Читать книгу Marmorluik. Lapsepõlveromaan - Jelena Skulskaja - Страница 5

Marmorluik

TEADSIN, ET VAREM või hiljem laotab luik tiivad laiali, tõuseb lendu ja tapab mu. Ta seisis lae all kitsukesel ahjuäärisel, püsides seal vaevu-vaevu; ta oli marmorist, vanadusest sklerootiliste soontega; tiibade vahelt oli marmor välja uuristatud – seal oli tuhatoos; kõik suitsetasid. Luik hoidis oma raskusega paigal tumedat punakaspruuni palakat, mida ema nimetas plahtaks (kui kuulsin sõna „plahha“ (tapalava), tundsin selle palaka kohe ära); palakas kattis pikka, õlivärviga tuhmroheliseks värvitud ahju. Taganedes köögist, kus teda söögitegemiseks kasutati, pressis ahi end söögituppa, kus ta seljaga sooja andis. Mina lamasin all, luige all, palakaserv peitis end minu padja taha, ja luik pidi ilmtingimata lendu tõusma, kivina mu rinnale kukkuma ja tapma.

Kuid veel rohkem kui luike kartsin ma jääda õega koju, kui vanemad külla läksid. Ta pani nende järel ukse kinni ja kustutas igal pool tule; kardinad olid eest ära, aknasse langes kamprikollane kuu; oli haiglane poolpimedus. Tekkis täielik vaikus, ei kippu ega kõppu, meie elav ja lärmakas korter mattus üle pea hämarusse ja tardus.

„Zojake, Zoja, kus sa oled?“ kutsusin ma, hõõrudes oma selga sellesama palaka vastu, mida ülal hoidis paigal too ellu ärkav marmorluik. Aeglaselt, kõikudes astus tuppa õde, mina olin siis viie-, tema järelikult kuueteistkümneaastane, ta astus väga aeglaselt, sukeldudes kollasesse kuukumasse, tema käed olid harali ja sõrmed konksus nagu küünised. Tema karmid mustad, peenikeste traatidena käharduvad juuksed olid lahti, turris ja ümber pea laiali. Ta vaikis ja lähenes mulle aegamisi, sõrmed konksus kui küünised.

„Zojake, kes sa oled?“ sosistasin anuvalt. „Kes sa oled, Zojake?“

Aga tema vaikis ja liikus minu poole ja kummardus minu kohale, ikka ühtki häält kuuldavale toomata.

Oi, kui tuttav on see vaikimise õudus vene kirjandusest! Homa Brutust Gogoli jutustuses „Vii“ hirmutab kõige rohkem vanaeide vaikimine, mitte tema tontlikud moondumised. Homa küsib, talle ei vastata. Ja see mittevastamine muutub kiiresti kuristikuks. Kõigepealt küsib Homa, mida vanamemmel öösel laudast vaja on. Aga „vanaeit tuli käed õieli, otse tema poole“. Teist küsimust alustab ta sõnaga „kuule“, kontrollides jutuajamise võimalust kui sellist. Aga „vanaeit ajas käed laiali ja muudkui püüdis teda, ilma et oleks öelnud ühtegi sõna“. Kolmandat korda ta karjub, lootes, et eit on lihtsalt kurdivõitu ja seetõttu ei vasta talle. „Kuid vanaeit ei öelnud ühtegi sõna ja aina krabas teda kätega.“ Täielikku õõva tunneb Homa siis, kui ta ise hääletuks jääb: „...ta nägi õudusega, et koguni häält ei kostnud ta suust: sõnad veeresid hääletult üle ta huulte.“ ^[1.]

Ivan Karamazovi poeemis „Suurinkvisiitor“ „räägib“ Dostojevskil üheksakümneaastane inkvisiitor „valjusti seda, millest ta kõik üheksakümmend aastat vaikinud on“. (Vaikis, hoides sellega hirmul kogu Hispaaniat.) Aga vang – Jeesus Kristus – vaikib kuni lõpuni.

„„Ja Vang vaikib ka? Vaatab talle otsa ega räägi sõnagi?“ küsib Aljoša Karamazov. „Nii peabki olema, igal juhul,“ naerab Ivan.“ ^[2.]

End tühjaks rääkinud, jääb inkvisiitor vait ja ootab mõnda aega lootuses, et talle vastatakse. „Vangi vaikimine oli talle raske.“ Aga talle ei vastata midagi, kuna Jumala arm kestab edasi, aga moka kõveraks tõmmanud inkvisiitori aeg on läbi.

Veel varem ja mitte vene kirjanduses ilmub kolm korda „Hamleti“ vaim, lausumata sõnagi ja valvureid surmani hirmutades. „Pea, räägi, räägi! Vannutan sind, räägi!“ hüüab talle Horatio, aga vastus jääb saamata. Sellest vaikusest saabki alguse „Hamleti“ õudus. Finaalis, laibamägede vahel saab Horatio Hamletilt riimi tragöödia algusele: „The rest is silence“ – „Jääb vaid vaikus“.^[3.]

Aga mina aimasin, et marmorluik ja minu õde on kuidagi seotud peatse tapmise vandenõuga, ja valmistavad seda ette, ja on mulle vaid ajapikendust andnud. Ja mina, viieaastane, sööstsin ise õe juurde, riputasin end talle kaela, tungides läbi juuste okastraadi, surusin ennast tema vastu, et kõik lõppeks ja sugulussidemed kõik heastaks.

Iga kord, kui vanemad ennast külla sättisid, anusin ma neid, et nad ei jätaks mind maha (aga ma ei kaevanud kunagi õe peale – nii käituvad paljud lapsed, kes ei usu reaalsuse tõepärasse), ja teadsin alati, et erandit ei tehta, mitte eladeski! Võib-olla oleks kogu elu kujunenud teistsuguseks, kui nad oleksid kas või korra jäänud koju, mitte läinud külla.

Ma tajusin juba pikalt ette läheneva õuduse tundemärke: ema koolutas spetsiaalse riistapuuga ripsmeid, pani selga krepdešiinist peokleidi valgete lõuendist higilappidega (need, nagu ka lillad karvased soojad talvepüksid, on tekitanud õudustunde kogu eluks); avas klaaspudelikese, mille korgiks oli Kremli torn, Krasnaja Moskva; torkas tiku huulepulga metalltorukesse – huulevärvi kougiti välja ka päris põhja pealt – ja määris huuled punaseks; ema pani kontsad alla, tema sääremarjad tõusid kõrgemale ja ta jalad tundusid kahe tõrvikuna peente varte otsas. Sellest hetkest oli kõik lootusetu, nad läksid ära.

1 Toomas Kalli tõlge. [ ↵ ]

2 Aita Kurfeldti tõlge. [ ↵ ]

3 Georg Meri tõlge. [ ↵ ]