Читать книгу Karantiin - Jean-Marie Gustave Le Clézio - Страница 4

27. mai

Flat Islandi koordinaadid on 19º 52’ lõunalaiust ja 57º 39’ idapikkust. Saar asub umbes 20 miili Malheureux’ neemest põhjas, kujult on see peaaegu ümmargune, meenutades Mauritiust vähendatud kujul. Vastupidiselt sellele, mida nime järgi võiks oletada, katavad saare edelaosa kahe kraatri jäänused, mille servad on merepoolses küljes sisse varisenud. Saar on sündinud võimsast vulkaanitõukest, mis kümme miljonit aastat tagasi ookeanipõhja kergitas, algselt ühendas saart Mauritiusega maakitsus, mis tasapisi ookeani vajus. Kagus külgneb Flat Island väikese viljatu Gabrieli-nimelise saarega. Kõige põhjapoolsema tipu otsast on murdunud püramiidikujuline basaltrahn, mis pakub varju merelindudele, seda kutsutakse Pigeon House Rockiks. Avamerel on teisigi saari, mis annavad tunnistust iidsest platvormist: Ronde, Serpents ja Mauritiuse ranniku lähedal Gunner’s Quoin ehk Coin de Mire.

Randusime Flat Islandil kella üheksa paiku, meri oli tormine. Dalhousie, aurulaevaks ümber ehitatud vana kuunar, Briti merelaevastiku uhkus, võttis meid koidu ajal Port Louis’ reidilt pardale trappi mööda, mis pandi otsapidi Ava alumisele tekile. Keskpäeva paiku heitis kuunar Flat Islandist kagus ankrusse, aga vali tuul ja lainetus sundisid meid ootama õhtupoolikut. Lõpuks lasti vette kaks paati, et reisijaid maale toimetada. Paadid pidid mitu korda äärepealt ümber käima, samal ajal kui reisijad talide küljes rippusid. Jacques ja Suzanne vaatasid kõhedusega saart, mille ees olime peatunud. Vulkaani tume müür, mäekülgi kattev võserik, Palissaadide lahe suured basaldilahmakad, mille vastu lained kõuemürinal murdusid. Me ei märganud saarel vähimatki elumärki peale mõne üksiku tuulest kantud merikajaka, kes kadusid samal hetkel kui nende terav kriise. Kuunari tekil trügisid reisijad talide ümber. Mõned eurooplased, üleni tekkidesse mässitud mehed ja naised, otsisid oma mustade vihmavarjude alt kaitset sajuiilide eest. Märkasin tekil härra ja proua Metcalfe’i, ärimees Vérani ja teisigi inimkujusid, keda ma ära ei tundnud. Ülejäänud reisijad olid hindudest väljarändajad, kes olid pardale tulnud Sansibaris, enamik neist olid pärit Indiast ja läbisõidul edasi. Kuunari lastiruumist kostis aeg-ajalt häälerõkatusi, hüüdeid, lapsenuttu. Madal ja tume taevas, pikuti piitsutav vihm, vahunarmas lained, mis tormasid rohelisel merel – kõik see meenutas laevahukustseeni.

Vaatasin Jacques’i enda kõrval, ta oli nii kahvatu ja habras, tihedalt Suzanne’i vastu liibunud. Mõlemaid näis lummavat saare tume kogu koos selle kõrval asuva saarekesega – nagu hiigelsuur mereimetaja, kes on pojaga tormi kätte jäänud.

Sel hetkel oli lausa vastupandamatu tunne, et kohe juhtub midagi hirmsat. Vulkaanirinnatise vastu murduv tuul pööritas lahes, rebis vahtu lainetelt, mis talle vastu tormasid, samal ajal kui tumedad pilved libisesid lõuna poole sellise kiirusega, et näis, nagu vajuks terve maa ettepoole kaldu. Juba tulid paadid kalda poolt tagasi, esimesed väljarändajad olid maale toimetatud. Rannale posti külge oli kinnitatud tross, mille teine ots oli ühendatud kuunari tekiga. Ma ei jõudnud veel selle seadeldise otstarvet taibata, kui juba vinnati esimesed paaditäied taliga üle lainete kaldale.

Kummalisel kombel näis see laeva ja saart ühendav tross inimesi rahustavat, nad tunglesid nüüd ukse juures, et pääseda platvormile, mis koos inimestega alla paatideni laskus. Kõigepealt läksid naised ja lapsed, siis mehed. Esimese klassi reisijad läbisegi väljarändajatega, tormimöllus kaotasid rassid ja eesõigused igasuguse tähenduse. Kõigil oli kästud suurem osa pagasist Ava pardale jätta, sest oodata oli vaid mõnepäevast peatust. Härra Alard oli hirmunud reisijate hulga ees koguni sõna võtnud ja häält tõstmata kõnelenud mõnetunnisest karantiinist Flat Islandil, enne kui korraldatakse ülevedu Canonniers’ neemele Mauritiuse saarel. Mõned olid siiski oma asjad kaasa võtnud, härra ja proua Metcalfe oma nahast reisikotid botaanikuvarustusega ja väljarändajad oma pesupambud ja moonakompsud.

Paadid muudkui sõelusid kuunari ja ranniku vahet. Need ümberasujad, kes olid otsustanud kogu kraami varguse hirmus Flat Islandile kaasa võtta, pidid oma kavatsusest loobuma, nähes, millist ohtu see endaga kaasa tõi. Paadid olid sunnitud jääma rannikust kümne meetri kaugusele, et murdlainetus neid ümber ei paiskaks. Reisijad pidi kahe laine vahepeal vette hüppama ja vinnama ennast trossist kinni hoides läbi lainetuse basaltkaljuni. Väljarändajad, kes oma kompsude külge klammerdusid, oleksid peaaegu uppunud. Üks meremeestest pidi neil jõuga asjad käest ära kiskuma, sest murdlainetus tiris neid avamere poole.

Peagi oli enamik reisijaid kuival maal. Jacques ja Suzanne maabusid viimastena. Jacques oli kaasa võtnud oma arstipauna ja Suzanne’i koti, mina üksnes märkmiku ja hariliku pliiatsi, mis oli varem kuulunud Éliacinile, ning Longfellow’ luulekogu, mille Suzanne oli minu kätte usaldanud. Veetolm ja vihm kastsid meid läbimärjaks, meie riided kleepusid ihu külge nagu vettinud linad. Seevastu näis merevesi, kuhu me kaldale ujumiseks hüppasime, mahe ja soe. Kõrge laine kandis meid basaltkaljuni. Mõtlesime samal aja merest, kus me olime eelmisel suvel Hastingsis ujunud.

Korraga valgustas Palissaadide lahte päikesevihk. Laht oli hiigelsuur, traagiline, vulkaanijalamil kaardus, seda ääristas tumeroheline taimestik, mis pakkus varju tuule eest. Lahesopi sügavusest lähenesid inimesed, hindudest saareelanikud. Ilmselt olid nad palmide all vihmavarjus seistes meie randumist jälginud. Poolel teel jäid nad seisma ja reisijad, kes hakkasid katsumusest toibuma, kõndisid neile vastu. Suzanne seisis liikumatult kaldaserval, näoga mere poole. Ta silmitses kuunari siluetti, mis juba eemaldus, korsten tuuleiilide sekka suitsupilvi sülgamas. Jacques võttis tal õlgade ümbert kinni. „Tule, ärme jääme siia.” Suzanne järgnes talle vastutahtsi. Pikk, mereveest läbi ligunenud kleit kleepus talle vastu jalgu, vastu rinda. Tema nägu oli pinges. Ta oli nii kaua oodanud seda reisi, Jacques’i tagasipöördumist Mauritiusele, Anna majja. Midagi hullemat ei osanud ta ette kujutada kui see ootus, merehäda sellel tuulest ja vihmast räsitud saarekesel. Ta värises. „Tule ometi, lähme varju.” Suzanne toetus meie mõlema käsivarrele ja me kõndisime kulide küla suunas.

Enamik reisijaid oli juba varju leidnud suures palmiokstest katusega hütis lahe servas, istanduste lähedal. Veidi eemal, peatänava ääres reas, seisis teisigi maju. Katustest tõusid suitsujoad. Rannal askeldasid väljarändajad kaldale toimetatud moona ümber. Nad olid ladunud pakid ja kastid lehtkatuse alla. Lained olid kandnud õlivaadid basaltkaljudeni ja hindud olid need rannale veeretanud. Kõigi nende toimingute üle valvas üks kummaline pikk ja kõhn mees, kes kandis pikka ürpi ja helesinist turbanit ning toetus temast endast pikemale sauale. See oli esimene kord, kui ma nägin sirdaar šeik Husseini. Maabumises oli mingi kavakindlus, mis mind hirmutas, sest see ei näinud sugugi välja ettevalmistusena paaritunniseks vahepeatuseks, nagu oli mõista andnud härra Alard, vaid pigem pikemaks viibimiseks, mille lõppu ei teadnud mitte keegi.

Ma ei unusta kunagi meie esimesi samme Flat Islandil, Palissaadide lahe rannal, teel kulide laagrisse. Hämardus ja seda muljet süvendasid pilved, mis püüdsid kinni viimased päikesekiired. Palissaadide laht avaneb läände, ma võisin näha lõõmavat taevast pilvepragudest vilksatamas ning sädelevat ja mäslevat laavakarva merd. „Nagu maailmalõpp oleks käes,” pomises Jacques.

Väljarändajad olid jõudnud külasse ja end hüttides sisse seadnud. Sirdaar tuli meile vastu. Temaga oli kaasas vana Mari-nimeline hindu. Sirdaar teeskles, et ei räägi inglise keelt (vähemasti pobises nii omaette Julius Véran) ja selgitas meile Mari vahendusel, et on juba liiga hilja minna eurooplastele mõeldud karantiinilaagrisse saare teises servas. Ta näitas meile kätte onni, kus me pidime ööd veetma, lihtsa laudosmiku laagri servas. Kulide küla koosnes kaheteistkümnest ühismajast, mis asusid üksteisest umbes kolme meetri kaugusel ja mille vahel kulges liivane tänav. Abielupaarid ja üksikud naised elasid esimestes majades, vallalised mehed küla teises otsas.

Taamal, lahe teises servas asusid paariate eluasemed.

Olime rampväsinud. Jacques ja Suzanne olid heitnud põrandale ja toetanud pea mereveest läbi ligunenud kottidele, ilma et oleksid võtnud isegi vaevaks nende sisu kuivama panna. Vana Mari tõi toitu. Enamik reisijaid keeldus söömast kalapuljongiga üle valatud kuivatatud riisi. Mina sõin küll isuga. Vaatamata endistviisi lõõtsuvale tormile oli õhk meie onnis lämmatav, raske ja niiske nagu laevatrümmis. Vana Mari oli meile lahkudes jätnud õlilambi, mis puuris läbi pimeduse, valgustades tontlikult onnis viibijate nägusid. Kui me hütti sisenesime, ajas üks matil lamav mees end püstakile. Tormilatern valgustas tema kõhna nägu, hiilgavaid silmi. Võimalik, et ta küsis minult midagi käheda ja vaikse häälega omas keeles. Seejärel heitis ta uuesti pikali.

Öö läbi valvasime kordamööda kotte. Jacques kartis, et keegi võiks tema arstiriistad ära varastada. Tuli ka saata Suzanne’i laagri teises otsas asuvasse käimlasse, pikka laudadest osmikusse, kus olid lihtsalt maa sisse kaevatud augud ja tappev hais, nii et meie otsustasime eelistada lähedalasuvaid põõsaid.

Keset ööd tuul vaibus ja läks nii palavaks, et me ei suutnud enam magada. Lõhn, mis tõusis onni põrandast ja seintest, nõe ja higi lõhn, ajas Jacques’il südame pahaks. Käratult (juba tajusime sirdaari mõjuvõimu ähvardavalt oma peade kohal) tassisime kotid ukse juurde, et magada seal, kus õhk liikus. Aeg-ajalt kastsid vihmasagarad meid märjaks, aga see oli meeldiv. Pealegi peletas tuul minema sääsed, kes olid meid hüti tagaosas sööma hakanud. Seal me siis magasime, kõik kolmekesi üksteise kaisus Suzanne’i suure salli all, mis oli meile teki eest, ja kuulasime tuule ulgumist võserikus, lainete pidevat müha basaltrannal.

Enne uinumist nägin ukse lähedale asetatud lambi nõrgas valguses Jacques’i siluetti, kui ta toetus oma arstikoti najale, nägu pööratud õue poole, nagu tahaks taevast vaadata. Kuulsin, kuidas ta justkui last magama uinutades lausus Suzanne’ile absurdseid sõnu: „Küll sa näed, homme tullakse meile järele, paat viib meid Mauritiusele, ööseks oleme Annas.” Võib-olla ta unistas kõva häälega. Suzanne ei vastanud.

BOTAANIKU PÄEVIK

28. mai hommikul

Väljusin varakult, et vältida kuumust. Maapind karantiinilaagri ümber on aher ja kivine, erinevad orasheina liigid, kõik endeemilised. Kõrrelised: mõned eksemplarid Panicum maximum’i (suur hirss) ja Stenotaphrum complanatum’it (sõrmrohi), mõlemad head söödataimed.

Ohakad ja üks teine okastega taim, mida leidsin ka Mahé saarelt: Malvastum (kassinaeris), mida mustanahalised kutsuvad „luuarohuks” (siida). Sida rhombifolia, teine siida liik, see on ilma okasteta.

Suuremalt jaolt näib saare selle osa olevat vallutanud Zoysia pungens, sitke vars, teravate servadega lehed. Pinnas vaene, vulkaaniline liiv ja lubjakivi.

Kõige põhjapoolsema tipu kandis leitud sidrunheina eksemplar, Andropogon schoenanthus. Väga tugeva lõhnaga. Teades selle taime kasulikke omadusi, korjasin kimbukese koos juurtega.

*

Flat Islandil on kõik imekaunis, nii taevas, meri, vulkaan ja tardunud laavajoad, laguuni vesi kui Gabrieli saare siluett. See viimane on vaid üks ookeani sädelusest kerkiv must koonuse tipp, kaljurahn, mida uhuvad lained ja kulutab tuul, justkui uppunud parv Mauritiuse rohelise ranniku taustal. Ometi pole ükski paik kunagi varem tundunud mulle nii avar, nii salapärane. Nagu ei oleks selle piiriks mitte rannajoon, vaid see piir asuks meie jaoks, kes me oleme siin justkui vangis, sealpool horisonti, ulatudes otsapidi unelmate maailma.

Kohe järgmisel hommikul kõndisime risti läbi saare eurooplastest reisijatele mõeldud tsooni karantiinilaagrisse, mille hooneid kutsutakse suurejooneliselt haiglaks, ülemintendandi majaks, laoks jne. Kõik kokku pool tosinat tsementeeritud laavakiviplokkidest maja. Leidsime saabudes elamise, mis polnud sugugi etem kulide küla onnist Palissaadide lahe ääres: mööblit ei mingisugust, ainsaks valgusallikaks küünal ja õlilamp, algeline välikäimla võssa kasvanud. Vett saab pragunenud tsisternist, kus elutsevad tarakanid ja sääsevastsed. Vähemalt saame nautida õhu liikumist ning idakalda rahu ja vaikust, mis pärast lämmatavat ööd Palissaadide lahe ääres tundub nii mulle kui Jacques’ile tõelise luksusena. Oleme peamajas seitsmekesi; lisaks Jacques’ile, Suzanne’ile ja mulle Metcalfe’ide abielupaar, kes kavatsevad Beau-Bassini anabaptistide koolis õpetama hakata, Bartoli-nimeline endine koloniaalameti inspektor ja eriskummaline Julius Véran. Veel kaks meest olid saabunud enne meid ja viidud otsekohe välihaiglasse, mis asub randumissilla kõrval Gabrieli saarekese vastas. Ühe reisija nimi on härra Tournois, teine on Nicolas’nimeline meeskonnaliige, mõlemad olid Sansibaris salaja pardale võetud ja nii raskelt haiged, et Port Louis’ sadama sanitaarteenistus polnud andnud kapten Boileau’le randumisluba. Jacques, kes oli meremees Nicolas’d lähedalt näinud, ütles mulle, et tal on kõik rõugete ägeda vormi tunnused.