Читать книгу Karantiin - Jean-Marie Gustave Le Clézio - Страница 3

Ma mõtlen merele Adenis, nagu seda nägi mu vanaisa koos Suzanne’i ja Léoniga Ava tekilt 8. mai hommikul aastal 1891, meri oli peegelsile, selle kohal pilvitu taevas. Kell kaheksa hommikul on kuum nagu ahjus, nelikümmend üks kraadi varjus, küllap aimub selles juba peatselt saabuvat suve. Kujutlen reisijaid ülemisel tekil, neid privilegeerituid, kel on õigus lamamistoolile ja mahedale briisile, mis vett kurrutab, ja teisi, väljarändajaid, araabia kaupmehi, kes magavad palja põranda peal alumisel tekil, praevad kitsastes laevakoridorides.

Mis sundis Jacques’i ja Léoni minema vaalalaevale, mis ranniku vahet edasi-tagasi käis? Merelahe aher maastik, Steameri neem, lage küngas, tipus signaalseade, Crescenti kaar, lubjatud majade rida, kõige lõpus telegraafikompanii toretsev hoone ja keset lahte pooleli jäänud kaitsetamm, lagunev palkidest ja laavakiviplokkidest pontoonsild, mille ääres seisavad ankrus kaluripaadid.

Võib-olla igavus, tunne, et oled ujuvas linnas vangis, neljakümne kaheksa tunnine lõputu vahepeatus, mille jooksul teine kapten valvab kaupade pealelaadimist, edasitagasi sõeluvat lihtrit, mis toimetab pontoonsillale jahuja kartulikotte, õunakaste, Inglise kanga rulle, hinnalisi seebiklotse.

Vaalalaev on suur kiire paat, meeskonnaks kuus somaali meremeest. Laev kuulub sadamale ja võib pardale võtta suures koguses kõige õrnemat kaupa, tööriistu, ravimeid. Jacques istub vööris pingil, nagu on sobilik arstile, kellel on seljas laitmatu hall ülikond, peas õlgkübar. Léon on palja peaga, särgiväel, tema istub kaubakastide otsas. Ta silmitseb piki laevakeret libisevat vett, mis on metalselt sinine nagu järvevesi, ja otse sealsamas oleva kalda tumedat joont.

Suzanne ei tulnud nendega kaasa. Suessi kanalist saadik vaevleb ta kuumuse käes. Öösel oli tal lämmatavalt palav. Ta tahtis hommikuni tekile jääda, vaatamata kaldalt kohale lennanaud sääskedele. Tuul käis üle laeva ja kõrvetas tema laugusid nagu palavik. Hommikul puudutas ta enda kõrval tekipõrandal magava Jacques’i käsivart. „Nuusuta, hinga seda sisse… See on imeline!” Ava oli märkamatult sisenenud Adeni lahte. Koos päikesetõusuga hakkas maalt puhuma briis, tuues kaasa jahedamat õhku ja kõrbemaastiku hõngu. „Ma tahaksin nii kangesti edasi sõita, et me oleksime jälle merel.” Suzanne on kannatamatu sellest ajast peale, kui nad Marseille’ rongi peale istusid. Ava, see poltidega ühendatud raudkuppel, mis vibreerib ja lõhnab õli järele, ajab tal südame pahaks. Vahepeatused teda ei huvita. Tema ootab Mauritiust, teravaid mäetippe, mida Jacques on talle kirjeldanud, need kõrguvat silmapiiri kohal ja pilved jäävat neisse kinni. Seda maad, mida ta tahab enda omaks pidada.

Eelmisel ööl Punasel merel vaatas ta tähti. Taevas oli indigovärvi. „Kui ilus see on…” Jacques nimetas talle tähtkujusid, näitas kõige säravamat tähte silmapiiri kohal: Aldebaran. Ta ütles koguni selle indiapärase nime: Rohini, mis oli talle lapsepõlvest meelde jäänud.

Nüüd oli Suzanne kajutis magama jäänud, alasti higist märja lina all. Kui vennad teele asusid, oli ta Léoni suudelnud ja öelnud: „Vaata, et sa ära ei kao!”

Paadi esiotsas istuva Léoni silmad tulitavad niisamuti. Päike on juba jõudnud tema näo ja käed pruuniks põletada. Oma lokkis juustega näeb ta ilmselt välja nagu mõni hindu junga. Ka tema ootab kannatamatult kohalejõudmist, et puudutada maad, kus ta on sündinud. Just nii kujutan ma teda ette, tema silmi, mis on süsimustad ja sädelevad. See pole Archambau’de nukker pilk, vaid palavik, mis põles euraaslannas, seiklusejanu.

Piki kaldapealset kulgeb tolmune tänav, koiduvalguses joonistab see kaare Steameri neeme tippu. Kaupluste, tollimaja, laohoonete ja haigla kohal kõrgub kraatri tume serv. Eemal, hallis udus ilmuvad nähtavale esimesed Araabia poolsaare lagedad künkad, justkui kirvega tahutud liivakarva nõlvad, milles siin-seal paljandub pikk valge savilint. Kell on vaevalt pool üheksa ja juba virvendab õhk linna ja tolmuste kaide kohal kuumusest. Pakikandjad on alustanud lihtri tühjaks laadimist, nad kuhjavad kastid pontoonsilla ette teele hunnikusse. Kõik kohad on täis tolmu, kärbseid. Hiigelsuured sirelased sumisevad õunakastide ümber. Veidi kaugemal ootavad kandjad oma käsikärudega. Need on suured mustanahalised issad, ainsaks kehakatteks räbaldunud niudevööd, ihu kaetud õhukese jahutaolise kihiga. Nende selja taga, suurte mustade päikesevarjude all meeste siluetid, nemad esindavad Adenis tsivilisatsiooni – nii paljukest, kui seda siin on: valgetes ürpides araabia kaupmehed, inglasest velsker ja mõned Euroopa ettevõtete, nagu Luke Thomase, Peninsular & Orientali, Messageries maritimes’i esindajad.

Jacques ja Léon kõnnivad kail. Küllap märkavad nad meest, kelle kummaline väljanägemine torkab silma isegi siin kauges paigas. See on tüse viiekümne tuuris musta pintsaku ja hallide pükstega meesterahvas, kes kannab palavusele vaatamata vesti, kõvakraed ja lipsu. Ta on ka ainus, kes ei otsi päikesevarju alt kaitset. Peas on tal laiaääreline õlgkaabu ja taskurätik kaitseks kukla peal. Kuid Léoni ja Jacques’i pilku köidab tema habe. Ebaharilik habe, pikk, lai, lopsakas, süsimust, hõbedased niidid sees sädelemas. Mees seisab araabia kaupmeestest veidi eemal ja hoiab habet siludes laadimistöödel silma peal. Tema ise pole heitnud pilkugi kahele Ava reisijale, kes on tulnud jalgu sirutama.

Kaupmehed leiavad üles oma kastid, uurivad neid koos Ava teise kapteniga, jagavad siis häält tõstmata käsklusi, mida tööde järelevaataja – sirdaar13, mõtles arvatavasti Jacques – otsekohe edasi annab, tema jagab kandamid laiali, saadab kaubavedajad mööda avenüüd ladude poole teele.

Sel tunnil valitseb sadamas mõningane elevus, mis on küllap teravas kontrastis taeva tühjuse ja öise tardumusega, mida häiris üksnes koerte lõugamine. Ja kõigele lisaks poolpaljad lapsed, kes lippavad kastide vahel, lootuses napsata endale mõni pudenev puuvili. Nad on Jacques’i ette rivisse võtnud ja lunivad raha. Nad hüüavad: „One thaler! One thaler!” Võib-olla ka: „One dollar!” Jacques jagab neile mõned mündid ja lapsed tormavad kilgates minema.

Et lastekarja käest pääseda ja ehk ka lootuses leida jahedamat õhku, on Jacques ja Léon kõndinud piki laheserva sinna, kust algab mööda nõlva karjääride suunas ülespoole kulgev muularada. Peninsular & Orientali laohoone varjus istudes silmitsevad nad reidimaastikku, kus on ankrusse heitnud Ava, liikumatu ja must. Kui poleks peenikest suitsujuga korstnast tõusmas, võiks arvata, et tegemist on vrakiga.

Poolsaare teises küljes on vulkaanikalju, kraatri sissevarisenud serv. Kui laev koidu ajal saabus, tõusis Jacques käratult, kõndis üle teki pupini. Laevakapten Boileau oli nõjatunud rinnatisele, ta näitas Jacques’ile hiigelsuurt merest välja ulatuvat kivirahnu. „See siin, härra, on džebel Shum Shum, kahtlemata maailma kuulsaim kalju pärast Gibraltari oma.” Ta lisas: „Ja nad mõlemad kuuluvad inglastele.”

Adeni vaikuses on midagi ühtaegu imelist ja pahaendelist, arvata võib, et see teeb Jacques’i ja Léoni murelikuks, nagu oleksid nad läbi tegemas mingit arusaamatut katsumust.

Pärast lahkumispalavikku – Marseille’ sadamakaide sipelgapesa, jaamahoone ja rongide tohuvabohu, külmas aprillituules lahkuvate aurikute huilgamist, aina lähenevat suure reisi algust – tekitab Adeni reid oma musta mäe ja sileda laheveega ebamaise avarustunde, mis paneb Léoni südame taguma, muudab ta pilgu uduseks. Jacques’ile on see vahepeatus ainult üks hetk tagasiteel koju. Võibolla mäletab ta veel seda kõike, tolmuseid kaisid, õlihaisu, paatide saalimist. Aga Léonile on see esimene kord. Siin algab kõik see, mida ta on otsima tulnud, uus elu, sidemete läbilõikamine Rueil-Malmaisoni pansionaadiga, lapsepõlve unustamine. Siin algab meri, millest Jacques on talle rääkinud, see meri, mis paistab kätte Anna valdustesse, mis Eau-Bouillie’s kobrutab ja randa lööb. See tunne, nagu oleksid maailmast lahti lükatud parvel. Just see sädelebki Léoni pilgus nagu mõistatus, mida ta ei suuda lahendada, sädeleb meres, liiga eredas valguses, kõrbekuumuses. Ta mõtleb, et on peaaegu kohale jõudnud, ta seisab teatud mõttes lävel, on astumas viimast sammu, enne kui kohtub oma maaga. Kalingurköites visandiplokki, mille Jacques talle enne lahkumist kinkis, joonistab Léon üles selle, mida ta näeb: lahe kuusirbi, Steameri neeme, valged hooned, lossijate siluetid, pontoonsilla, mille äärde kaluripaatide ja lootsikute vahele on kinnitatud lihter, ning taamal justnagu varemetena turritava musta mäe. Teisele lehele joonistab ta hoolikalt Ava, mis seisab liikumatuna ja kaluripaatide purjedest ümbritsetuna reidil.

Lihtri edasi-tagasi sõelumine on lõppenud. Hetkeks sagimist täis kai on taas tühjaks jäänud. Päike muudkui särab, Jacques ja Léon on laomaja varjust välja tulnud ja kõnnivad neemetipu suunas. Esimene hoone on Grand Hôtel, kahekordne tsinkplekk-katusega maja, veidi taamal kõrbenud aia sügavuses. Edasi tulevad ridamisi kauplused, lihtsad lameda katusega lubjatud basaltkuubikud ja nende vahel hotell Euroopa, lõpetamata võltspalee. Kipskrohvist portikuse varjus märkab Jacques meest, keda nad nägid ennist kail, seljas must redingot ja jalas hallid püksid, silitab ta oma prohvetihabet.

Kuidas ta teadis, et Jacques on arst? Ilmselt küsis ta teise kapteni Sussaci käest järele, teeseldes ise ükskõiksust ajutiselt maaletulnute vastu. Kas ta vähemalt tutvustas ennast? Nagunii ei ütle tema nimi ei Jacques’ile ega Léonile midagi. Nad isegi ei kuulnud seda.

Mees kõneleb armastusväärselt, tema prantsuse keel on laitmatu ja ilma aktsendita, kuid selles on midagi provintslikku. Ta pöördub Jacques’i poole, justkui oleks ta juba kuude kaupa olnud inimestest täiesti ära lõigatud. Paarikolme tavaviisakuse järel räägib ta poliitilistest raskustest pärast keiser Johannes IV tapmist ja Meneliki mässu Itaalia valitsuse vastu. Tema kauplus kujutab endast suurt hämarat ruumi, mis sumiseb kärbestest, aga seal on jahe. Jacques istub ärimehega vestlemiseks toolile, Léon aga ootab väljas, jälgides kandjate saalimist sammaskäigus. Poe tagaruumis märkab Jacques araablastest ja hindudest töötajaid, kes tegelevad kaupade lahti pakkimise ja sorteerimisega. Seal on kastitäis Prantsuse veine, teisest kastist võtab töötaja välja õmblusmasina, ettevaatlikult, nagu oleks tegemist aardega. Kaupmees näib selle ostu üle väga uhke olevat. „Ma loodan, et mul õnnestub neid suuremal hulgal Abessiiniasse müüa.” Seejärel räägib ta ühest oma ärikaaslasest, prantslasest, kes viibib hetkel Steameri neeme haiglas, oodates Marseille’sse saatmist. Ta ütleb: „Tema seisund on väga halb, Amazone jõuab kohale alles kahe päeva pärast, ma ei tea, kas ta peab nii kaua vastu.” Jacques ei ütle midagi. Ta on ilmselt valvel. Ta taipab nüüd, et kaupmees kõnetas teda üksnes sellepärast, et rääkida talle oma kaaslasest haiglas, et teada saada tema hinnangut. Ta ei salli silmaotsaski ootamatuid visiite ja tal pole vähimatki tahtmist minna haiglasse mingit surijat vaatama, isegi kui see on tema kaasmaalane. On kohutavalt palav, see visiit ähvardab nullida kogu kaldapealsel veedetud meeldiva hommikupooliku. Ja Suzanne kindlasti juba ootab teda. Aga kaupmees käib peale ja raske on keelduda. Jacques mõtleb endamisi, et vabandab end välja Ava peatse lahkumisega. Tema meelest oleks parem, kui vend juba vaalalaevaga tagasi läheks, aga Léon tahab kaasa tulla. Ta ei astuks üle ukseläve.

Kaupmees asutab end minekule, silmatorkav hele kaabu endiselt peas. Jacques järgneb talle vastutahtsi. Ta pole esitanud ühtegi küsimust, pole tahtnud isegi teada selle õnnetu nime, keda nad vaatama lähevad.

Kui ta astub kitsasse palavasse palatisse, kohendab ta prille liigutusega, mille ta omandas Saint-Josephi haiglas, et näida tõsiseltvõetav. Haige välimus avaldab talle sügavat muljet. Mees on alles noor, väga pikk, kontkõhn, lamab kogu pikkuses tema jaoks liiga lühikeses voodis. Tema nägu on otsajäänud, päikesest kolletunud nahk põsesarnadel ja ninajuurel pingul. Tema otsmik on küntud sügavatest vagudest ja täis tumedaid plekke, mis tekivad troopikas heledale nahale. Mis aga Jacques’i lummab, on mehe pilk, tema sinakashallide silmade külm, tark ja vihane pilk. Haige on kaupmehe ära tundnud ja enne kui too jõuab sõnagi lausuda, ajab ta end sõjakalt istukile, hakkab teda minema ajama: „Kaduge siit! Laske jalga! Mul pole teile rohkem midagi öelda!” Aga kaupmees käib peale, tutvustab Jacques’i kui arsti, kes on teel Mauritiusele, mees irvitab: „Ja mis mul sellest! Võtke ta kaasa, kaduge koos temaga kus see ja teine! Käige kuradile!” Vihahoog on ta ära kurnanud, ta vajub tagasi padjale.

Jacques’i üllatab, et mees pole haiglarõivastes. Tal on seljas reisiriided, hallid kulunud tolmused püksid ja avar pleekimata riidest ilma kraeta särk, millel on luust voolitud nööbid nagu Abessiinias kombeks.

Jacques’i takistab lahkumast kannatav ilme haige näol. Tema üks jalg on poole reieni sidemes, teise otsas on rohmakas must nahkking, veel teetolmuga koos, nagu oleks ta valmis väljuma, taas teele asuma. Voodi kõrvale lubjatud seina najale on asetatud tugev eebenipuust jalutuskepp, ukse taga on ootevalmis tema pagas: nahast üleõlakott ja suur kohver, nahkrihmad tugevasti ümber.

Kaupmees on võtnud istet ainsal õlgpõhjaga toolil voodi jalutsis. Kuumus näib teda rõhuvat, ta tupsutab suure taskurätikuga kukalt. Jacques on jäänud seisma ukse juurde, justkui valmis iga hetk lahkuma. Léon on lähemale astunud, ta seisab koridoris, ukseavas, julgemata siseneda, ta vaatab. Kaupmees räägib tühjast-tähjast, palavusest, põuast ja muust taolisest, mees, kes on padjale tagasi vajunud, vastab üksnes näokrimpsutustega või annab roidunud häälel ühesilbilisi vastuseid. Kannatus on siin tuntav igas pisiasjas, valgetes lubjatud seintes, kitsas, pooleldi suletud luukidega aknas, lagedas põrandas ja kriibitud metallotstega voodis, millel mees kõigi riietega lamab, tema närvilisuses, kähedaks muutunud hääles, mis kõlab nagu tuhm karje.

Kas tema nime on juba mainitud? Kas Jacques üldse kuulis seda? Ja kui kuulis, kas tundis ta siis valust kurnatud, murtud ja kangestunud kehas ära selle, kes astus ühel õhtul pea kakskümmend aastat tagasi Pariisi bistroosse, selle raevunud nooruki, kes inimeste poole rusikat viibutas ja kelle ähmastunud pilk ristus väikese üheksa-aastase poisi pilguga? Selle kummalise noormehe, kelle luuletaja Verlaine viis endaga kaasa öhe, kes sajatusi lausudes kadus ning kelle kohta onu William ütles vaid: „Ei keegi… Uulitsapoiss.”

Nüüd kujutlen ma Jacques’i seismas päikesest kuumaks köetud palatis, lagedas ruumis, kus lebab seesama nooruk, kellest on saanud mees, kelle näojooni valu on voolinud. Võib-olla tuli Jacques’ile ühel hetkel midagi tuttavat ette, pilgu terassinine läige, põlglik suu vuntside varjus, kitsas ja justkui vihast väändunud ülahuul, või siis käed, need laiad ja soonilised talupojakäed, karmid, päikesest plekilised kämblad, mis olid ähvardanud ja tõuganud kohvikupoissi, kes tahtis teda välja tõsta.

Kaupmees pole veel loobunud mõttest lasta haige läbi vaadata. Ta kummardub tema kohale, ütleb talle midagi tasakesi, aga mees keeldub ägedalt. Tema hääl on järsk, ühteaegu sügav ja summutatud, sõnad on hakitud, seosetud. Ta räägib vandenõust, arstidest, kes tahavad tema jalga amputeerida, ja samal ajal oma äridest, rahast, mis temalt Aafrikas varastati, dourgo’st, mida tuleb Menelikile maksta, selleks et tema käsilased karavane ei kimbutaks. Ta räägib koertest, kes teda hulluks ajavad, kes luusivad ümber haigla, ümber tema, päeval ja ööl. Korraga ta rahuneb. Tema hääles kostab irooniat: „Muide pole mingit mõtet seda härrat tülitada. Mul on juba palju parem, nüüd, kui ma pikali olen.”

Kitsas palatis on läinud veelgi palavamaks, kuumus paisutab õhku, rõhub seintele. Jacques vaatab higi, mis pärlendab kaupmehe otsaesisel, niriseb mööda tema põski ja niisutab pikka habet. Kaupmees tunneb ennast ilmselgelt ebamugavalt, ta otsib võimalust jalga lasta. Ta tupsutab end taskurätiga, lehvitab närviliselt sandlipuust India lehvikuga tuult.

Voodis lebav haige ei näi palavust märkavatki. Tema otsajäänud nägu püsib kuiv, ei tema kätel ega lühikeseks pöetud juustes pole jälgegi higist. Tema pilk särab nii jõuliselt, et see üllatab Léoni. Aeglaselt on viimane tuppa sisenenud, voodile lähemale astunud. Ka Jacques näib vaatepildist lummatud, nagu oleks selles midagi vastupandamatut. Mees muudkui räägib omaette, oma kujuteldavatest kaupadest, Inglise puuvilla jardidest, indigosinistest djano-niidi keradest, Lune’ist, turkey red’ist, muskusest, zébad’ist, kohvist, eelkõige neetud kohvist! Léon kuulab seda kummalist loetelu, justkui oleksid need maailma kõige tähtsamad asjad, seejärel tulevad kuupäevad, karavanide lahkumised nagu miraažid, aprill, märts, tulevased päevad ja möödunud päevad, kõik seguneb, mees loetleb hindu, numbreid, räägib hammastest, püssidest ja taalritest, kõike seda muutumatult monotoonse, katkendliku häälega, nagu kirjeldaks arusaamatut aritmeetikaülesannet. Kui kaupmees toolilt tõuseb, et teda katkestada, tõstab haige häält, tema toon muutub metalseks, ähvardavaks, ja käsi teeb õhus raiuvaid liigutusi, taob vastu voodiserva.

Kaupmees tahab uuesti jutuks võtta tema tervise, aga mees karjub: „Ma tean küll, te kõik olete omavahel kokku leppinud, et lõikate mul selle jala otsast!” Ta on end voodis taas püstakile ajanud, tema silmad sädelevad vihast. „Aga ma kavatsen ühes tükis koju tagasi jõuda. Ma pean Prantsusmaal abielluma, kuidas ma teie meelest endale naise leian, kui mul on ainult üks jalg!”

Ta vajub tagasi padjale. Ta on täiesti kollane, tema käed lebavad kummalgi pool keha nagu surnul. Kaupmees ei suuda rohkem taluda. Ta põgeneb, jätmata hüvasti Jacques’i ja Léoniga, kes seisavad endiselt keset tuba.

„Kas teil on suured valud? Kas tahate, ma kirjutan teile oopiumi?” Jacques’i hääles on midagi kummalist, midagi muud kui lihtsalt arsti toon.

Mees vaatab teda hetkeks tähelepanelikult, puurib teda oma hallide silmadega, nagu püüaks midagi meenutada. Ta vaatab ka ukseavas seisvat päevitunud noormeest. Võibolla selle üürikese hetke jooksul toimub midagi, miski looritab iiriste karmust, mingi kõhklus, nukrus. Mees ei vasta, ta vajub tagasi asemele, sulgeb silmad. Lõpuks ütleb ta peaaegu kuuldamatu, väsinud häälega: „Mul on janu. Ma tahaksin natuke vett.” See, mida ta palub, on tema kodukandi Roches’i allikavesi, noorusevesi ja mitte see Adeni leeliseliste kaevude vesi, haigla katelde filtreeritud lääge ja surnud vesi. Ja kuna see on võimatu, suleb ta silmad ja laseb unistusel end kaasa kanda.

On juba keskpäev, Suzanne on kindlasti kannatamatu, jälgib pingsalt jullade liikumist reidil. Ava on kastide ja tünnide mahalaadimise lõpetanud, masinate müdin on veidi hoogsam. Selle tuhm kõmin kostab ära isegi haiglapalatisse. Steameri neem on saar, mida päike oma raskusega lömastab. Haigla lubjatud seinad ja tsinkplekk-katus säravad sillerdavas valguses ning taamal näeb Suzanne valgeid soolaväljasid, Araabia poolsaare mägesid. Laevakapten Boileau ütles talle ennist: „Hea uudis. Me võime täna õhtul ankru hiivata.” Kas ta usaldas Suzanne’ile selle, mis talle sedavõrd suurt heameelt valmistab, ootamatu väljavaate teha vahepeatus Sansibaris, et kohtuda salaja ühe ohvitseri naisega, kelle pärast ta on valmis trotsima epideemiaohtu ja Messageries maritimes’i keeldu? Aga ka Suzanne on kannatamatu ja tal ei tule pähegi lisaküsimusi esitada.

Haiglas valmistub Jacques lahkuma, ta võtab Léonil käe alt kinni, aga viimane tõrgub, ta tahab jääda. Otse vastupidi, ta on voodile lähemale astunud, ta silmitseb magava mehe nägu. Need polnud mitte haige sonimised, mida ta kuulis, vaid sõnad, mis hüplesid vihikus, kuhu Jacques oli ümber kirjutanud luuletusi, oli seda teinud Verlaine’i pärast.

Léon oli seitsmeteistkümnene, kui ta 1889. aastal Rueil-Malmaisoni tänavalt lahkus, vihik mantlitaskus. Need värsid, mis olid mõeldud talle, üksnes talle, sellele lapsele, kes tundis end Pariisi tänavatel nagu pagulane, kes üha unistas tagasipöördumisest sünnisaarele, tuule krabistamisest kasuariinides, mainade palvetest videvikus, õhtusest auravast merest Anna kandis.

Kuidas oleks ta aga võinud ära tunda kadunud poeeti selles pikakasvulises haiglavoodisse heidetud kehas, selles kõhnas, valust murtud kehas, mis oma sidemes jalaga levitas palatis surma lõhna? Mees on taas silmad avanud. Ta on nüüd rahulikum. Tema hääl on kindel.

„Millal te lahkute?”

„Mõne tunni pärast.”

Ta näib järele mõtlevat.

„Kui poleks seda neetud jalga, tuleksin meeleldi koos teiega.”

Ta ajab end voodis istukile. Jacques mõtleb, et tõenäoliselt on tema selg ja istmik kaetud lamatistega. Et oma vasakut jalga veidi nihutada, peab ta sellest kahe käega kinni haarama nagu elutust asjast. Hallid püksid on kintsu kohalt lõhki lõigatud, et teha ruumi hiigelsuurele sidemele, mis ulatub põlvest jalalabani. „Neetud arstid, nad on kõik minu vastu mestis!” Ta pomiseb nimesid, Nouks, Steppen, haigla kirurg. Ta tahaks, et teda viidaks Crescenti lahe ääres asuvasse hotelli.

„Kas tahate, ma vaatan teid läbi?” saab Jacques lõpuks küsitud. Aga mees keeldub. Ta teeb taas käega raiuva liigutuse. „Ei, ei, sellel pole mingit mõtet.” Ta räägib, nagu poleks sellel suuremat tähtsust. Jacques valmistub lahkuma, kui haige ajab end täielikult istukile, tema pilgus on hämming. Justnagu tahaks ta veel ühe hetke valu ja üksinduse käest endale võita.

Ta esitab mureliku häälega küsimusi, et hoida kinni neid kahte tundmatut, noort häbelikku arsti ja tumedate silmadega noormeest, kes meenutab talle Harari karjuseid. Aga need polegi õieti küsimused, ta ei ootagi vastust, ta räägib poliitilisest olukorrast Prantsusmaal, Fourmies’s toimunud tapatalgutest, anarhia võidukäigust. Ta räägib Tongkingist, Kongo vallutamisest, Sanghast, kus ta tahaks oma müügipunkti avada. Ta kirub Meneliki, kõiki, kellega ta on äri ajanud, Bardeyd, Savouréd, Deschamps’i, Tiani, kes teda varustab, Ilgi, kes teda petab. Ainsana säästetakse maadeuurija Borellit, kellega koos ta on reisinud. Jacques ärritub, aga Léon kuulab otsekui lummatult mehe arukat sonimist, tema monotoonset, agressiivset häält. Seejärel kandub mees taas unelemisse. Ta räägib asjadest, mida ta armastab, Ankoberi teest, Chercheri, Oborrah’, Mindjari mägedest, salajasest Antotto linnast. Öisest pakasest, koidikul teeservi katvast jääst, mis praksub hobuse kapjade all. Palatis, mis on täis kuuma, tolmust punakat õhku, unistab tema valjuhäälselt Hararist, sinisest ja jäisest talvetaevast. Ja siis on ta ilma üleminekuta korraga Roches’is, kodumajas, ema ja õe juures, teisel korrusel, tema kambri tualettlaual on vesi jääs ja aknast näeb ta aasadele laskuvat udu, kuuleb vareste kraaksumist.

Jacques on kikivarvukil lahkunud. Ta ootab hetke koridoris. Ukse lähedal seisab noor, nii umbes kahekümne ringis mees, Eritrea mustanahaline, temalgi on seljas pleekimata riidest ilma kraeta särk ja valged püksid. Ta seisab seinale nõjatudes, vaatab sõnagi lausumata, kuidas Jacques ära läheb.

Palatis on haige sonimise lõpetanud. Ta on vajunud tagasi padjale, tema nägu on nagu hall tume laik kõige selle valevuse keskel. Léon on voodile lähemale astunud, et teda silmitseda. Mehe näol on nüüd malbe ilme, näojooned on lõtvunud. Võib-olla reisib ta oma vee ja jäiste hommikute ulmades, unustab haiglapalatis valitseva, hõõguva söena kumava valu.

*

Pärastlõunal on Jacques tagasi Ava pardal. Laev pole laadimist lõpetanud, ta lahkub ikkagi alles järgmise päeva koidu ajal. Kurnatud hommikupoolikust Steameri neemel, on Jacques kitsas kajutis kõvale koikule heitnud, Suzanne’il ümbert kinni võtnud. Nad armatsevad pikalt, kehad punases hämaruses higist leemendamas. Léon on jäänud sadamasse. Ta kõnnib tühjadel tänavatel, visandiplokk käes, ilma et leiaks midagi joonistamisväärset. Võib-olla annavad valged lehed paremini edasi seda, mida kujutab endast Adeni kraater.

Võin endale ette kujutada seda lämbet pärastlõunat, punakat valguskuma kajutiseinte vahel, paokil illuminaatorit, pleekinud kardinat selle ees. Mulle tundub, et ma kannan enda sees mälestust sellest päevast, otsekui hetke, mil eostati minu isa. Kuumuse raskus nende kehadel, higi maitse, kiirenenud südamelöögid, nagu oleksid nad koos sukeldunud leegitseva kaevu põhja. Olen alati unistanud, et oleksin eostatud laevas, ühe maailma lõpus asuva linna reidil, Adenis.

Jacques ei rääkinud Suzanne’ile Rimbaud’st. Ta ei kujutanud kindlasti ettegi, kes oli see haiglavoodis lamav otsajäänud haige, täies riides ja kingad jalas, otsekui reisija teel ei kusagile. Ta ütles ainult: „Ma nägin meest, kes varsti sureb.” Suzanne vaatas teda üllatunult. Jacques ei rääkinud kunagi sellest, mida ta oli näinud Londonis Saint-Josephi haiglas, Elephant & Castle’is. Ta küsis: „Ja Léon?” – „Ta jäi sinna. Ta ütles, et tuleb viimase paadiga.”

Mulle tundub, et näen teda kõndimas piki Crescenti poolkaart. Päike on seniidis. Varjud moodustavad maapinnale tindiplekke, seinad kiiskavad valgust. Mis tõmbab Léoni tagasi haiglase, pikkadesse lämmatavatesse koridoridesse, kus sumisevad sirelased, kitsasse palatisse, kus lamab haige mees, vihane pinges nägu peas, sini-hallides silmades pilk, mis ei löö kõhklema, mis ei anna alla? Lihter on tühjaks laaditud, kõik poed on suletud, kaid inimtühjad. Kaupmehed söövad lõunat. Meremehed magavad ankrusse jäänud paatides lõtvunud purjede varjus, kandjad on kogunenud portikuste varju lahe kaldal, nad mängivad täringuid, tõmbavad hašišipiipu. Léon kõnnib neist mööda kuni Messageries’ söelaoni, veel kaugemale, Luke Thomase laohooneni. Tolmusel teel liigub vaid üksainuke vilets kaarik, mida kidurad muulad veavad Maala suunas, kraatri suunas.

See on ainus elumärk. Siin pole ei linde ega putukaid. Vesi reidil on sinine, sile ja tume, selle taustal näib Ava siluett uppunud metallpaleena. Üsna lahesopi lõpus on Léon märganud koeri. Neid on terve kari, seal eemal, nad tulevad välja tühjadest majadest, liiguvad külg ees, koon maas, nad on nälginud, tolmukarva, justnagu tondid. Kui Léon ringi pöörab, poevad koerad müürijuppide taha peitu.

Seejärel lähevad nad taas liikvele, sörgivad tal sabas, tulevad vähehaaval lähemale. Korraga hakkab Léon kartma. Neist koertest haige mees soniski. Hulkuvad, näljased, marus koerad, kes linna ümber piiravad, tungivad hoovidesse, luusivad isegi haigla akende all. Harari koerad, kellele ta igal õhtul viskas mürgitatud palasid.

Kui Léon uuesti palatisse astub, ei tunne Rimbaud teda ära. Lämmatav kuumus, tolm, valu täidavad ruumi punakasrohelise leegitaolise kumaga. Õlgpõhjaga toolil, kus ennist istus kaupmees, valvab nüüd noor mustanahaline galla, sale ja pikk nagu liaan oma liiga avarates rõivastes. Tema põskedele on vasepuruga joonistatud kummalised märgid. Léon tahab lähemale minna, aga mustanahaline tõuseb ega luba tal edasi tulla, ta ei ütle sõnagi, lihtsalt sirutab käe pikalt ette. Ta vaatab Léoni oma rahulike ja ükskõiksete kollaste silmadega. Ilmselt arvab ta, et Léon on arst, kes on tulnud tema isanda jalga ära lõikama.

Palati tagaosas, helklevas hämaruses, sonib haige. Ta ei karju, tema hääl on ühetasane ja monotoonne, sama, millega ta ennist kõigiga arveid õiendas, seesama metalne hääl.

Liikumatu, pea padjale vajunud, käsivarred vastu külgi surutud, vasak jalg üle voodiserva rippu, nagu oleks ta proovinud püsti tõusta. „Nad on seal, akna taga. Ma ju hoiatasin teda. Iga päev hakkab see jälle otsast peale ja keegi ei võta midagi ette. Kuulake! Nad on seal, akna taga.”

Tõepoolest, väljasurnud linna vaikuses kuuleb Léon selgesti kähedaid haugatusi, urinaid. Need on Adeni tõelised valitsejad, nad piiravad ta sisse ja tungivad temasse, liivakarva tondid, kes ronivad välja põuastest küngastest, jäärakutest, luusivad toitu otsides piki mereranda. Koerad on meest siiani välja jälitanud, nad on tulnud Abessiinia mägedest, Harari külmadelt tänavatelt kuni üksiku kaljuni, koerad, kes varastavad väikeseid lapsi ja kaabivad välja surnuid.

Õhtuni kõnnib Léon, joonistusplokk käes, Steameri neeme tänavatel midagi otsides. Kas tema, nooruk, tundis haiglapalati surevas kaubareisijas ära selle, kes ta tegelikult oli? Justkui oleks ta selles valust ja põuast räsitud kehas ära tundnud lapse, kes tantsitas sõnu, tema iroonilise pilgu, mis nägi läbi kogu kassikulla, ja tema raevu. Aga ma eksin. Mitte keegi ei võinud teda ära tunda. Ainult koerad teadsid seda, tundsid ära tema lõhna, justkui oleksid nad maa-alustest koobastest ühe kuuldamatu signaali peale kohale jooksnud, et teda iga päev oma ulgumisega piinata.

9. mai koidikul äratab Léoni masinate vappumine. Paljajalu kõnnib ta mööda tekki ahtrisse, et vaadata Araabia rannikut, mis vaikselt hämaruses mööda libiseb. Jacques seisab kindlasti juba seal, nõjatub rinnatisele, prillid ööst veel udused. Mõlemad näevad eenduvat kaljut, Steameri neeme musta tippu, kus veel põleb meremärgi petrooleumilamp.

Suured merelinnud lendavad oma hooletul moel laeva kiiluvee kohal, tuues kuuldavale nukraid huikeid. Juba valgustab uus päev kõrbe ja merd, kraatri kohal on hiigelsuur punane laik. Kas nad mõtlevad sel hetkel mehele, kes jäi neist maha haiglapalatisse, ainitine pilk magamatusest hõõgumas, ja kes kahtlemata kuuleb Ava sireeni kauguses kajamas? Lõpuks tuleb Suzanne, üll Jaapani-pärane hommikumantel, ta libistab end kahe venna vahele, võtab neil ümbert kinni ja nad unustavad kõik, tundes enda vastas tema veel unesooja keha.

Samal hetkel, kui Ava lahkub reidilt, ilmub ebamaise ja imekaunina silmapiiril nähtavale Amazone’i kahe kõrge korstnaga lossitaoline siluett.