Читать книгу Manhattan Beach - Jennifer Egan - Страница 5

Nad olid sõitnud terve tee härra Stylesi majani, enne kui Anna taipas, et isa on närviline. Esialgu oli ta tähelepanu hajutanud sõit, seilamine piki Ocean Parkwayd, nagu suunduksid nad Coney Islandile, ehkki jõuludest oli möödas vaid neli päeva ja rannas olemiseks võimatult külm. Seejärel maja ise: kolmekorruseline kuldsetest tellistest palee, aknad igas küljes, rohelise-kollasetriibulised varikatused kärarikkalt laperdamas. See oli viimane maja tupiktänaval, mis viis mere äärde.

Isa peatas Model J tänava ääres ja lülitas mootori välja. „Tibu,“ lausus ta. „Ära kõõrita härra Stylesi maja poole.“

„Loomulikult ei hakka ma kõõritama härra Stylesi maja poole.“

„Sa teed seda just praegu.“

„Ei,“ ütles tema. „Ma kissitan silmi.“

„See ongi kõõritamine,“ ütles isa. „Sa just defineerisid kõõritamise.“

„Minu arust küll mitte.“

Isa pöördus järsult tema poole. „Ära kõõrita.“

Just sel hetkel Anna taipaski. Ta kuulis, kuidas isa kuivalt neelatas, ning tundis kõhus murepistet. Ta polnud harjunud oma isa närvilisena nägema. Hajameelsena küll. Ja mõistagi ka mõttessevajununa.

„Miks härra Stylesile kõõritamine ei meeldi?“ küsis Anna.

„See ei meeldi mitte kellelegi.“

„Sa pole mulle seda kunagi varem öelnud.“

„Kas sa soovid koju minna?“

„Ei, tänan.“

„Ma võin su koju viia.“

„Kui ma kõõritan?“

„Kui mul hakkab sinu pärast pea valutama.“

„Kui sa viid mu koju,“ lausus Anna, „siis jääd sa kohutavalt palju hiljaks.“

Annale tundus, et isa tahab talle kõrvakiilu anda. Kord oli isa talle kõrvakiilu andnud, kui Anna oli lasknud kuuldavale rea vandesõnu, mida oli kuulnud sadamakail; ta käsi oli nähvanud vastu Anna põske kärmelt nagu piits. Ikka veel viirastus Annale mälestus sellest kõrvalopsust, mis vastu ootusi oli tema jultumust hoopis kasvatanud.

Isa hõõrus oma lauba keskpaika ja vaatas siis uuesti talle otsa. Ta ärevus oli läinud; Anna oli ta sellest terveks ravinud.

„Anna,“ lausus isa. „Sa tead küll, mida mul on vaja, et sa teeksid.“

„Loomulikult.“

„Sel ajal, kui mina härra Stylesiga vestlen, oled sina tema lastega võluv sina ise.“

„Ma juba teadsin seda, isa.“

„Jah, muidugi teadsid.“

Anna väljus Model J-st, silmad päikese käes pärani ja vesised. Aktsiaturu kokkuvarisemiseni oli see olnud nende isiklik auto. Nüüd kuulus auto liidule, mis laenas seda isale liidu asjade ajamiseks. Kui Anna polnud koolis, meeldis talle isaga kaasas käia – võidusõiduradadel, koguduse pidulikel einetel ja kiriku üritustel, kontorihoonetes, kus liftid kandsid nad kõrgetele korrustele, vahel koguni restorani. Kuid eales varem polnud nad käinud kellegi eramajas nagu seekord.

Koputamise peale avas ukse proua Styles, kellel olid filmitähe moodi vormitud kulmud ning pikk läikivpunaseks värvitud suu. Olles küll harjunud pidama oma ema ilusaimaks kõigist kohatud naistest, muutis proua Stylesi ilmne sarm Anna relvituks.

„Ma lootsin kohtuda proua Kerriganiga,“ sõnas naine kähedal häälel, hoides Anna isa kätt oma pihkude vahel. Millele isa vastas, et tema noorem tütar oli hommikul haigestunud ning et abikaasa oli jäänud koju teda põetama.

Härra Stylesist polnud mingit märki.

Viisakalt, kuid (nagu ta lootis) ilma nähtava aukartuseta võttis Anna kahvatusinises vormiriides neegritarist teenija käest hõbedaselt kandikult klaasi limonaadi. Vestibüüli puitpõranda üliläikival pinnal silmas ta peegeldust oma punasest kleidist, mille talle oli õmmelnud ema. Vestibüüliga külgneva toa akende all väreles kahvatu talvepäikese käes meri.

Styleside tütar Tabatha oli ainult kaheksa-aastane, kolm aastat noorem kui Anna. Siiski lasi Anna nooremal tüdrukul end kättpidi vedada allkorruse „lastetuppa“, mis oli täielikult pühendatud mängimisele ja mida täitis vapustav hulk mänguasju. Kiire vaatlus tuvastas Flossie Flirti nuku, mitu suurt kaisukaru ja kiikhobu. Lastetoas oli ka „lapsehoidja“, tedretähniline kareda häälega naine, kelle villane kleit, pingul nagu liialt täis topitud raamaturiiul, püüdis talitseda tema lopsakat büsti. Laia näo ja lustaka sädeme pärast silmis pidas Anna lapsehoidjat iirlannaks ning tundis kerget kõhedust, et teda võidakse läbi näha. Ta lahendas olukorra distantsi hoides.

Kaks väikest poissi – kes olid kaksikud või vähemalt äravahetamiseni sarnased – nägid vaeva elektrilise rongi rööbaste kokkupanemisega. Osalt selleks, et vältida lapsehoidjat, kes tõrjus poiste palveid appi tulla, kükitas Anna kokku panemata rööbaste kõrvale ja pakkus oma teeneid. Ta tajus mehaaniliste osade loogikat oma sõrmeotstega; see tuli tal välja nii loomulikult, et talle tundus, et teised inimesed tegelikult ei pingutanudki. Nemad ainult vaatasid, mis oli asjade kokku panemisel sama tulutu nagu uurida pilti seda puudutades. Anna kinnitas tüki, mis oli pannud poisse pead murdma, ning võttis siis äsja avatud karbist mitu uut. See oli Lioneli rong, silmatorkavalt kvaliteetse rajaga, kui otsustada kindluse järgi, millega raudteerööpad ühendatud olid. Raudteed kokku pannes vaatas Anna aeg-ajalt vilksamisi Flossie Flirti nuku poole, kes riiuli äärel kõõlus. Kahe aasta eest oli ta sellist nukku endale nii metsikult soovinud, et osa sellest meeleheitest näis olevat murdunud ja tema sisse alles jäänud. Oli kummaline ja valulik avastada see vana igatsus endas nüüd ja selles paigas.

Tabatha mässis oma jõuludeks saadud nukku, Shirley Temple’it, rebasenahksesse kasukasse. Ta jälgis võlutuna, kuidas Anna tema vendade raudteed kokku pani. „Kus sa elad?“ küsis ta.

„Mitte kaugel.“

„Kas otse mere ääres?“

„Selle lähedal.“

„Kas ma tohin sinu juurde tulla?“

„Muidugi,“ ütles Anna, kinnitades rööpaid sama kiiresti, kui poisid neid talle kätte ulatasid. Number kaheksa oli peaaegu valmis.

„Kas sul vendi on?“ küsis Tabatha.

„Õde,“ ütles Anna. „Ta on kaheksa nagu sinagi, aga ta on õel. Sest ta on nii ilus.“

Tabatha paistis ärevil. „Kui ilus?“

„Tohutult ilus,“ ütles Anna tõsiselt ning lisas siis: „Ta näeb välja nagu meie ema, kes tantsis Follieses.“ Hetk hiljem jõudis talle kohale, et see pahvatus oli viga. Ära kunagi räägi midagi välja, kui sa just pole olukorras, kus sul pole valikut, kõlas isa hääl ta kõrvus.

Lõunasöögi serveeris lastetuppa seesama neegritarist teenijanna. Nad istusid täiskasvanute kombel oma väikestel toolidel, riidest salvrätikud süles. Anna heitis mitu korda pilgu Flossie Flirti nuku poole, otsides ettekäänet, et hoida nukku süles möönmata, et see teda huvitab. Ta olnuks rahul, kui saanuks vaid tunda nukku oma põlvil.

Pärast lõunasööki lubas lapsehoidja, just nagu preemiaks nende hea käitumise eest, pugeda palitutesse ja mütsidesse ning söösta maja tagauksest välja teerajale, mis viis härra Stylesi majast eraranda. Pikk lumepihuga kaetud liivane kaar oli mere poole kaldu. Sadamas oli Anna talvel käinud, mitu korda, kuid rannas mitte kunagi. Jääkooriku all kerkisid miniatuursed lained, jää raksus, kui ta sellel hüppas. Lumivalgete kõhtudega merikajakad kriiskasid ja sööstsid mäslevas tuules. Kaksikud olid kaasa võtnud Buck Rogeri laserpüssid, kuid tuul muutis nende püssipaugud ja surmaähvardused pelgaks pantomiimiks.

Anna silmitses merd. Otse selle ääres seistes valdas teda eriline tunne: elektriline segu külgetõmbest ja pelgusest. Mis tuleks lagedale siis, kui kogu see vesi ühtäkki haihtuks? Maastik täis kaotsiläinud esemeid: uppunud laevu, peidetud aardeid, kulda ja kalliskive ja amulettkäevõru, mis oli ta randme ümbert äravoolutorusse kukkunud. Laipu, lisas isa alati naerdes. Tema jaoks oli ookean kõnnumaa.

Anna vaatas Tabby (see oli tüdruku hellitusnimi) poole, kes lõdises tema kõrval, ja soovis talle öelda, mida ta tunneb.

Sageli oli võõrastele üht või teist asja lihtsam öelda. Selle asemel kordas ta isa sõnu, mida too alati ütles, kui ta ees laius tühi silmapiir: „Ühtegi laeva pole näha.“

Väikesed poisid vedasid oma laserpüsse üle liiva murduvate lainete poole, lapsehoidja hingeldades nende kannul. „Te ei lähe selle vee lähedale ka mitte, Phillip, John-Martin,“ kähistas ta vapustavalt valjuhäälselt. „Kas see on täiesti selge?“ Ta heitis range pilgu Annale, kes oli nad sinna juhtinud, ning karjatas siis kaksikud maja poole.

„Su kingad saavad märjaks,“ ütles Tabby plagisevate hammaste vahelt.

„Kas me peaksime nad ära võtma?“ küsis Anna. „Et külma tunda?“

„Mina ei taha külma tunda.“

„Mina tahan.“

Tabby vaatas, kuidas Anna tegi lahti pandlad mustadel lakk-kingadel, mis ta oli laenanud allkorruse Zara Kleinilt. Ta rullis oma villased sukad alla ja asetas valge, kondise, oma vanuse kohta pika jala jäisesse vette. Kumbki jalg saatis ta südamesse piinava tunde, millest osa oli valusähvatus, aga ootamatult meeldiv.„Mis tunne on?“ kiljusTabby.

„Külm,“ vastas Anna. „Jube, jube külm.“ Temalt nõudis suurt jõupingutust, et mitte tagasi põrkuda, ning vastupanu lisas kummalisele elevusele veel midagi. Kui ta heitis pilgu maja poole, nägi ta kaht tumedas palitus meest, kes sammusid mööda sillutatud jalgteed, mis kulges liivariba taga. Hoides tuules kinni oma kaabusid, nägid nad välja nagu näitlejad tummfilmis. „Kas need on meie isad?“

„Isale meeldib ärikõnelusi õues pidada,“ lausus Tabby. „Uudishimulikest kõrvadest eemal.“

Anna tundis lahket kaastunnet noore Tabatha vastu, kes tõrjuti eemale oma isa äriasjadest, samal ajal kui Annal lubati oma isa vestlusi pealt kuulata alati, kui ta soovis. See, mida ta kuulis, pakkus talle vähe huvi. Tema isa töö seisnes tervituste ja heade soovide edasiandmises liitu kuuluvate meeste ja teiste meeste vahel, kes olid nende sõbrad. Tervituste juurde kuulus mõni ümbrik, vahel ka pakk, mille isa sundimatu kergusega üle andis või vastu võttis – nii et seda ei märganudki, kui sellele eraldi tähelepanu ei pööranud. Aastate kestel oli isa rääkinud Annale palju asju, adumata ise, et oli neid rääkinud, ning Anna oli neid kuulanud taipamata, mida ta oli kuulnud.

Teda üllatas tuttavlik, elav maneer, millega isa vestles härra Stylesiga. Ilmselt olid nad sõbrad. Pärast kõike.

Mehed muutsid suunda ning hakkasid üle liiva Anna ja Tabby poole tulema. Anna astus kärmelt veest välja, kuid ta oli oma kingad jätnud liiga kaugele, et ta saanuks need õigel ajal jalga panna. Härra Styles oli laiaõlgne imposantne mees, kaabu serva alt paistmas briljantiiniga määritud mustad juuksed. „Kuule, kas see on sinu tütar?“ küsis ta. „Kes suudab taluda arktilisi temperatuure, ilma et tal oleks sukkigi jalas?“

Anna tajus isa pahameelt. „Nii see on,“ lausus isa. „Anna, ütle härra Stylesile tere.“

„Väga meeldiv teiega tutvuda,“ sõnas Anna, surudes mehe kätt tugevalt, nagu isa oli õpetanud, ning hoolitsedes selle eest, et ta mehe poole ei kõõritaks. Härra Styles paistis olevat tema isast noorem, tema näol polnud varje ega kortse. Anna tajus temas erksust, kihavat pinevust, mis oli tuntav isegi läbi ta kummuva palitu. Näis, nagu oodanuks ta midagi, millele reageerida või millest lõbu tunda. Praegusel silmapilgul oli selleks millekski Anna.

Härra Styles kükitas tema kõrvale liivale ja vaatas talle otse silma. „Miks paljajalu?“ küsis ta. „Kas sa ei tunne külma või sa lihtsalt edvistad?“

Annal polnud valmis vastust. Kumbki polnud õige; pigem oli see vaist, mis käskis tal panna Tabby imestama ja mõistatama. Kuid ka seda ei osanud ta sõnadesse panna. „Miks ma peaksin edvistama?“ ütles ta. „Ma olen peaaegu kaksteist.“

„Noh, ja kuidas vesi siis tundub?“

Hoolimata tuulest tundis Anna mehe hingeõhus mündi ja likööri lõhna. Talle turgatas pähe, et isa ei kuule nende vestlust.

„See on ainult alguses valus,“ lausus ta. „Natukese aja pärast ei tunne enam midagi.“

Härra Styles naeratas, justkui oleks Anna vastus olnud pall, mille püüdmine valmistas talle füüsilist naudingut. „Nende sõnade järgi võib elada,“ lausus ta ning ajas siis end jälle kogu oma tohutus pikkuses püsti. „Ta on tugev,“ märkis ta Anna isale.

„Seda ta on.“ Isa vältis Anna pilku.

Härra Styles pühkis oma pükstelt liiva ja pöördus minekule. Ta oli sellest silmapilgust kõik kätte saanud ning nüüd ootas ta järgmist. „Nad on tugevamad kui meie,“ kuulis Anna teda isale ütlemas. „Meie õnneks nad ise seda ei tea.“ Anna arvas, et Styles pöördub ja vaatab tema poole tagasi, kuid ilmselt oli mees ta juba unustanud.

Kui Dexter Styles teerajale tagasi rühkis, tundis ta, kuidas liiv ta Oxfordi saabastesse niriseb. Kindel oli see, et kangus, mida ta oli tajunud Ed Kerriganis justkui vaka all, oli tolle tumedasilmses tütres oivaliselt õitsele puhkenud. Mis oli tõendus selle kohta, mida ta oligi alati uskunud: inimeste lapsed reetsid neid. Just seepärast ajas Dexter harva äri mõne mehega, kelle perekonnaga ta polnud eelnevalt kohtunud. Ta soovis, et ka tema Tabby oleks paljajalu olnud.

Kerrigan sõitis Niagara sinise ’28 Duesenberg Model J-ga, mis oli tõend nii heast maitsest kui ka säravatest väljavaadetest enne kriisi. Tal oli hiilgav rätsep. Ometi oli selles mehes midagi ähmast, mis töötas vastu tema rõivastusele ja autole ja isegi ta ilustamata, kärmele vestlusele. Mingi vari, mingi kurbus. Kuid samas, kellel siis poleks muret? Või mitut?

Selleks ajaks kui nad teerajale naasid, teadis Dexter, et on Kerrigani palkamise ära otsustanud, eeldusel, et nad jõuavad tingimustes kokkuleppele.

„Kuule, on sul aega sõita kohtuma ühe mu vana sõbraga?“ küsis ta.

„Muidugi on,“ ütles Kerrigan.

„Kas su naine sind ei oota?“

„Mitte enne õhtusööki.“

„Ja su tütar? Kas ta ei muretse?“

Kerrigan naeris. „Anna? Tema töö on mind muretsema panna.“

*

Anna oli oodanud, et kohe hüüab isa ta rannast ära, kuid lõpuks tuli hoopis lapsehoidja nördimusest turtsudes ja kutsus nad külma käest sisse. Valgus oli muutunud ning mängutuba paistis raskepärane ja pime. Tuba soojendas puupliit. Nad sõid pähkliküpsiseid ja vaatasid, kuidas elektrirong kihutab mööda kaheksakujulisi rööpaid, mille Anna oli kokku pannud, ning veduri miniatuursest korstnast kandus tõelist auru. Anna polnud säärast mänguasja kunagi näinud ega osanud kujutleda, kui palju see võis maksta. Tal oli sellest seiklusest juba kõrini. See oli kestnud märksa kauem kui nende seltskondlikud visiidid harilikult, ning teiste laste ees esinemine oli Anna ära kurnanud. Tal oli tunne, et ta pole isa juba mitu tundi näinud. Lõpuks jätsid poisid rongi sõitma ning läksid ise pildiraamatuid vaatama. Lapsehoidja oli kiiktoolis tukkuma jäänud. Tabby lamas mustrilisel vaibal ja hoidis kaleidoskoopi lambi suunas.

Anna küsis hooletult: „Kas ma tohin su Flossie Flirti nuku sülle võtta?“

Tabby noogutas põgusalt ning Anna tõstis ettevaatlikult nuku riiulist alla. Flossie Flirti nukke oli neljas suuruses ning see oli järjekorras teine – mitte vastsündinud beebi, vaid natuke suurem, ehmunud siniste silmadega beebi. Anna keeras nuku küljega enda poole. Just nagu ajalehe reklaamid olid lubanud, liikusid sinised iirised nuku silmanurkadesse, otsekui poleks ta tahtnud Annat silmist lasta. Ta tundis äkilist puhta rõõmu tulva, mis ajas ta peaaegu naerma. Nuku huuled olid tõmbunud täiuslikuks o-ks. Tema ülahuule alla oli maalitud kaks valget hammast.

Tabby oleks justkui tabanud Anna rõõmu lõhna, sest ta kargas püsti. „Sa võid selle endale saada,“ hüüdis ta. „Ma ei mängi sellega niikuinii enam kunagi.“

Anna seedis selle pakkumise mõju. Kahed jõulud tagasi, kui ta oli Flossie Flirti nukku nii ägedalt tahtnud, polnud ta söandanud seda küsida – laevu ei tulnud enam sadamasse ja neil polnud üldse raha. Too ääretu, lausa füüsiline igatsus selle nuku järele, mida ta oli toona tundnud, lõikas teda nüüd nagu noaga ning kõigutas ta veendumust, et tal tuleb loomulikult keelduda.

„Ei, aitäh,“ lausus ta lõpuks. „Mul on kodus see suurem nukk. Ma lihtsalt tahtsin näha, milline see väiksem nukk on.“ Tohutu pingutusega sundis ta end Flossie Flirti nuku riiulisse tagasi panema, hoides üht kätt nii kaua nuku kummist jalal, kuni tundis lapsehoidja pilku. Teeseldud ükskõiksusega pööras ta ringi.

Liiga hilja. Lapsehoidja oli juba näinud, ta teadis. Kui Tabby ema kutse peale toast väljus, haaras lapsehoidja Flossie Flirti nuku ning peaaegu viskas selle Annale. „Võta see endale, kullake,“ ütles ta innukalt. „Tabbyl pole sellest sooja ega külma – tal on nii palju mänguasju, et ta ei jõua nende kõigiga kunagi mängida. Neil kõigil on hirmus palju mänguasju.“

Anna kõhkles, pooleldi uskudes, et tal on kuidagi võimalik nukk endale võtta, ilma et keegi sellest teada saaks. Kuid ainuüksi mõte isa reaktsioonile muutis ta vastuse jäigemaks. „Ei, aitäh,“ sõnas ta jahedalt. „Ma olen nukkudega mängimiseks niikuinii liiga vana.“ Tagasi vaatamata lahkus ta lastetoast. Kuid lapsehoidja kaastunne oli teda nõrgemaks muutnud ning trepist alla minnes ta põlved värisesid.

Silmanud eeshallis oma isa, suutis Anna vaevu vastu panna tungile joosta tema juurde ja kallistada ta jalgu, nagu ta ikka tegi. Isal oli palitu seljas. Proua Styles jättis parajasti jumalaga. „Järgmine kord pead sa oma õe kaasa tooma,“ ütles ta Annale, andes ta põsele musi, nii et tunda oli kerget muskuselõhna. Anna lubas seda teha. Õues helkis Model J tuhmilt hilises pärastlõunapäikeses. Kui auto veel nende oma oli, siis läikis see rohkem; liidu poisid vahatasid seda vähem.

Härra Stylesi maja juurest ära sõites otsis Anna õiget arukat märkust, mis ta isa relvituks teeks – sellist, milliseid ta nooremana oli teinud täiesti mõtlematult, ning isa jahmunud naer oli olnud tema jaoks esimene märk selle kohta, et tal oli õnnestunud naljakas olla. Hiljem tabas Anna end tihti püüdelt taastada endist seisundit, just nagu oleks mingi värskus või süütus temas kaotsi läinud.

„Ma oletan, et härra Styles ei ole sadamast,“ lausus ta viimaks.

Isa kihistas naerda ja tõmbas ta enda vastu. „Härra Styles ei vaja sadamaid. Talle kuuluvad ööklubid. Ja muud asjad.“

„Kas ta kuulub liitu?“

„Oh ei. Liiduga pole tal mingit pistmist.“

See oli üllatav. Üldjoontes võis öelda, et liidu mehed kandsid kaabusid ning sadamatöölised mütse. Mõned, näiteks sellised nagu tema isa, võisid, sõltuvalt päevast, kanda mõlemat. Kui isa oli hästi riides nagu praegu, siis ei suutnud Anna kujutleda teda sadamatöölise konksuga. Ema oli alles hoidnud mõned eksootilised suled ning kasutas neid isa kaabude ehtimiseks. Ema oli isa ülikonnad ringi teinud, et sobitada stiili ja kohandada neid isa kiitsaka kehaga – sestpeale kui laevad oli lakanud tulemast, oli isa kaalu kaotanud ning tegi ka vähem trenni.

Isa juhtis autot ühe käega, sigaret roolirattal sõrmede vahel püsti, teine käsi ümber Anna. Anna naaldus tema vastu. Lõpuks olid alati nemad kahekesi teel, Anna hõljumas unise rahulolu lainel. Keset isa sigaretisuitsu tundis ta nüüd autos mingit teist, külluslikku, tuttavat lõhna, mille kohta ta ometi meenutada ei suutnud, kust see pärit on.

„Miks paljajalu, tibu?“ küsis isa, nagu Anna oli oodanudki.

„Et vett katsuda.“

„Seda teevad väiksed tüdrukud.“

„Tabatha on kaheksa ja tema küll ei teinud.“

„Tal oli oidu seda mitte teha.“

„Härra Stylesile meeldis, et ma nii tegin.“

„Sul pole aimugi, mida härra Styles mõtles.“

„On küll. Ta rääkis minuga siis, kui sina ei kuulnud.“

„Ma märkasin seda,“ lausus isa ja heitis talle pilgu.

Anna mõtted rändasid tagasi liivale, külmale, valule jalgades ning uudishimulikule mehele tema kõrval – see kõik segunes nüüd tema hirmsa igatsusega Flossie Flirti nuku järele. „Ta ütles, et ma olen tugev,“ lausus Anna ja klomp kurgus muutis ta hääle teravamaks. Ta silmad muutusid uduseks.

„Ja seda sa oledki, tibu,“ lausus isa ja suudles ta pealage. „Igaüks näeb seda.“

Punase tule taga seistes koputas isa Raleigh’i pakist veel ühe sigareti. Anna vaatas pakki, kuid ta oli kupongi sealt juba ära võtnud. Ja ta soovis, et isa suitsetaks rohkem, ta oli kogunud juba seitsekümmend kaheksa kupongi, kuid kataloogis polnud mingeid ahvatlevaid esemeid vähema kui saja kahekümne viie eest. Kaheksasaja eest võisid soetada kuuele inimesele mõeldud lauahõbedakomplekti elegantses karbis, ning seitsmesaja eest sai röstri. Kuid need numbrid näisid kättesaamatud. B&W Premiums kataloogides oli vähe mänguasju: ainult Frank Bucki pandakaru või Betsy Wetsy nuku täielik imikupesu kahesaja viiekümne eest, kuid need asjad olid tema jaoks liiga lapsikud. Teda tõmbas „suurematele lastele ja täiskasvanutele“ mõeldud nooleviskemärklaud, kuid ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta lennutab teravaid nooli nende väikeses korteris. Mis siis, kui mõni tabab Lydiat?

Prospect Parki telklaagritest tõusis suitsu. Nad olid peaaegu kodus. „Ma oleksin peaaegu unustanud,“ lausus isa. „Vaata, mis mul siin on.“ Ta võttis palitutaskust paberkoti ja ulatas selle Annale. See oli täis erkpunaseid tomateid, ning nende küps, mullane lõhn oligi see, mida Anna oli märganud.

„Kuidas,“ imestas Anna, „talvisel ajal?“

„Härra Stylesil on sõber, kes kasvatab neid väikeses klaasist majakeses. Ta näitas seda mulle. Me teeme emale üllatuse, eks ole?“

„Sa läksid ära? Sel ajal kui mina olin härra Stylesi majas?“ Anna oli haavunud ja üllatunud. Kõigi nende aastate jooksul, mil isa oli teda oma ametikäikudele kaasa võtnud, polnud ta kunagi Annat kuskile maha jätnud. Ta oli alati olnud silmapiiril. „Ainult hästi lühikeseks ajaks, tibu. Sa ei jõudnud isegi minust puudust tundma hakata.“

„Kui kaugel?“

„Üldse mitte kaugel.“

„Ma tundsin küll sinust puudust.“ Nüüd näis Annale, et ta oli isa äraolekust teadlik olnud, oli tajunud tema puudumise tühjust.

„Mõttetus,“ ütles isa teda uuesti suudeldes. „Sul oli väga lõbus.“