Читать книгу Märk - Jason Pinter - Страница 6

Surmaga silmitsi seistes mõistsin, et ükski müüt teise ilma minemise kohta ei ole õige. Ei olnud valgust tunneli lõpus. Elu ei jooksnud mul silme eest läbi. Ei olnud laulvaid ingleid, tuhandet neitsit ning mu hing ei vaadelnud lae all hõljudes maha jäävat keha. Mõistsin ainult ühte asja, nimelt seda, kui väga tahtsin elada.

Vaatasin püstolit, mille õlisel pinnal sillerdas kuuvalgus. Surma lehk oli lämmatav. Õhk haises tulise püssirohu, vere ja mädanemise järele ning kõik hakkas minu ümber pimedaks muutuma. Mu hirmunud pilk liikus kehale jalgade ees ning nägin padrunikesti, mis vedelesid punase vere loigus.

Minu vere.

Toas oli veel kaks elusat meest. Olin neid mõlemat varem kohanud.

Veel paari minuti eest arvasin, et olukord on minu kontrolli all. Teadsin, et mõlemad mehed soovivad minu surma ja sedagi, et nende põhjused on väga erinevad.

Ühe mehe näol põles niisugune isiklik viha, et juba selle nägemine pani tundma, et vikatimees on mulle järele tulnud. Teise mehe nägu oli külm, tuim ja asjalik, justkui oleks minu surm ainult ülesanne, mis tuli korda ajada. Ma ei suutnud mõtlemata jätta...

Inimemotsioonid olid olnud minu kirg.

Süütunne.

Kirg.

Armastus.

Julgus.

Iha.

Ja hirm.

Kahekümne nelja eluaasta jooksul olin neid kõiki aeg-ajalt tundnud.

Kõiki peale hirmu. Viimase kolme päeva jooksul oli kogu hirm, mille olin majale võlgu, ässades tagasi makstud.

Inimtunnete musta ja valge võrdlemine oli minu kirg. Vahepealse halli uurimine minu kutsumus. Inimese piiride ja piirangute välja uurimine ning massidele teadvustamine oli minu jaoks insuliin. Kolisin New Yorki, sest siin pakuti mulle võimalust uurida seda kõike suuremas mastaabis, kui kunagi ettegi olin kujutanud. Siin oli mul võimalus paljastada tähelepanuväärseid lugusid, mida polnud kunagi räägitud.

Kuul minu rinnas saatis külmi judinaid mööda selgroogu. Keha parem pool oli täiesti tuim ja iga hingetõmme oli nagu katkisest kõrrest muda läbi imemine. Kui padrun minusse tungis, liha rebestas ja keha nagu katkise kaltsunuku ruumi teise otsa lennutas, eeldasin, et tunnen pimestavat valu. Kõrvetavat kuumust. Piina, mis lainetab kättemaksuhimuliselt läbi keha. Kuid valu ei olnud.

Selle asemel oli ainult kohutav tunne, et mingit tunnet ei ole.

Kui lamasin seal surevana, mõtlesin neile hinnalistele hetkedele, mis kaoksid, kui püstol uuesti tulistaks, kui oranž leek uuesti pimedust valgustaks. Surm saabuks enne, kui sellest arugi saaksin.

Kas ma oleksin pere loonud? Kas mulle oli tulevikus mõeldud suurem korter, kui see närune ülehinnatud rendiurgas, mille uks oli nüüd kuriteopaigana kinni pitseeritud? Kas ma oleksin lapsi saanud? Poja või tütre? Kas oleksin nad just selles linnas üles kasvatanud, kuhu alles paari kuu eest ootusärevalt saabusin?

Võib-olla jääksin vanaks ja haigeks ning sureksin loomulikel põhjustel. Võib-olla jääksin ma kontserdimajast välja astudes kahekordse bussi alla ja turistid klõpsutaksid mu lömastatud kehast pilte, kuni jalgrattapolitsei mu keha kontuure kriidiga asfaldile joonistab.

Kuid ei. Siin ma olin, Henry Parker, kahekümne nelja aastane, kehas kuul, mis oli väga lähedal näiliselt äsja alanud elu lõpetamisele.

Ja kui tõde täna koos minuga sureb, siis tean, et surevad veel paljud. Paljud, kelle elu oleks saanud päästa, kui ainult...

Ma ei saanud põgeneda. Viimased seitsekümmend kaks tundi olin pidevalt põgenenud. Täna öösel pidi see kõik lõppema.

Mu keha värises tahtmatult. Mees mustas, kelle näol lasus kivine tõsidus, võttis püstoli ja ütles kaks sõna. Ja teadsin, et suren kohe.

„Anne’i eest.”

Ma ei teadnud, kes on Anne, kuid pidin tema eest surema. Esimest korda nende kolme päeva jooksul polnud mul kuhugi põgeneda.

Ma tahtsin oma elu tagasi. Tahtsin Amanda üles leida. Palusin, et see lõppeks. Olin väsinud põgenemast. Olin väsinud teadmast tõde, võimata seda välja öelda. Andke mulle ainult võimalus see lugu ära rääkida.

Luban, see on seda väärt.