Читать книгу Marmorluik. Lapsepõlveromaan - Jelena Skulskaja - Страница 11

Punane lehv

EMA RÄÄKIS, ET LAPSENA hüüti teda Punaseks Lehviks. Nad elasid vaeselt, emal oli koos õega kahe peale üks punane lehv. Õe nimi oli Zinake, ta suri, kui oli kaheksateistkümneseks saanud. Ebaõnnestunud pimesooleoperatsiooni tõttu. Nii räägiti. Aga pigem sunniti Zinakest tegema kriminaalaborti ja võeti tema surma kui õiglusele tasutud vältimatut andamit.

Ema kinnitas, et ta sündis 30. oktoobril 1916. aastal Astrahanis, täpselt üksteist kuud pärast seda, kui tema isa Vladimir Feldman läks esimesse ilmasõtta ning hukkus, jättes maha lese ja kolm last, emal oli veel vanem vend Ljova.

Neljateistaastaselt astus ema Kiievis kutsekooli, töötas treipingi ääres, hiljem õppis inseneriks. Aga veel enne instituuti, kuueteistkümneselt, kohtus ta mu isaga ja nad tähistasid kogu elu esimese suudluse aastapäeva. Oli selline omaette perekondlik tähtpäev.

Mina ja õde teadsime varasest lapsepõlvest saadik, et ei ole midagi hullemat kui enne abielu kaotatud süütus. Sest kui võib päev enne pulmi, siis võib ka kaks, ja kui võib kaks päeva enne, siis võib ka kuu, ja kui võib kuu aega enne, siis miks mitte kohe minna litsi lööma. Seda räägiti sellise vastikusega meie võimalike paheliste kavatsuste kohta, et me mõlemad tundsime end kurjategijana.

Kui mu kaheksateistaastane õde oli mehele minemas, sõitsime otse enne pulma kogu perega Koktebeli, Musta mere äärde. Pärast lõunasööki heitsid vanemad puhkama, aga mind, seitsmeaastast jäeti õe ja tema peigmehe hoolde, et ma üksi mere äärde ei läheks ega ära ei upuks. Nii ei katkenud ema jälitustegevus peigmehe ja pruudi järel minutikski.

Möödus üksteist aastat, õde oli ammu mehest lahutanud (arvan, et nende lahkhelid algasid just sellest suvisest lõunamaisest päikeselisest õudusest). Ja mina elasin läbi oma armastuse lugu, mis meie peres oli lõputute naljade ja mõnituste allikaks.

Minu esimene armastus oli sünge jalgpallur Vitalik Suslov, õppisime koos koolis.

„Kas „närilised“^[1.] on meil või juba lahkunud?“ küsisid koju tulles kord ema, kord õde.

Isa lisas:

„Ma ei ole sinu väärtustest just eriti kõrgel arvamisel, aga koos temaga näed sa välja nagu kuninganna kutsari kõrval.“

Pärast kooli lõpetamist astus Vitalik piirivalvekooli Alma-Atas. Tuli pärast esimest sessi koju. Otsustasime salaja abielluda. Aga ma sain kaheksateist täis alles 8. augustil 1968, oli juuni ja meie avaldust ei võetud vastu.

Õde elas vanematest eraldi ja andis mulle oma korteri võtmed.

Ühel päikeselisel hommikul olime õe korteris. Meil oli hirm. Köögis olid kardinad eest tõmmatud, toas aga valitses poolhämarus, oli näha lai kušett, tekk, padjad. Terve päev oli ees. Valisime köögi ja hakkasime teed jooma.

Äkki helises uksekell. Üks kord, teine, viies kord. Ja mu isa karjus ukse taga:

„Lilja, tee lahti, tee jalamaid lahti, ma tean, et sa oled siin!“

Isa helistas, karjus, tagus ukse pihta ja me andsime alla. Isa haaras mul käest ja viis koju. Sammusime vaikides. Meie trepikoja juures küsisin:

„Kuidas sa teada said?“

„Süda aimas,“ vastas isa ja koputas vasakule poole vastu rindu.

Ja ma uskusin teda niivõrd, armastasin niivõrd, et kuni ta surmani ei kahelnud selles vastuses.

Miks õde andis ühe käega mulle oma korteri võtmed, teisega aga valis isa telefoninumbri, ei saa ma kunagi teada. Ega mitte selle pärast, et ma segasin teda Koktebelis, ise seda teadmata? Ma ei jahi võõraid saladusi. Tahaksin uskuda, et ta tegi seda hirmust ema ees, tema kustumatute keeldude ees, mitte seetõttu, et kujutas magusalt ette minu alandust, segadust, häbi. Ja ikkagi – isa jõudis kohale tund aega pärast seda, kui me olime Vitalikuga korterisse sisenenud, tähendab, õde arvestas täpselt välja, millal helistada.

Miks läks isa mind hädast välja päästma? Ta meeldis naistele, vaimustus kergesti, kurameeris. Võttis elu kõigi selle kõverteede ja kitsaskohtadega.

Kas oli asi selles, et ei isal ega emal ei olnud normaalset peret, nad ei teadnud, kuidas õigesti lapsi kasvatada, kuidas nendega suhelda. Ning kategoorilisel ja otsustaval emal oli lihtne allutada isa oma tahtele, veenda teda oma õigsuses, stalinlike mahalaskmisseaduste õigsuses... Võib-olla...

Mul oli alati neist kahju, mul oli alati kahju neilt küsida.

Aasta pärast kuulsin, et Vitalik võttis Alma-Atas naise. Nutsin nii kibedalt ja lootusetult, et vanemad ehmusid. Ema põlvitas mu ette ja ütles selle teatraalse südantlõhestava häälega, mida ta alati pateetilistel minutitel kasutas:

„Tütreke, emale võib kõike rääkida!“

Läksin selle isetegevusliku, peaaegu ebasündsalt südantlõhestava labase suveteatriintonatsiooniga silmapilkselt kaasa ja kisendasin pisaraist luksudes:

„Ma olin temaga lähedane!“

Samal hetkel tõusis ema põlvedelt:

„Ära tule mulle lähemale, lits, enne kui leidub mõni idioot, kes on valmis su häbi varjama!“

Idioot leidus üsna ruttu. See oli füüsikatudeng Taškendist, tutvusime temaga aastal, kui olin kuusteist, reisides mööda Volgat, tema oli koos kursusekaaslastega, mina vanematega, kes mind „närilistest“ eemal hoidsid.

Ja siis, mõni aeg hiljem, restoranis, kus me kärarikka ja joobnud seltskonnaga pidutsesime, karjus mu mees üle orkestri kõrva:

„Tead, mis ma teada sain? Ma ei olegi oma vanemate laps, tuleb välja, et olen leidlaps. Mind sünnitas Dina, represseeritute perest, sattus sõja ajal Taškenti. Oli kaunitar, sohinaine, jäi kellestki neljakümne kuuendal rasedaks. Nälgis. Mu kasuvanemad aitasid teda, ema tegeles leivakaartidega, päästis paljusid; oled ju näinud, meil on kuuri all hulk kallihinnalisi esemeid. Oleksin nagu pooleldi juut ja pooleldi ei tea kes. Tuleb emalt küsida, ei ole temaga veel rääkinud.“

„Ära mõtlegi midagi oma emale rääkida,“ röökisin ma. „See pole sinu saladus, see on tema saladus, sa ei või seda temalt ära võtta! Vaiki!“

Ta pahvatas tigedalt naerma:

„Ja mis sina nii leili läksid? Kardad, et ka teie saladused tulevad välja?“

„Millised siis meie saladused on?“

„Mu onu vaatas meie pulmapilte. Ja tundis su ema ära. Nad olid Kiievis olnud tuttavad. Ja ta oli hoopis teise mehega abielus...“

Siinkohal on tähtis, et selle jutuajamise hoidis mees restorani jaoks, niimoodi kujutas ta ette šikki saatuslikku kõnelust. Ja selles orkestrist ülekarjumises, löökriistade purjus kõminas, valgete klahvide viltustes jalgades, pügatud mustade triipudega nende kohal, kõrbenud rasvastes kotlettides, mida loputati alla Vana Tallinna ja šampuse pruunika seguga, mu mehe provintslikus asendis, osavaks tantsumanöövriks valmis võrkpallina tugevas tagumikus, tema kolklikus juubeldamises, minu kimbatuses oli pöördumatu, väljakutsuv, hüsteeriline, hale osake taidlusteatrit, mille vaimus kasvatas meid ema.

Ema ei ole kümme aastat elavate kirjas. Mul pole kunagi pähe tulnud tema saladustes sorida. Veidi aega enne tema surma ma vaid küsisin temalt, voodisse aheldatult, kustuvalt:

„Miks sa mind mehele ajasid? Ma ei olnud kahtkümmetki täis, ma ei armastanud teda...!“

„Ise tead!“ vastas kaheksakümne seitsme aastane vanaeit tuhmilt.

„Ema, mul ei olnud ju Vitalikuga midagi, olen sulle palju kordi rääkinud.“

Ja siis tõusis ema patjadelt, tema silmades sähvis kättemaksurõõm, ta röögatas oma endise komandohäälega, millega arvatavasti sõitles lohakaid töölisi vineeri- ja mööblikombinaadi höövelspooni tsehhis:

„Ah et ei olnud?! Ma ju murdsin su lauasahtli lahti ja lugesin kõik ta kirjad läbi, seal oli öeldud, ma mäletan sõna-sõnalt, peast mäletan: „Ma ei unusta kunagi rõõmu, kui veri su jalgu mööda alla valgus!““

Ma hakkasin oksele. Lihtsalt hakkasin oksele, muud midagi.

EMA

Öösel läks mees tema tuppa, selles majas oli võimatu midagi üles leida – mees mäletas, et märkmik oli kapi taha kukkunud, mees läks ust avama, tuli tagasi, telefon helises, mees mäletas, et märkmik on kapi all, ja otsustas selle hiljem üles otsida, aga pärast enam ei leidnud, nii möödus päev, mees läks tema tuppa ja seisis mõtlikult pimeduses: kui ta nägu padjaga katta, ta ei ärkaks. Mees ei lähenenud tema voodile. Ta näeb unes, et keegi lämmatab teda, ja ta teab unes, et kõige viimasemal hetkel, kui õlised päikeselaigud vees hakkavad laiali valguma, ta ärkab; nii on unes alati. Padi oli siidist, rohelisse olid sisse kootud pisikesed punased lillekesed, mis meenutasid pohli, leetrilöövet lapse näos, ei tohi kratsida, kui pohlakarvaliselt köbrukeselt koorik maha tõmmata, jääb igaveseks rõugearm, tilluke tempel, rohutirtsu kabjaga löödud.