Читать книгу Karantiin - Jean-Marie Gustave Le Clézio - Страница 2

Suitsusesse saali, mida valgustasid õlilambid, ilmus noormees. Ta avas ukse ja hetkeks joonistus tema siluett ööpimeduse taustale. See sööbis Jacques’ile alatiseks mällu. Tema suurt kasvu kogu, pea sama hästi kui puutumas vastu ülemist uksepiita, väljakasvanud sakris juuksed, kahvatu, lapselike joontega nägu, pikad käsivarred ja rohmakad kämblad, keha surutud ebamugavalt kitsasse, kurguni kinni nööbitud pintsakusse. Eelkõige aga see ekslev ilme, tigedust täis pilk vali, alkoholist hägune. Ta seisis liikumatult ukseavas, justkui kõheldes, seejärel hakkas ähvardama, sõimama, viibutas rusikat. Nüüd jäi ruumis kõik vaikseks.

Kujutlen, kuidas mu vanaisa nägi esimest korda Rimbaud’d. See juhtus 1872. aasta alguses, jaanuaris või veebruaris. Tean seda öelda Amalia surma ning major Williami käigu järgi matusebüroosse, mis asus tema Saint-Sulpice’i tänava kodu esimesel korrusel. Pärast tüli Patriarhiga ja väljasaatmist Anna maavaldustest, pärast lahkumist Mauritiuse saarelt 1871. aasta lõpus, olid Antoine ja Amalia asunud elama Pariisi, Montparnasse’i kvartalisse. Sel talvel paukus Pariisis käre pakane, Seine’i jões hulpisid jääpangad. Amalia polnud päriselt paranenud palavikust, mis oli tõusnud pärast Léoni sündi. Võimalik, et tüli Alexandre’iga oli ta veelgi hapramaks muutnud. Jaanuari viimastel päevadel suri ta kopsupõletikku. Léon polnud siis veel aastanegi. Minu vanaisa Jacques oli äsja saanud üheksaseks. Ilmselt ühel käigul onu Williamit saates oli ta astunud sisse Madame’i ja Saint-Sulpice’i tänava nurgal asuvasse kohvikusse. Onu arvates oli Jacques veel liiga väike, et tulla matusebüroosse pärga valima. Ta jättis poisi bistroosse klaasi hõõgveini taha istuma.

See oli esimene kord, kui Jacques oli lahkunud Mauritiuselt. Prantsusmaal tundus kõik talle imeline ja kohutav, kuuekordsed elumajad, tõldade vuramine sillutisel, rongid, avalike saunade kõrged korstnad Montparnasse’il musta suitsu halli taevasse sülgamas, lumevallid pargiteede ääres, ja eelkõige inimesed, paks tihe rahvamass, mis trügis, tõukles ja kiirustas. Meeste näod olid kahvatud, habemesse kadunud, peas olid neil kõrged torukübarad, seljas karusnahksed keebid, käes jalutuskepid, jalas kedrid. Naistel olid seljas lugematud kihid seelikuid, korsette, kleite ja mantleid, ning nende suurte krunnidega väikeste peade otsa olid nõelaga kinnitatud veidrad loorikesega kübarad. Arvata võib, et Jacques surus end onu Williami vastu, hiiglase pihk pigistamas tema väikest kätt. Ta ei mõistnud selle linna elanike kummalist kõnepruuki, ta ei osanud vastata naabritüdrukute pärimistele. Need siis leidsid: „On vast tobu!” Nad nimetasid teda kõlupeaks ja veidrikuks. Ema surmale eelnenud päevad veetis ta aina onu Williami seltsis. Õudne oli kuulata ema lämbumas, vaadata tema kahvatut nägu ja kauneid musti juukseid lahtiselt padjal. Antoine varises kokku. Viimastel päevadel ei tundnud Amalia ära isegi oma väikest poega ega beebit. Ta sonis. Ta arvas, et on tagasi isakodus, Hugli kallastel, ootab verandal vihmasadu.

Major Charles William oli end sisse seadnud väikesesse korterisse Saint-Sulpice’i tänaval, matusebüroo kohal, et olla lähemal Amaliale – euraaslannale, nagu teda perekonnas kutsuti. Sellest ajast peale, kui majori vend oli Amalia sipoide sõja ajal Allahābādi kandis metsas ekslemas leidnud ja ta enda juurde võtnud, oli temast saanud pere liige. Venna surma järel sai Amaliast Williami ainus laps, tema silmatera. Amalia surm sellel talvel oli olnud majorile ränk hoop. Ta jäi Pariisi, et laste eest hoolitseda, sest Antoine polnud selleks enam võimeline. Hiljem kolis ta Londonisse. Tänaseks pole Williami perekonnast enam midagi teada. Amalia surma tragöödia lõikas läbi kõik sidemed.

Archambau’dest sai neetud hõim. On tõsi, et kui nad poleks Patriarhiga tülli läinud, oleksid asjad kindlasti olnud teisiti. Amalia oleks jäänud Annasse ja meile oleksid jäänud alles valdused, perekond, kodumaa.

Sellel talvel oli Pariisis kõik sünge. Antoine oli saabudes avastanud, et suurem osa tema varandusest – Anna maavaldustest saadud pärand – oli olematuks kahanenud. Esimestel abieluaastatel Pariisis oli ta kulutanud raha seda lugemata. Ta oli tahtnud Amaliale muljet avaldada, iseendale muljet avaldada. Aferistidest ärimehed, ametnikud ja notarid olid ta laostanud. Antoine oli unistaja. Ta tegeles peamiselt luule ja kirjandusega. Ta oli paigutanud raha viirastustesse. Köögiviljapõldudesse, mida polnud olemas, kujuteldavatesse raudteedesse. Eemal Mauritiuse saarest oli ta kaotanud oma maagisoone, oma soomusrüü, ta oli täiesti kaitsetu. Lisaks sellele vihkas Alexandre Archambau oma poolvenda, seda sissetungijat, kes oli ilmunud perekonda, kui ta oli kuueaastane, poolvenda, kes polnud sugugi tema moodi, kes oli muretu ja kergemeelne. Alexandre’il polnudki tarvis midagi ette võtta. Kui vend hakkas langema, vaatas ta tema kukkumist lihtsalt pealt.

Niisiis viib major Jacques’i sel jaanuarikuu lõpul 1872. aastal, kui Amalia sureb, Saint-Sulpice’i tänavale ja jätab ta matusebüroo vastasnurgal asuvasse bistroosse. Jacques on varem mitu korda peatunud Chovet’ matusebüroo vaateakna ees, et silmitseda kõiki neid hämmastavaid ja natuke hirmutavaid esemeid: krutsifikse, jumalaemasid, medaljone, matusepärgi ja mustast marmorist hauakive. Poeomanik isegi kõnetas poissi ühel päeval, kui too ootas onu Williamit, kes oli temast maha jäänud. Sellel kiilal vanahärral on meelespeasinised silmad, millesarnaseid Jacques pole veel elu sees näinud. Bistroo teisel pool tänavat näeb välja kurjakuulutav. Klaasukse avanedes paiskub pahvakatena välja häälekõma, naerulaginat. Major on püsikunde. Talle meeldib seal istuda ning piipu popsutades ja pikki musti vuntse siludes hõõgveini juua.

Vanaisa Jacques ei rääkinud mulle sellest kunagi. Oma elu lõpu poole, kui ta asus elama Montparnasse’ile, oli ta sõnakehv mees, kes suitsetas vahetpidamata ja luges aina ajalehte, tegemata vähimatki välja lapsest, kes ma siis olin. Seda kõike jutustas mulle vanaema Suzanne. Vanaemale meeldis üle kõige lugusid jutustada. Enamasti olid need väljamõeldud lood, mis rääkisid kavalast ahvist nimega Zami. Aga mõnikord jutustas ta tõestisündinud lugusid. Siis hoiatas ta mind ette: „Kuula hoolega. See, mis ma nüüd räägin, juhtus päriselt, ma pole midagi juurde pannud. Kui sul endal ükskord lapsed on, siis jutustad neile edasi täpselt nii, nagu ma sulle rääkisin.” Armastasin oma vanaema Suzanne’i väga. Ta oli väiksemat kasvu, prullakavõitu, tal oli kena nägu, peen nina, väike suu ja hallid silmad, mida plussprillid suurendasid. Tema valged juuksed olid lühikeseks lõigatud, mis oli tolle aja kohta tavatu. Ta ütles, et oli olnud esimene naine, kes lühikest soengut kandis. Ma olin neljateistkümnene, kui ta 1954. aastal, kuus aastat vanaisast hiljem suri. Olin väga kurb. Läksin suletud kardinatega tuppa, kus ta näis oma messingist voodis magavat, puhas ja kena nagu alati. Puudutasin tema jäist laupa ja põski. Mäletan tumedaid sõõre suletud laugude all. Oleksin tahtnud veel kord näha tema iiriste heledat halli.

Tema oli see, kes oli alles hoidnud kõik raamatud. Kui mu vanaisa viimast korda 1919. aastal Mauritiusele läks, et pärast Alexandre’i surma pärandiasjad korda ajada, palus vanaema tal kõik raamatud ära tuua. Enamiku neist oli Antoine ostnud nooruses Pariisist ja pärast tema lahkumist olid need jäänud kolme suurde mahagonipuust riiulisse Komeedi aiamajas (see oli oma nime saanud suure komeedi järgi, mis oli aiamaja ehitamise aegu 1834. aastal mööda lennanud, ja maja katuseharja ehtis kuulsa meteoori järgi nikerdatud puuskulptuur). Kõigile neile luulekogudele, filosoofilistele traktaatidele ja reisikirjadele oli Suzanne lisanud oma lemmikluuletajate, Shelley, Longfellow’, Hugo, Heredia, Verlaine’i raamatud. Mõnikord luges ta mulle luuletusi. Tal oli mahe ja soe hääl, mis moodustas terava kontrasti mu isa range tämbriga. Mu emale meeldis teda kuulata. Ta ütles, et Suzanne oleks pidanud näitlejaks hakkama. Tema lemmikluuletus oli Longfellow’ „Fata Morgana”.

Ma ei ole unustanud. Ühel päeval, kui ta oli lugenud luuletust „Mu süda nutab”2, jutustas ta mulle, mis oli juhtunud tol õhtul Saint-Sulpice’i tänaval, kui Amalia oli surnud ja kui mu vanaisa sattus joogisaali. Õhtu oli käes, väljas oli pime, võimalik, et sadas vihma. Ma pole üksikasjades enam päris kindel, mulle tundub, et ma nägin seda kõike unes, et ma olen lisanud sellele oma isiklikud mälestused – vastupidiselt vanaema soovitusele. Kui ma esimest korda pärast sõda tulin emaga Lorient’ist Pariisi, et kohtuda oma demobiliseeritud isaga, oli samasugune aeg: linn oli laastatud, pimedatel tänavatel tibas vihma, õhus oli süngust ja vaesust, lõhna, mida levitasid ahjud, kus pealaest jalatallani sisse mässitud vanainimesed põletasid seda, mis nad kätte said, lauajuppe, pabereid, peenkoksi.

Mõnikord tundub mulle, et olen ise seda läbi elanud. Või et ma olen see teine Léon, see, kes alatiseks kadus, ja et Jacques jutustas mulle seda kõike, kui ma olin laps. Palav suitsune bistroo, tubaka kirbe lõhn ja absindi vürtsikas aroom. Üheksa-aastasele pidi see tunduma sama jube kui põrguväravast sisse astuda.

Major juhatas Jacques’i ühte lauda joogisaali tagaosas. See on sedasorti koht, kus süüakse oasuppi ja leiba, juuakse kruusist hõõgveini. Enamik püsikundesid on Ladina kvartali üliõpilased, arstitudengid või kunstnikud, kes elavad Montparnasse’i külje all Falguière’i tänava ateljeedes.

Kindlasti on seal ka igat masti kodutuid, noori kasakamundris hulkureid, hukkaläinud tütarlapsi, see kõik ei heiduta aga onu Williamit, kummaline koht ikka tõepoolest, kuhu poisikest jätta, isegi kui too on üdini läbi külmanud. Major on vabamõtleja, kirikuvastane. Ta nõustus oma venna kasutütre abiellumisega üksnes seetõttu, et Antoine polnud selline nagu need Mauritiuse isekad ja konformistlikud grand moune’id.3

Antoine oli Amaliaga abiellunud pikemalt mõtlemata. Ta oli armunud sellesse ilusasse tõmmusse, võõrapärasesse tüdrukusse, keda oli kohanud laeval, kui too oli teel Prantsusmaale koduõpetajakursustele. Ta oli euraaslanna, kellel oli pealekauba inglise nimi. Kui nad Mauritiusele tagasi pöördusid, et end Anna valdustes remonditud Komeedi suvemajas sisse seada, taipas Amalia otsekohe Antoine’i eksimuse suurust. See kestis pea kümme aastat, sest Antoine oli kangekaelne, keeldus mõistmast. Ta arvas, et tal on veel mingeid õigusi, et ta võib midagi otsustada või valida, et vend arvestab temaga. Ta oli juba kõigest ilma jäänud, kuigi ta seda ise ei teadnud. Suhkrurooistandus oli hüpoteegi alla pandud, tulevaste saakide protsentidest ei piisanud aga võla tagasi maksmiseks. Amalia pidi taipama otsekohe, vaistlikult, et mitte keegi siin – eriti mitte Alexandre ja Moraaliordu liikmed – ei anna Antoine’ile andeks tema kergemeelsust, tema muretust. Amalial ei olnud selles ühiskonnas kohta. Kui nad tagasi Euroopasse sõitsid, Léon oli äsja sündinud, võis Antoine tõesti uskuda, et ühel päeval tulevad nad tagasi. Amalia aga teadis, et see on lõplik lahkumine. Justkui oleks ta juba enda sees tundnud surma külma hingust.

Kõike seda taipasin ma alles tükk aega hiljem, kui polnud enam Suzanne’i, kes oleks võinud mulle oma lugusid jutustada. Jacques’ist, kes istub üksinda bistroo tagaosas laua taga, vaatab pärani silmi. Kummaline mõelda, et teisel pool ristmikku on matusebüroo, kus major parasjagu Amaliale matusepärga valib. Kui major tagasi tuleb, on lauale toodud kauss oasupiga ja hõõgveinikruusid. Major on väga pikka kasvu, väga tugev, nägu tuulest ja päikesest pargitud nagu mustlasel. Sel õhtul on bistroo õhustik talle ilmselt iseäranis meelepärane, hüüded, joodikluuletajate lärmamine, arstitudengite toostid ja praalimine. Ta näitab Jacques’ile saali teises otsas istuvat meest, väikest, tüsedat, veidi kiilaspäist hoolitsetud habemega härrat, kes suitsetab pikka piipu. „Näed seda meest seal? See on Paul Verlaine, suur luuletaja.” Just sel hetkel paiskub kohvikuuks lahti ja lävele ilmub noormees, lapsenäoga poisike. Ta on pikka kasvu, ilme jõhker, pilk alkoholist hägune. Lävel seistes laseb ta lendu valjuhäälseid solvanguid, ähvardusi, ta ülbitseb külastajatega nagu laadakakleja, viibutab rusikat. Kaks kohvikupoissi tahavad teda välja visata, aga ta tõukab nad eemale, lööb neid. Jacques on hirmunud, ta poeb majori nagu kaitsva müüri varju. Ukseavas seisva noormehe pilk on sõgedusest hägune, tema hääl kõmab üle vaikseks jäänud bistroo. Siis tõuseb nende vastas istunud habemik härrasmees püsti. Tal on elegantse lõikega pikk mantel ja silmatorkavalt suur kaelaside. Ta läheb rahulikult ukse juurde, räägib noormehega. Keegi ei kuule, mida ta ütleb, aga tal õnnestub poiss maha rahustada. Ta võtab tal käe alt kinni ja nad astuvad koos öhe. Enne väljumist pöörab noormees veel kord ringi. Tema juuksed on sassis, pintsaku käiseauk kärisenud. Ta libistab uuesti pingsa, ähvardava pilgu üle kohvikusviibijate, seejärel mehed lahkuvad, vaid pahvakas jäist õhku lehvib läbi saali. „Kes see oli?” küsis Jacques. „Tema või? Ei keegi. Lihtsalt üks uulitsapoiss.” Olen kindel, et need olid mu vanaema Suzanne’i sõnad, kui ta rääkis Rimbaud’st – uulitsapoiss. Kuid ta luges mulle korduvalt ette värsse, mida see uulitsapoiss oli kirjutanud, kummalist muusikat, millest ma hästi aru ei saanud, hägust nagu ka see pilk, mis üle kohvikusaali rändas.

1980. aasta suvel, nädalal enne minu Mauritiuse-sõitu, käisin ma otsimas bistrood, kus mu vanaisa oli kohtunud uulitsapoisiga. Madame’i tänava nurgal on tõesti matusebüroo, mille kohal major korterit üüris. Vastaskõnniteel, veidi enne tänavanurka märkasin üht lagunevat, mahajäetud madala uksega urgast, mille vanaaegsed aknaluugid igal õhtul ühes tükis ette tõstetakse. Minu tahtel sai sellest kõrts, kuhu major mu vanaisa viis, halva kuulsusega bistroo, kus Verlaine’il oli tol õhtul kohtumine Rimbaud’ga. Terve selle esimese juuninädala kõndisin ma Pariisi tänavatel, nagu ma polnud kõndinud juba noorukipõlvest saadik. Ilm oli imeline, kerges taevas tõttasid pilved. Naistel olid seljas suvekleidid, kohvikuterrassid olid rahvast täis.

Kõndisin kõikidel tänavatel, kus Rimbaud oli käinud, nägin paiku, kus ta oli elanud, Campagne-Première’i tänava maja, millest pole enam midagi järel, Ladina kvartalit, Monsieur-le-Prince’i, Saint-André-des-Arts’i, Serpente’i tänavat, maja Hautefeuille’ tänava nurgal, hotell Lysi ja selle hiigelsuurt roostetanud rauast laternat, mis ilmselt valgustas tema samme, majade fassaade, mida temagi oli näinud. Cluny hotelli lähedal, Victor-Cousini tänaval üürisin ma koguni ärklikorrusel ühe toa, õõtsuva põranda ja kaldseintega kitsa kambri. Unistasin, et just selles toas elas Rimbaud 1872. aasta talvel, kui kõik Pariisis teda vaenasid. Needsamad seinad, sama uks, sama hoovipoolne katustele avanev kõrge aken, tuba, kus pärastlõunane päike teda äratas. Kõmpisin ümberkaudsetel tänavatel, mõtted hajali, märkamata autosid, vaatamata inimesi, justkui oleksin tõepoolest aegade algust puudutanud.

Jacques ja Léon, kaks lahutamatut venda, kaks ainsat ellujäänut kadunud ajastust, olid väga lähedased, kõik koolivaheajad veetsid nad koos, aastast aastasse, kuni 1891. aastani, mis märgib nende tagasipöördumist Mauritiusele ja lahkuminekut. Aastani, mil Léonist sai Kadunu, alatiseks.

Siin, nendel tänavatel kõndis Rimbaud kevadel, enne kui läks oma lõputule rännule. Maubert’i väljakul laotavad vintis hulgused endiselt õhtuti laiali oma papitükid, millel nad autode mürast uinutatuna magavad. Võib-olla on nemad ainsad, kes saavad oma unenägudes puudutada aegu, mida enam pole. Nemad, liikumatud, on jäänud, samal ajal kui tema, rändur, käis ära maailma otsas. Ja sellal kui tema jättis kõik maha, et minna Adenisse ja Harari, jättis kõik maha selle taeva pärast, mis kõrvetab luudeni välja, kasvasid Jacques ja Léon suureks, õppisid elama üksinduses. Léon oli õppinud pähe „Purjus laeva”, „Vokaalid”, „Istujad”4, mida Jacques oli tema jaoks koolivihikutesse ümber kirjutanud. Juba unistas ta lahkumisest, juba ta teadis. Teadis, et ühel päeval on ta jälle seal, tagasi Anna majas, mitte selleks, et nõuda välja oma vara, vaid selleks, et saada uueks, et saada tunda taeva ja mere kõrvetust, tema ka.

Nüüd mõistan ma teda. Selles Saint-Sulpice’i bistroos ühel 1872. aasta talveõhtul algas kõik. Ja minust sai Léon Archambau, Kadunu.

Saint-Jacques’i tänava majast number 175 leidsin ma Absindi akadeemia.5 Maja on ilus, värv seintelt koorunud, katus eri tasanditel, kivide asemel siin-seal laineline plekk. Akadeemia koha peal on nüüd Pakistani restoran. Sissepääsuks on endiselt sama vildakas uks, mis avaneb pikka, hämarasse, allpool asetsevasse saali. Ühe laua taga koorisid pakistanlastest kokapoisid kastruli kohal suvikõrvitsaid ja kaalikaid. Nad vaatasid mind umbusklikult. „Mis selle koha nimi varem oli?” küsisin ma. Ega ma ei lootnudki, et nad räägivad mulle Absindi akadeemiast. Üks neist, olles teiste käest järele küsinud, vastas: „Enne oli selle koha nimi Grand Sel.” Restorani kõrval on värav, mis avaneb suurde sillutatud ja räämas hoovi. Ühes nurgas istub tõmmu poiss, pelglik nagu kass. Sel talvel kakles absindiuimas Rimbaud siin hoovis kujuteldavate vastastega ja võib-olla istus ta siinsamas nurgas, selg vastu seina, ja jäi hommikukastes mustavale sillutisele magama.

Kõndisin kõikidel neil tänavatel, nagu magaksin avasilmi, et kuulata selle elu hääli, mis polnud veel hääbunud. Nagu ma näeksin viha silmadega, nagu tunneksin oma näol hävitatud lapsepõlve grimassi, juuksed magamatusest sassis ja turris, valutav selg kühmus. Pärast kõiki neid reisides möödunud aastaid ja Andréast lahkuminekut – kõike seda, mida olime teineteisele öelnud, kõike, mida olime teinud ja kust polnud enam tagasiteed – olen ma Pariisis justkui läbisõidul, mõned tunnid, enne kui istun lennukile, et sõita maailma teise otsa. Sorbonne’i ümbruse tänavatel ja kohvikuterrassidel on üliõpilased. Juunikuine Pariis on maagiline. Kõikjal on kullapuru, õietolm, peegeldused, päikese helk tütarlaste juustel. Tunnen endal veel Colombia, Yucatáni lagunenud teede tolmu. Panama jõgede muda on kuivanud mu juustes ja riietel punaseks pulbriks, mis hammaste all krigiseb. Kui ma läksin México kultuuriinstituuti, et kandideerida õpetajakohale Campeches (eelmine õpetaja oli homode omavahelise arveteklaarimise käigus tapetud), ütles kontoriametnik, väike, koloniaalülikonnas ja triibulise lipsuga meesterahvas, mulle leebelt: „Teiesuguseid seljakotiga tegelasi käib siin iga päev, nad küsivad raha või tööd, siis nad lähevad jälle ning rohkem ei kuule ma neist enam midagi.”

Ladina kvartalis pole minu üliõpilasaegadest enam kedagi alles. 68. aasta mai sillutisekivid on asfaldiga kaetud. Ummikud. Eeslinnade rongivagunid on elusast peast nülitud, kunstnahast istmed vildikaga täis soditud ja noaga lõigutud. Keegi ei näe mind, hetketi tundub mulle, et olen muutunud nähtamatuks. Kellel mind vaja on? Ma ei tea isegi, miks, aga ma läksin Roissy lennujaama vaatama õhku tõusvaid lennukeid. Kui ma olin kümnene, viis vanaema Suzanne mind Bourget’sse. Talle meeldis vaadata, kuidas lennukid aeglaselt taevas ronivad. Mitte mingi hinna eest ei oleks ta nende pardale läinud. „Elu sees ei roni ma sinna sigaritoosi.” Aga talle meeldis vaadata lahkuvaid lennukeid. Tänapäeval ei näe lennujaamades enam midagi, ometi on seal reiside hõngu. Ja nimed: Delhi, Bangkok, Brüssel, Rio de Janeiro, Dakar. Nagu sfääride muusika, kosmose laul. Öösel magasin pingil, nagu kavatseksin järgmisel päeval kusagile lennata. Nagu oleks tõesti olemas see kusagil. Siis otsustasingi minna Mauritiusele.

Tema, kõndimas linnatänavail, pilgus viha, mis nägemist ähmastas, kitsas, veidi sissepoole pööratud ülahuul, mis tõstab esile massiivse lõua (ka Isabelle’il6 oli see iluviga), ja sakris juuksepahmakas väikese kõvakübara sisse surutud nagu Ayacucho indiaanlastel. Tema rautatud kingade kõlin Victor-Cousini, Serpente’i tänava sillutisel. Juba on Pariis talle kitsaks jäänud, ikka needsamad tänavad, samad korrusmajad, kardinatega suletud aknad, samad kinnised näod, rumalaid patriarhe meenutavad mehed, samad vormimütsid, kaabud, parukad, äravõetavad kraed, tärgeldatud maniskid, redingotid, vestid, tallakummidega püksid ja kollased kedrid, läikivad, kingsepa valmistatud saapad, jalutuskepp-epeed, mustad vihmavarjud. Kas pole mitte luule toona mingi kodanlik asi, teatud eelarve tasakaal, must märkmik, kuhu pannakse kirja aktiva ja passiva, sissetulekud ja väljaminekud? Teinekord tuleb ette õhkamist, karjatusi ja ohkeid, vaimustust ja tundepuhanguid. Ellipseid, täisriime, anžambmaane, sünkoope. Madame’i tänava veinikaupmehe juures Arthuri hääl, mis ütleb iga lause lõppu: „Kurat võtaks!” Ta ei suuda enam asjadest rõõmu tunda. Ta ärritub. Tekitab inimestes kõhedust. Uks avaneb öhe, piidad nii kitsad ja madalad nagu rotiurul, ja tema, hiigellaps, seisab seal, käed rusikasse pigistatud, nägu varjus, juuksed segamini, seljas kitsas talupojakuub, käiseauk kärisenud, sest ta kakleb igal õhtul, ta vannub ja sõimab, lubab anda kere peale igaühele, kes lähemale tuleb. Külastajad jäävad vakka, nad kardavad. Vaat see on tõeline, tugev, tume tunne. Mitte nagu tuul, mis veskitiibasid ringi ajab või täisriimide tulv, kõik need „ahid” ja „ohid” ja Hollandi tubaka magus aroom. Tema tumesiniste silmade pilk vaatab otsa mu vanaisale ja tungib temasse (ja tema kaudu minusse) ega lahku sealt enam kunagi. See uks, mis avaneb öhe, purjus uulitsapoiss, kes ülbitseb külastajatega. Ja siis rohkem ei midagi, enne kui alles Adenis.

Mu vanaema Suzanne loeb „Purjus laeva” ja „Koidikut”7 samasuguse häälega nagu Longfellow’ luuletusi. Uulitsapoisi luulet. Inglinägu, juuksed turris, pilk tige ja hägune, pilk, mis ei suuda kellelgi ega millelgi püsida. Kitsad ja pimedad Pariisi tänavad, mis tõukavad teda endast ära. Majade hoovid nagu karavanseraid, kus hüljatud inimesed magavad papitükkidel. Ja udu, mis hommikuti Charleville’is Meuse’i jõe orgu katab. Pakane, taeva vaikiv hallus, varesed peedipõldudel. Kas sellest on võimalik paraneda, vabaneda? Taevas, mida pole näha. Pariis nagu lõks. „Ah, mida ma seal küll peale hakkan?”

Mõtlen Léon Archambau’ peale. Kadunu peale, selle peale, kes hakkas vastu Moraaliordule ja sünarhiale ning lahkus siis koos naisega, keda armastas, selleks et enam mitte kunagi tagasi tulla. Kui Antoine 80ndatel entsefaliiti sureb (oli see 1884?), on Léon umbes kaksteist aastat vana. Jacques on juba läinud Londonisse arstiteadust õppima, ta elab vististi major Williami juures. Léon elab pansionaadis, kõigepealt Lorient’is, seejärel Rueil-Malmaisoni tänaval, kuulsas proua Le Berre’i pansionaadis. Unetutel öödel kõnnib ta läbi magala suurte võretatud akendeni, mis avanevad kõrbenud hoovile, et kuulata mere häält.

Seejärel, oma õpetaja härra Maureau’ mõjutusel – kes oli varem olnud ka Jacques’i õpetaja ja kellest Suzanne rääkis, nagu ta oleks teda isiklikult tundnud –, hakkas ta lugema luuletajaid, Richepini, Heredia, Baudelaire’i, Verlaine’i, Rimbaud’ värsse, mis Jacques oli La Vogue’i numbritest maha kirjutanud: „Hirmunud”, „Täiotsijad”8, „Istujad”, soneti „Vokaalid” ja 1888. aasta antoloogiast luuletuse „Magaja orus”9, mille mu vanaema olevat tema käest õppinud. „Neetud poeetidest”10, mille härra Maureau selle ilmudes ostnud oli, kirjutas ta oma koolivihikusse maha „Purjus laeva”, see oli nagu palve, mida ta igal õhtul luges. Ja Baudelaire’i keelatud luuletused, mis jäid talle pihku viimasel kevadel lõpuklassis. „Neetud naised”, „Saatanalitaaniad”, „Vaenlane”:

Just Léoni jaoks on linn kitsas. Majade nurgad on nukid, mis tungivad ihusse, bulvarite lõikumispunkt on tera, mis sisse lõikab. Kaldapealsed on kaetud purpurse härmatisega. Võib-olla veedab ka tema, nagu minagi, sel suvel oma päevi, olles sulgunud mõnda Saint-Lazare’i rongijaama lähedal asuvasse hotellituppa. Ta väljub ainult öösiti, et hulkuda ümberkaudsetel tänavatel kuni Blanche’i väljakuni või Butte’i kandis, vaadates, kuidas Pariis omaenda lõõtsutamisse lämbub. Sel suvel (1890. aasta augusti alguses) tuleb Jacques talle järele ja viib ta Inglismaale. Ta tahab teda tutvustada Suzanne Morelile, Réunioni saarelt pärit tütarlapsele, kellega ta on Londonis äsja abiellunud. Koos sõidavad nad rongiga mere äärde, Hastingsisse. Vanaema jutustas sellest suvest mulle ainult ühe korra. Võib-olla sellepärast, et õnnest ei räägita. Ainult ühe korra kirjeldas ta pilvitut taevast, mahedat tuult ja suplusi meres, kui ratastel riietuskabiinid veepiirini kärutati. Õhtud veetsid nad väljas käies või siis muulil istudes, Suzanne luges luuletusi, Longfellow’ „Birds of Passage’it”:

Ja Baudelaire’i:

Arvata võib, et esimest korda tunneb ta end tugevana, ta tunneb armastuse soojust, perekondlikku kokkukuuluvust. Nad lamavad kolmekesi lapikute kividega kaetud rannal, Suzanne kahe venna vahel. Léon toetab pead Suzanne’i pehme õla vastu, hingab sisse tema juuste lõhna. Ühe ainsa viivu sel suvel, vaadates meteoriitide tulejutti pimedas taevas mere kohal. Enne, kui kõik kokku variseb.

Ometi pean ma Pariisi tagasi minema, kui ma tahan päriselt aru saada. Sellesse Madame’i tänava bistroosse, kus avaneb uks ja lävel kõigub purjakil ja sasipäine noormees, suu täis sõimu ja pilk sõge. Nagu oleks tema ilmumine põhjustanud kõik edasised eksirännakud, Anna maja kaotuse, Archambau’de lõpu. See pilt, mille ta andis edasi Léonile, seejärel Suzanne’i kaudu minule. Veel tänasel päevalgi on see minu sees, segunenud minu eluga, suletud minu mälusse. Mis jääb järele tunnetest, unistustest, ihadest, kui me kaome? Mees Adenist, Harari mürgitaja, kas on ta enam seesama raevunud nooruk, kes tõukas ühel õhtul lahti Madame’i tänava kohvikuukse, libistas oma sünge pilgu üle üheksa-aastase lapse, kes oli mu vanaisa? Ma kõnnin samadel tänavatel, kuulen oma samme öös, kuulen neid kajamas Victor-Cousini ja Serpente’i tänaval, Maubert’i väljakul, Contrescarpe’i linnajao tänavatel. Sellel, keda ma otsin, pole enam nime. Ta pole enam isegi mitte vari, jälg ega vaim. Ta on minu sees nagu võnkumine, nagu iha, kujutluse sööst, südametukse, mis aitab mul lendu tõusta. Homme istungi ma lennukisse, et sõita maailma teise otsa. Aja teise otsa.