Читать книгу Marmorluik. Lapsepõlveromaan - Jelena Skulskaja - Страница 9

Suhted eluga muutusid teravaks, nagu kadunukese nina.

Eile tuli meistrimees ja eemaldas sisseistutud kohast kempsupoti.

Või abikaasa sihib mind nimetissõrmega. Tõmbab pöidlaga kuke vinna nagu varjuteatris, käsi muutub seinal hundikoonuks, sõrmed tõmbuvad krõnksu justkui jalad, kui nende alt tuleb põrandat pesta, siis valivad välja revolvri ja kõlab lask.

„Sa ära seda vaata,“ ütleb mulle sõbranna, „vaata seda, et ta ikkagi armastab sind.“

Varsti hakkan tema armastust ühe silmaga vaatama.

Mu vanaema oli kurttumm ja käis küürus. Kõndis soldat läbi metsa, kohtas vana nõida, too tegi ta rikkaks, soldat aga võttis kätte ja virutas eidele kirvega ning sammus edasi. Sest ajast peale käiski eit ringi, kirves seljas. Kõndis ja kõndis, see mu vanaema, „Tulerauast“ „Kuritöö ja karistuseni“, Aljona Ivanovnani välja. Mind näiteks tehti kirvest, nagu suppi.

Kui kusagil algab sõda, sõidan ma kohe sinna. Tulevahetus on siiski dialoog, see on küsimused ja vastused, inimesed ikkagi kuulevad üksteist.

Minu vanemad kartsid väga, et minust kasvab egoist. Ja lapsendasid minu pärast veel viis last. Ja need lapsed sundisid viiekesi mind lõppude lõpuks neelama päevalilleõlipudeli kilde ja need killud, kui ma neid neelasin, lõhnasid rasvase päevalillelise vesilahuse järele. Minu vennad ja õed tunglesid kraani juures, pritsisid, ja seintele jäid rasvased plekid, nad pesid pudeli kuidagimoodi ära, tulevase juurdluse tarbeks, mille käigus võiks väita:

„Aga me pesime pudeli puhtaks!“

Kui mu vanaema suri, siis karjus ta jubedalt. Tummad karjuvad veel kõvemini kui elavad. Ja kirves turritas tema seljast välja. Ja siis mu vanemal õel, arstil, hakkas tast hale ja ta sulges vanaema suu steriilsest marlist silmipimestavalt lumivalge tropiga. Ja me kõik rõõmustasime, et vanaema suri vaikselt ja rahulikult, lihtsalt kustus.

Mu vanemad taipasid liiga hilja, kui inimesest peab kasvama egoist, siis ei aita selle vastu mingid vennad ega õed.

„Kellele on saatusest antud saada üles poodud, see ei upu,“ ütles mulle isa. „Sa võid ise valida: kas sind puua või hoovi matta?!“

Ema puhkes nutma:

„Ei tohi lapsi niimoodi hellitada! Lapsel ei tohi olla valikuvõimalust, ainult siis kasvab temast tõeline inimene.“

Kuid mina olin isa lemmik, seetõttu mulle siiski lükati muld peale, ma lebasin seal hästi tasa, kuni tulid külalised. Siis kutsuti mind tuppa ja söödeti kõht täis ning kõik rõõmustasid meie õnneliku pere üle. Mina aga kartsin ainult üht: et õunapuu laseb oma juurtel minust läbi kasvada ja ma ei oska neid katki lõigata, ei suuda puukese elu katkestada.

Õunapuu! Sa lasid oma juured minust läbi kasvada! Sa kasvasid suureks, aga su õunad ussitasid, nagu ussitasin mina. Iga õun muutus kahjustatud suuga näoks. Nägu kukkus maha, ammutades karjet. Raskejalgne küngas sünnitas surnud kivi, milles nukrutses viljaalge. Pesunöörid lõikasid puudel kõri läbi, puud köhisid võrasid nagu verd. Aed kasvas plekki ja tõrvapappi täis ning kuhtus hangede alla mattudes silmanähtavalt. Kevadel pühib jahedus ülejäänud vee.

„Ära nuta, õunapuu! Napsan sulle paradiisist mälestuseks õunu!“