Читать книгу Marmorluik. Lapsepõlveromaan - Jelena Skulskaja - Страница 10

Eile pesen koridoris põrandat, seelikusaba värvli vahele pistetud ja higised juuksesalgud mustaveeämbrisse kastetud.

Selja taga avaneb uks ja siseneb õlitatud lokkidega õepoeg.

Tema tagant ilmub väike poiss valge ümmarguse karbiga, milles on tort.

Nad lähevad tuppa, kus eile suri mu ema.

Nad ei tervita mind mu leina ja kaotuse pärast.

Ema lendab rõõmsalt toast välja, ratsutades uhkelt karkudel, ja hakkab haukama torti kaitsvat valget kartongi.

Tordil on kividega kirsid.

Kui kirsikivi nimetissõrme ja pöidla vahel vajutada, tulistada ja täpselt välja arvestada, võib silmale pihta saada.

Väike poiss kaevub käega kreemikuhjakesse ja tõmbab välja väikese kivi, tumeda nagu silmatera.

Kuid pole midagi parata: külaline võtab ise ühe silma välja ja asetab selle taldriku kõrvale, et rahulikult peieõhtul viina võtta.

Mina, olles lapi välja väänanud ja laupa pühkinud, ei tunne seda külalist üldse ära. Ilmselt tema tappiski ema, miks ta muidu joob siin pits pitsi järel ega suuda peatuda.

Mitte keegi ei toonud lilli, ei vasena raskeid gladioole, mis piki selga löövad, ega siivutuid tulpe, mis hargitavad jalgu, niipea, kui sa nad vaasi paned ja neid enam ei vaata, ega valgeid nelke magusa meeletuse vahuga roheliste varte otsas, isegi astrite sügisene hingeldus ei liiguta õhku.

Kuulen vannitoast rasket hingamist, aga ei näe kedagi, sest uks on suletud. Põleks seal tuli, võiks heita põrandale ja saata ukse ja põranda vahelisest pilust õhukese kirjakese mõne seletusega, ehkki udustega, nagu vannitoas kombeks. Kuid tuli on kustunud, ja ma vaid kuulen, kuidas ta hingeldades meest palub:

„Ütle, ütle mulle midagi head!“

„Kasukas!“

„Kasukas?“

„Kasukas, kasukas! Sa palusid öelda midagi head. Midagi head – on sul ainult kasukas!“

Ja mees lendab vannitoast välja, lüües ukse kinni ja lükates ümber mu ämbri musta veega. Kalts plärtsab põrandale ja üritab ämbrile järele jõuda, aga ei suuda. Kalts roomab oma segipekstud sisikonnaga, vaevu pead tõstes. Ämber aga veereb välja trepimademele ja lendab alla, uljalt hüpeldes, nagu tulipea, kes pettis lihtsameelset külatüdrukut, lendab õue ja jõuab rünnata, jalust maha niita ja isegi oma teekonnal kooldunud lõugadega hammustada naispostiljoni, kes muul ajal oleks valmis kõigeks, aga seekord panevad teda heldima peied meie korteris, kuhu ta viib kaastundeavaldustega telegramme, ja naudib juba ette, kuidas teda kutsutakse lauda, kantakse ette külma viina ja antakse sakuskaks sooja pudedat kartulit ja peeneks hakitud rohelise sibulaga heeringat, ja jutt veereb nii mõnusalt ja täissöönult nagu ikka siis, kui murele peale haugatakse, ainult heeringaga peab ettevaatlik olema, õigel ajal valgeid teravaid luid märkama ja neid hammastega haarama, nagu kingsepp haarab pooltaldu parandades naelu.