigi mu ülikond maksis ilmselt vähem kui tema soeng. Kuigi Wallace oli mu heategija, oli minu tööalase jumaluse koht juba võetud. See mees istus vaid paari meetri kaugusel. Ent kui rääkida tänutundest, siis järgnes Wallace minu töölevõtmise tõttu väga tihedalt mu emale, kes oli mu sünnitanud.

Pugesime mööda lääpas toolidest, külma kohvi tassidest ning ajakirjanikest, kellel oli liiga kiire, et oma toolegi otseks sättida. Nii nad töötasidki. See oli suurepärane. Teadsin, et ei ole mõtet segada reporterit, keda ootab tähtaeg, ning kindlasti ei oodanud ma, et keegi neist minu pärast liigutaks. Ma olin siin, et uudisteruumi verd värskendada, mitte selle voolamist takistada.

Tundsin mõned kirjutajad ära. Olin lugenud nende töid ning õppinud mõistma nende tagamõtteid. Oli lausa hirmutav mõelda neist kui uutest kolleegidest. Rääkimata sellest, kui harva nad tundusid habet ajavat või duši all käivat.

Tahtsin, et nad mind austaksid. Lausa vajasin nende austust. Kuid praegu olin lihtsalt vari. Uustulnuk. See, kellelt kõik ootavad, et ta end tõestaks.

Siis ma nägin teda, Jack O’Donnellit. Wallace tõmbas mind edasi ning mul tuli meelde hingata.

Temast möödudes lasin käel õrnalt puudutada Jack O’Donnelli sinise särgi varrukat. Vaikne, kuid oluline liigutus. Poleks olnud tähendusrikkam, kui oleksin võtnud ta viimase raamatu, palunud tema autogrammi ja talle sellega siis vastu nägu virutanud. Räägin temaga hiljem, ütlesin endale. Järgnen talle tualetti, lõunale. Pakun, et puhastan ta kingi, kasvatan lapsi, ükskõik mida.

Täitsa lõpp. Jack O’Donnell.

Kui viie aasta eest oleks keegi mulle öelnud, et hakkan töötama paari meetri kaugusel Jack O’Donnellist, oleksin seda mõnitamiseks pidanud. Paari aasta eest oli New Yorkeris ilmunud Jack O’Donnellist lugu. Olin selle artikli kopeerinud ja oma laua kohale üles riputanud. Olin tõmmanud joone alla ühele tsitaadile, mida ühel või teisel viisil kasutasin kõigis artiklites, mida kunagi kirjutasin.

Uudised on meie ühiskonna DNA. Need määravad ära meie mõtted, tunded, teod. Need otsustavad, kes me oleme ja kelleks saame. Me kõik oleme informatsiooni produktid.

Paljud inimesed, mina kaasa arvatud, on selle esimese DNA-süsti eest võlgu William Randolph Heartsile. Hearts võttis 1887. aastal üle San Francisco Examineri, olles ise alles kahekümne kolme aastane. Ainus mees, kes tekitas isegi minus tunde, et olen laisk olnud.

Hearts tunnetas esimesena trükimeedia potentsiaali. Kasutas ära suuri pealkirju ning rikkalikke illustratsioone. Kurjad keeled süüdistasid teda Hispaania-Ameerika sõja õhutamises hukkamõistvate artiklitega inimõigustest Hispaanias. Kuid Hearts ütles selle peale oma illustraatorile: „Sina varusta meid piltidega, mina varustan sõjaga.”

Sellest ajast alates tundub lausa, nagu oleks ajakirjandus taandarenenud. New York Timesi skandaal tõestab seda. Mõned inimesed heitsid selle küll kui üksikjuhtumi kõrvale, teised muutsid vaikselt oma resümeed. Ja mina jälgisin kogu lugu pead raputades, vihast värisedes ja oodates juba kannatamatult, millal saan süsteemi paika raputada.

Sest kui Jacki ütlus vastab tõele – ja ma usun, et vastab –, siis mürgitab see veri roiskuma minnes kogu ühiskonna. Valetajaid, luiskajaid ning Donald Trumpi suuruse egoga idioote kerkis nagu rotte esile meeste ja naiste seast, kes oleksid pidanud lugusid tegema, mitte ise lugudeks ainest andma.

Alles eile ilmus üks nooremreporter Washington Posti kotitäie amfetamiini, kahe tassi kohvi ja kuuetunnise tähtajaga kahe tuhande sõnalisele loole, mida ta veel alustanudki polnud. Ta käkerdas loo kokku, läks koju, lõi elukaaslast ning hüppas viiekümnendalt korruselt alla. Valas lihtsalt õli tulle.

Mina tahtsin saada vastumürgiks, võtta uhkusega üle Jack O’Donnelli mantli ning puhastada see viimase aja kõntsast. Tahtsin saada lahti mürgist, mis oli ajakirjandust manduma sundinud, tahtsin tuua usutavuse tagasi uudisteruumi. Jack O’Donnell oli andnud mulle murdumatu usu sellesse, mida üks hea reporter suudab korda saata. Siin ma nüüd olin, ainult paari meetri kaugusel kangelasest endast. Oli aeg kas tööle asuda või käega lüüa.

Kui olime tooliseljatugedele visatud pintsakutest ja põrandat katvatest tühjadest pastakatest mööda pääsenud, jõudsime minu lauani. Tundsin ennast väikese poisina kommipoes. Mu laud oli täpselt akna all, vaatega verandale. Väärt valdus. Võin vaadata erinevast rahvusest turiste, kes pildistavad kuldseid kujusid ja rahvuslippe ning imetlevad uskmatusega linna, justkui poleks iialgi kuulnud, et sellised arhitektuuriimed olemas on. Päikesevalgus voolas üle mu uue töökoha, pannes äsjapestud valged seinad särama ja tundsin end tõeliselt õnnistatuna.

„Tere tulemast uude koju,” ütles Wallace. „Täielikult varustatud kõigega, mida sa siin näed.”

„Kas peaksin kellegagi eriliselt hästi läbi saama?” uurisin mina.

„Mõne vana olijaga, usun, et saad ise aru,” sosistas Wallace ettepoole kummardudes. „Vaata, et kõik nende soovid saaksid rahuldatud!”

Ma ei teadnud, mida öelda. Mõtles ta seda tõsiselt?

Wallace naeris ja patsutas mind seljale. „Sa sulandud hästi sisse, ära muretse.”

Ta kummardus üle vaheseina ja koputas õlale naisele, kelle töölaud asetses minu oma kõrval. Naine pöördus hästiõlitatud toolil kriuksumata ringi ja vaatas mind. Ta oli sale, blond ja üsna kena. Ta oli hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates ning ta näol oli nii täiuslik „mida kuradit sa tahad?” ilme, et pidin arutlema, kas ta ehk seda nägu kodus peegli ees ei harjuta. Tal oli seljas roosa särk ning mustad Capri püksid, juuksed tugevas hobusesabas. Abielusõrmust polnud. Nagu paistis, polnud ka rinnahoidjat. Kui Mya kodus küsib, millised mu kolleegid välja näevad, pean valetama.

„Paulina,” ütles Wallace kõrvale astudes, „see on Henry Parker. Esimest päeva tööl.”

Paulina kirtsutas nina. „Kas ta võtab Phili vana laua?”

Wallace köhatas piinlikkusega: „Jah, ta võtab Phili vana laua.”

Paulina uuris mind läbitungiva pilguga ning sirutas siis viimaks käe. Surusin ta apaatset tuima kätt.

„Tere tulemast hullumajja, uus tüüp,” ütles ta.

„Tänan, olen väga elevil, et...”

„Ei vedanud, et Phili vana laua said. Kas ütlesid talle juba, mis Philiga juhtus, Wally?” uuris naine.

Wallace ohkas. „Ei, pole veel võimalust olnud.”

Paulina väristas end. „Halb karma, Henry.” Ta uuris mind huviga. „Henry. Veider nimi nii noore mehe jaoks. Kuidas sa selle said?”

„Sain? Ma...”

„Ei meeldinud oma vanematele?”

Mu silmad tõmbusid jäiseks ning Paulina sai aru, et oli liiga kaugele läinud. „Ma lollitan niisama. Sul on hea nimi, Henry. Mulle meeldivad erilised asjad.” Ta vaatas Wallace’i poole: „Kas see on see noormees Oregonist?” Ta vaatas uuesti minu poole. „Wallace’i sõnade järgi olid sa tõeline leid. Kas see on tõsi?”

Püüdsin pinget maandada. „Jah, K-martis oli noorte reporterite soodusmüük, Wallace sai mu kahekümne viie protsendilise allahindlusega.” Paulina kortsutas kulmu ja raputas pead. Wallace pööras pea häbiga kõrvale. Andsin endale mõttes kõrvakiilu.

Paulina ütles: „See polnud isegi naljakas. Sa pole siin veel piisavalt kaua olnud, et võiksid halbu nalju teha.”

„Vabandust, nüüdsest räägin ainult naljakaid nalju.”

„Või üldse mitte,” vastas naine.

„Või üldse mitte.”

Paulina naeratas hulga soojemalt.

„Hästi!” teatas naine ja tõstis pastaka, mis oli üsna katki näritud. Märkasin, et ta laua all vedeles mitu paari jalanõusid. Läikivad punased kingad, kantud tossud, mugavad sandaalid.

„Kui sul mõistust on, hoiad kontoris mitut paari jalanõusid,” seletas Paulina. „Iial ei või teada, mis lugu pead jahtima minema. Pead alati valmis olema.” Wallace noogutas ning mina jätsin näpunäite meelde.

„Palju edu sulle, Henry,” lisas naine. „Wally on tubli mees. Kuula, mis tema sulle räägib.”

„Kindlasti.”

Paulina pööras uuesti arvuti poole ja hakkas trükkima.

„Ta on hea ajakirjanik,” ütles Wallace heldinult. „Paulina on sellel kuul juba kuus korda meile päevakangelase leidnud.”

„Seitse korda, Wally,” täpsustas Paulina. „Kui selle mu tööaruandes segi ajad, siis helistan oma advokaadile!”

„Päevakangelane?” küsisin mina.

„Iga päev üks kangelane,” selgitas Wallace. „See on esikaanelugu, see, mis lugejaid tõmbab. Ühel päeval võib see olla sõda, teisel valimised, kolmandal lugu mehest, kes peab koduloomana tiigrit, või kuulsusest, kes magab lapsehoidjaga.”

Paulina lisas: „Igal päeval on oma kangelane. Lihtsamalt öeldes on see selle päeva põhiline uudis. Iga päev vajab kangelast. Ilma selleta uudiseid polegi. Me ei müü lehti, Gazette ei too raha sisse, meid kõiki vallandatakse ning sina oled tagasi Oregonis, enne kui arugi saad. Ja reporter, kes kirjutab kalendriaasta jooksul kõige rohkem kaanelugusid, saab päris korraliku preemia. Nii et hakka tööle. Võimalusi lebab igal pool.”

Wallace ütles: „Ära muretse. Su võimalus tuleb. Praegu püüa uutelt kolleegidelt töönippe õppida. On raske oma stiili leida. Pea lihtsalt meeles, et kõik siin on alustanud samamoodi nagu sina. Mickey Mantle oli enne siia tulemist tõeline Oklahoma-poiss. Üsna varsti hakkad ka sina päevakangelasi leidma.” Wallace muutus tõsiseks ning nõjatus minu poole. „Loodame, et leiad just need, kes ka tegelikult midagi loevad.”

Paulina segas vahele: „Mitte nagu Phil.”

Wallace noogutas: „Jah, mitte nagu Phil.”

Ma otsustasin, et ei päri Phili kohta. See oli agentuurisisene klatš ning ma polnud seda veel ära teeninud.

„Võta istet,” ütles Wallace. „Vaata, kuidas see vana laud sulle sobib.”

Istusin oma uuele toolile, pilk Wallace’il, kes ootas mu reaktsiooni. Iste polnud mugavuseks mõeldud, pigem disainitud kellelegi, kes niikuinii kogu aeg ringi liigub. Tool tõotas pigem üleval hoida, kui lasta lõdvestuda ning kujutasin ette, kuidas mu selgroog sellele reageerib.

„Nii?”

„See on täiuslik!” teatasin. Wallace naeris.

„Jama. Aga küll sa ära harjud. Kas sööme neljapäeval koos lõunat? Sulle saadetakse vajalik info kõige kohta. Kui midagi vajad, anna mulle teada!” Just siis kõlas hääl üle uudisteagentuuri. Wallace’i sekretär.

„Härra Langston, Rudy Giuliani on telefonil!”

Wallace pomises: „Kurat, ta on ilmselt viienda lehekülje loo pärast vihane.” Wallace patsutas mind seljale. „Ja, Henry?”

„Jah?”

„Ära enam pintsakut ja lipsu kanna. Sa oled ajakirjanik, mitte kinnisvaramaakler. Esimene õppetund: su infoallikad tahavad tunda, et oled nendega ühel tasandil, mitte kõrgemal.”

Kui ma end sisse seadsin, pöördus Paulina uuesti minu poole.

„Ja veel üks asi,” ütles ta.

„Jah?”

„Jäta üks asi meelde ja vaata, et see sul ühtegi lugu kirjutades meelest ei läheks! Üheksakümmend protsenti meie tööst on hea ja kurja vastandamine. Ilma kurjata jääksime oma teenistusest ilma.”