Читать книгу Märk - Jason Pinter - Страница 8

„Päris hea,” ütles Manuel Vega sälgulist võtit lukuauku toppides. Lukk ei avanenud, kuid mees naeratas, nagu oleks see taotluslik ning lükkas ukse lõpuks õlaga lahti. Pärast sellel kuul juba kaheteistkümnenda korteri vaatamist ja tagasi lükkamist lootsin tõesti, et see siin sobib mu eelarvega. Rääkimata sellest, et see võiks ka minuga sobida.

Ninna lõi hallitusehais. Mahakooruv valge värv jäi ukseavast mu pintsaku külge. Radiaatorid undasid nagu surmaagoonias.

Toppisin käed taskusse ja uurisin: „Kui palju see siin maksab?”

„Üheksasada seitsekümmend viis kuus. Esimese kuue kuu rent ette.”

See oli mõeldav. Pealegi oli see ainus minu rahaliste võimalustega sobiv elamispind, mis asus ikka veel enam-vähem Manhattani saarel. Suurem osa kortereid olid poole rohkem maksnud ning olnud vaevalt mu lastetoa suurused. Praegu oli see korter 112. ja Amsterdami tänava nurgal ainus, mida sain endale lubada. Ning ajalehes töötades ei tahtnud ma linnast väljas elada. Kui olin juba New Yorgis, tahtsin olla selle sees kogu täiega.

Kolm viimast nädalat olin kükitanud oma kallima Mya Loverne’i korteris. Iga hetk, mille koos veetsime, oli täidetud kombatava pingega. See pidi nii jääma, kuni leian lõpuks oma elamispinna. Suurem osa paarikesi ei jõua kokkukolimist ära oodata. Meie ei jõudnud teineteisest lahkumist ära oodata. Mul oli pangaarvel kaheksa tuhat dollarit, suvel Bulletinis töötades teenitud säästud. Oli olnud väga raske iga semestri lõpus koju minna, kuid ma ei saanud vaheaegadel endale majutust lubada. Oregonis sain tasuta elada. Sain elada vaimuna omaenda kodus. Ainult nii suutsin selget mõistust säilitada. Libisesin ustest sisse ja välja, ütlemata sõnagi diivanil lebavale mehele ega naisele, kes talle kunagi vastu ei hakanud. Kaheksa tuhat oli kõik, mis mul oli. Kindlasti ei oodanud ma toetust mehelt, keda ei nimetanud juba ammu isaks.

Mya oli pärit Columbiast. Tema isa, David Loverne, oli Fodhami õigusteaduskonna endine dekaan. Minu ja Mya suhte esimesed kaks aastat Cornellis olid unenäolised ja nagu unenäod ikka, lõppesid ootamatult. Kolmas kohutav aasta oli nagu külm higi, mille toob laubale lõputu luupainaja. Mya oli minust aasta vanem. Ta kolis New Yorki pärast kooli lõpetamist. Nüüd jälgisin meie suhete jahtumist.

Alles paari kuu eest, veebruaris, sai meie suhe surmahaava. Sellest ajast oli ta pulss aeglustunud ning tolle kohutava öö vaim ümbritses meid kõikjal. Me lootsime, et olukord paraneb, kui kolin linna, olime nagu abielupaar, kes loodab, et nende purunenud suhteid lapib lapse sünd.

Leidsin Manuel Vega Craigslistist. Teade oli kirjutatud väikeses kirjas, justkui tundes häbi suurte jämedakirjaliste reklaamide ees.

„Oled korterit näinud. Nüüd tahad seda üürida,” ütles Manuel ja ulatas mulle tüki paberit ja pastaka.

„Oota nüüd! Mis siis kui ma ei taha seda üürida?”

„Miks sa ei peaks seda tahtma?” uuris mees, justkui oleksin teda isiklikult solvanud. „Siin on neli seina, lagi, isegi külmkapp!”

Kuidas saingi sellise loogika vastu vaielda?

Hind tundus mõistlik isegi sellise urka kohta ja mul polnud eriti valikuvõimalust. Manuel oli valmis isegi külmikusse ronima, et selle suurust tõestada. Keeldusin viisakalt.

Tegin korterile ringi peale, et kontrollida kahjureid. Näinud, et neid pole, olin valmis lepingule alla kirjutama. Mul oli seda korterit vaja. Võib-olla parandaks see mu suhteid Myaga. Alati oli võimalus, et seinte sisse on kullakange müüritud.

„Niisiis kuue kuu üür ette maksta. Päris palju,” ütlesin ohates. Uskumatu. Ma olin andmas ära kaht kolmandikku oma säästudest korteri eest, mis nägi välja nagu teismeliste õudusfilmi sündmuskoht.

„Mida iganes. Pead selle praegu ära maksma.”

„Kui ma selle korteri ikka võtan,” ütlesin. Manuel kehitas õlgu ja näris sõrmeküünt.

„Kui sa seda praegu ei võta, võtab keegi teine selle homme!”

„Arvad?”

„Kullake, ma panin selle reklaami eile üles ja sina oled kolmas inimene, kes seda vaatamas on käinud! Kui sa täna tšeki kirjutad, ütlen teistele, et tõmmaku uttu.”

„Kurat,” ütlesin veidi liiga kõvasti. „On siin telefoniühendus? Kas siia saab Interneti paigaldada?”

„Muidugi,” vastas Manuel naeratades. „Nii palju Internetti kui soovid!”

„Olgu,” ütlesin kokkusurutud hammaste vahelt, „ma võtan selle.”

Võtsin lepingu ja lugesin läbi.

„Täida see täna ära ja too homseks tšekk esimese kuue kuu kohta. See on kuus tuhat kaheksasada seitsekümmend viis dollarit.”

„Ikka viis tuhat kaheksasada seitsekümmend viis.”

„Jah, õige küll. Ja kui tšekk homseks käes pole, panen kuulutuse uuesti lehte.”

Noogutasin ja järgnesin Manuelile allkorrusel asuvasse kontorisse. Ta istus metall-laua taha, millel olid kuhjas paberid ja tühjad kommipaberid. Täitsin ankeeti ning süda hüppas „töökoha” lünga juures. Kui andsin dokumendi üle, uuris Manuel just seda lahtrit.

„Kus sa töötad?” küsis ta.

„Gazette’is, tead seda ajalehte?” vastasin.

„Oled fotograaf?”

„Ei, ajakirjanik. Järgmine Bob Woodward.” Manuel uuris mind ning uuris ankeeti.

„Woodward?”

„Tead küll, Bob Woodward? Raamat „Kõik presidendi mehed”.”

„Jah, sellel hoonel on hea puitkonstruktsioon,” vahetas Manuel teemat ja koputas sõrmega seina pihta.

Pole mõtet selgitada. Varsti saavad kõik teada. Gazette’i uudisteruum oli minu varjupaik. Sellest korterist saab mu maskeering, mis varjab endas suurt kangelast.

„Sulle hakkab siin meeldima,” kinnitas Manuel. „Nagu kodus.”

Jah, mõtlesin. Just nagu kodus. Nagu kodus, mida oleksin endale soovinud selle hurtsiku asemel, kus ainsateks häälteks olid kraani tilkumine ja sõim mehe suust, kes nimetas end minu isaks. Kodu. Viimaks ometi.

Kui ankeet täidetud, läksin otse Mya juurde. Tahtsin väljakolimist tähistada. Viimase öö tema voodis veeta. Näha, kas sädemeid saab veel kord elustada. Helistasin ette, et pakkuda välja õhtusööki, kuid ta vastas kiiresti: „Henry, mul on järgmisel nädalal lõpueksamid. Õhtusöök võtaks liiga palju aega. Kui soovid, võime metroost midagi kaasa haarata.”

Ütlesin, et pole vaja, söön tee peal.

Ta tuli mulle uksele vastu punases hommikumantlis, blondid juuksed veest tilkumas. Ta lõhnas suurepäraselt ja värskelt. Ma tahtsin teda puudutada, teda hoida. Hoida nii nagu olin teda alguses hoidnud. Nii nagu midagi muud ei loeks ja reaalsus oleks meist väga kaugel. Panin pihu tema käele ja silitasin seda õrnalt.

„Henry, ma just kreemitasin ennast.”

„Vabandust.”

„Pole midagi, lihtsalt...”

„Ma tean.” Ta ohkas ja naeratas õrnalt.

Võtsin tossud jalast ja asetasin need ukse juurde. Mya istus voodile, prunditas huuli ning ristas käed rinnal.

„Räägi siis uuest kohast.”

„No nii palju kui mina tean, pole seal keegi kunagi vähemalt ära surnud.” Tundus, et ma ei ajanud Myat naerma.

„Tõsiselt, kuidas seal on?”

„Noh, see on Harlemis, 112. tänava ja Amsterdami nurgal. Hoone juba ajakirjalt House and Garden auhinda ei võida, kuid on enam-vähem korralik. Mul on seal natuke ruumi, ustel on lukud ja muud mul vaja polegi.”

„On seal puhas?”

„No,” ütlesin sõnu valides, „puhas pole vist õige sõna. Aga see on elatav.”

„Kas sa eeldad, et ma tulen külla?”

„Ma lootsin, et tuled, oled ju ikkagi mu tüdruk.”

Mya tõusis püsti ja kõndis avatud aknani. Ta uuris tänavat. Öö oli külm ja eemaletõukav. Mya näris küüsi.

„Sa peaksid küünte närimise lõpetama,” ütlesin.

„Ma vahepeal lõpetasin, aga see harjumus tuli tagasi.”

Tundsin vastikut ükskõiksust, mis meie vahele laskus. Miks me koos olime? Lihtsalt harjumusest? Või lootsime tõesti, et meie suhtel on tulevikku? Võib-olla mäletasime liiga hästi neid esimesi öid, kui teineteise olemasolu oli kõik, mida vajasime?

Mya ütles aknast välja vahtides: „Ma loodan, et uus korter sobib sulle.”

„Mida see peaks tähendama?” Ma teadsin, et see oli lõpp.

„Seda see just tähendaski. Ma loodan, et sulle meeldib su uus korter. Ära püüa kõike analüüsida.”

„Ei, sinu hääles oli midagi. Ma loodan, et uus korter sobib sulle, aga... Ma tahan lihtsalt teada, mida see „aga” tähendas!”

Mya pööras ümber. Ta juuksed langesid õlgadele. Ta nahk säras.

„Ma arutlen vahel, Henry.”

„Arutled, mille üle?”

Ta pööras uuesti ümber. „Ei midagi.”

„Ära tee nii, et sa küsid midagi ja väidad siis, et see polnud midagi!”

„Sellest pole mõtet rääkida.”

„On küll. Alati on.” Ma kõndisin ta juurde ja asetasin käed ta õlgadele. Mya värises hetkeks ja lõdvestus siis.

„Vahel ma lihtsalt mõtlen asjadele.”

Ma teadsin, kuhu see jutt jõuab ja tundsin kurgus klompi. Mu käed langesid ta õlgadelt alla ja astusin sammu tagasi. Ta hääl muutus vaikseks ja pehmeks. „Asjad on muutunud. Ma usun, et me mõlemad teame seda.”

„Ma tean, et on.”

„See on nii olnud sellest ajast peale, kui...”

„Sellest ööst peale.”

„Jah,” nõustus ta ohates, „sellest ööst alates.”

Istusin voodile ja võtsin ühe padja sülle. Vaatasin Mya poole ja nägin õrna armi ta põsel. See oli vaevumärgatav neile, kes ei teadnud, et see seal oli. Aga mina teadsin.

„Ma mõtlen, kas see öö ei võinud olla ettekuulutus. Tead küll, nagu märk.” Ma noogutasin, teades liigagi hästi, mida ta mõtles.

„Mida sa soovitad teha? Lõpetada kõik kohe, kui olukord keeruliseks muutub?”

„Praegu ei ole veel midagi keerulist, Henry. Keeruliseks läheb siis, kui mina hakkan ülikooli lõpetama ja sina teed Gazette’is öötööd. Kool ja töö võtavad palju aega, aga...” ta vakatas ja jätkas siis, „need on siiski ainult eelastmed. Ma ei taha enne lõpetamist libastuda ega keskendatust kaotada.”

„See pole... meie ei ole... eelastmed. Kui näeme vaeva, saame selle toimima panna. Ma tean, et on juhtunud asju.” Kõhklesin ja tundsin, kuidas klomp kurku tõusis. „Halbu asju. Aga me saame neist üle.”

„Võib-olla,” ütles Mya ebakindlalt. „Aga kui minust saab advo­kaat ja sinust... ajakirjanik või kes iganes, siis on meil veelgi vähem aega asju läbi arutada. Ühel hetkel peame tõsiselt kaaluma, kas see on ikka seda kõike väärt.” Teadsin, et ma ei peaks seda küsima. Kuid see põletas mind ning lihtsalt pidin.

„Mida sa mõtlesid, kui ütlesid ajakirjanik või kes iganes?”

„Ma lihtsalt mõtlesin, et kui sa pead karjäärile pühenduma. Kui sa teed seda, mida iganes tahad teha.” Ma raputasin pead ja viskasin padja voodi peatsisse, kuhu see jäi veidra nurga all lebama.

„Sa pole minusse kunagi uskunud.”

„See pole tõsi. Olen alati sinu kõrval olnud.”

„Ülikoolis oli seda kerge teha. Seda oli kerge väita, kui sind ennast kohal polnud. Aga nüüd? Kas seisaksid ka nüüd minu kõrval?”

Mya nägu muutus külmaks ja kogu elu voolas sellest välja. „Kuidas sa julged öelda, et ma pole sulle toeks olnud.”

Mya astus lähemale ja pani käed tuimalt mu kaelale. Ta surus huuled minu omadele ning eemaldus uuesti. Hetke pärast lahkusin.

Järgmisel korral, kui Myaga rääkisin, jahtis mind juba kolm meest, kes mu surma soovisid.