Читать книгу Manhattan Beach - Jennifer Egan - Страница 6

Kokkuvolditud õhtuleht kaenla all, peatus Eddie Kerrigan oma korteri ukse taga, trepist üles ronimise tõttu hingeldades. Ta oli saatnud Anna üles sellal kui ta ise ajalehte ostis, peamiselt selleks, et kojuminekut edasi lükata. Ukse tagant imbus väsimatute radiaatorite kuumust, muutes Feeneyde kolmanda korruse korterist tulvava maksa ja sibulate lõhna tugevamaks. Tema enda korter asus kuuendal korrusel – väidetavalt viiendal –, sigadus, mis oli läbi läinud, kuna keegi geeniusest ehitaja oli nimetanud teise korruse esimeseks. Kuid hoone põhiline eelis enam kui kompenseeris selle: keldris asus katel, mis pumpas kuuma auru kõigi tubade radiaatoritesse.

Teda jahmatas ta õe jõulise naeru kõla, mis kostis ukse tagant. Ilmselt oli Brianne oodatust varem Kuubalt tagasi jõudnud. Eddie tõukas ukse ülevärvitud hingede kriuksatuse saatel lahti. Tema naine Agnes istus köögilaua taga lühikeste varrukatega kollases kleidis (kuuendal korrusel oli aasta ringi suvi). Ning tõesti, teisel pool lauda istus Brianne, kergelt päevitunud, käes peaaegu tühi klaas – nagu tema klaasid tavaliselt ikka olid.

„Tere, kallim,“ lausus Agnes, tõustes üles virna tsekiinidega mütside juurest, mida ta oli kaunistanud. „Sa jäid nii palju hiljaks.“

Naine suudles teda ning Eddie asetas käe ta tugevale puusale ja tundis erutust, mille naine temas alati kõigest hoolimata tekitas. Ta silmas elutoas nelgiteradega apelsine, mille nad olid kuuse külge riputanud, ning tajus Lydia kohalolekut seal, kuuse juures. Ta ei pöördunud. Tal oli vaja aega, et end ette valmistada. Oma kauni naise suudlemine oli hea algus. Ning jälgida, kuidas naine valab sortsu soodavett Brianne’i toodud uhke Kuuba rummi klaasi – see oli lausa esmaklassiline algus.

Agnes oli lõpetanud õhtuse veinijoomise; ta ütles, et see teeb teda liiga väsinuks. Eddie ulatas oma õele taas täidetud klaasi koos värske jääkuubikuga ning puudutas oma klaasiga kergelt tema oma. „Kuidas reis läks?“

„Täiesti imeliselt,“ lausus Brianne naerdes, „kuni see muutus täiesti rõvedaks. Tagasi tulin ma aurikuga.“

„See pole muidugi nii kena kui jaht. Kuule, see on ju imehea.“

„Just see aurik oli kogu reisi parim osa! Ma sain selle pardal endale uue sõbra, kes on palju parem ajaviide.“

„Kas tal töökoht on?“

„Ta on bändis trompetimängija,“ ütles Brianne. „Ma tean, ma tean, pole vaja öelda, kulla vennas. Ta on kohutavalt armas.“

Kõik oli just nagu alati. Tema õde – poolõde nende erinevate emade tõttu, ning nad olid ka üles kasvanud eraldi, Brianne oli temast kolm aastat vanem – oli nagu peen auto, mille räpakas omanik sõidab peaaegu pilbasteks. Kunagi oli ta olnud rabav iludus; nüüd, vales valguses, nägi ta kolmekümne üheksa asemel välja viiskümmend.

Eestoast kostis oie, mis tabas Eddiet nagu hoop kõhtu. Nüüd, mõtles ta, enne kui Agnes jõudis teda tagant õhutada. Ta tõusis laua tagant ning läks sinna, kus Lydia lamas tugitoolis, toetatuna nagu koer või kass – sest tal polnud piisavalt jõudu, et end üleval hoida. Eddie lähenedes naeratas ta oma vildakat naeratust, pea kõlkumas, jäsemed kõverdatud nagu linnutiivad. Tema kirkad sinised silmad otsisid isa pilku: selged, täiuslikud silmad, milles polnud tema hädast jälgegi.

„Tere, Liddy,“ lausus Eddie jäigalt. „Kuidas su päev läks, lapsuke?“

Raske oli mitte kõlada tögavalt, teades, et tüdruk ei saa vastata. Kui Lydia omaenda kombel rääkis, siis oli see mõttetu lalin – tohtrid nimetasid seda ehholaaliaks. Ning ometi tundus imelik tütrega mitte rääkida. Mida muud saigi teha kaheksa-aastase tüdrukuga, kes ei suutnud omal jõul isegi istuda, rääkimata siis veel käimisest? Poputada ja tervitada teda, sellele kulus kokku umbes viisteist sekundit. Ja siis? Agnes jälgib teda, ihates näha tõendeid tema kiindumusest nende nooremasse tütresse. Eddie põlvitas Lydia kõrvale ja suudles teda põsele. Tüdruku juuksed olid kuldsed, pehmete lokkidega, ja lõhnasid hirmkalli šampooni järele, mille ostmist Lydiale Agnes nõudis. Tema nahk oli sametine nagu imikul. Mida suuremaks Lydia kasvas, seda enam tekkis kiusatus kujutleda, milline oleks ta võinud välja näha siis, kui ta poleks olnud puudega. Iludus. Võib-olla veel ilusamgi kui Agnes – kuid kindlasti kaunim kui Anna. Mõttetu heietamine.

„Kuidas su päev läks, lapsuke?“ sosistas ta uuesti. Ta upitas Lydia endale sülle ning laskus toolile, hoides tüdruku raskust oma rinna vastas. Anna, keda ema oli treeninud neid suhtlemisnüansse hoolikalt uurima, naaldus tema vastu. Tema pühendumus Lydiale jäi Eddiele mõistatuseks; miks, kui Lydia andis talle nii vähe vastu? Anna keeras alla oma õe sukad ja kõditas ta pehmeid kõverdunud jalgu, kuni Lydia Eddie süles väänles ja tõi kuuldavale hääle, mis tema mõistes oli naer. Eddie vihkas seda. Ta eelistas uskuda, et Lydia ei suuda mõelda ega tunda rohkem kui loom, püüdes vaid ellu jääda. Kuid tüdruku naer vastuseks meeleheale kummutas selle uskumuse. See ajas Eddie vihaseks – esmalt Lydia peale, seejärel enda peale, et talle oli tüdruku hetkeline rõõm vastumeelne. Samuti oli siis, kui Lydia ilastas, mille suhtes ta mõistagi midagi parata ei saanud: raevukihvatus, koguni soov talle kõrvakiil anda, millele järgnes pitsitav süütunne. Üha uuesti ja uuesti valdasid Eddiet noorema tütre puhul raev ja süütunne vaheldumisi, nagu mõõnavee tagasivool, jättes ta tuimaks ja kurnatuks.

Ning ometi võis see kõik olla vahel nii sulnis. Videvik akende taga muutus sinakaks, Brianne’i rumm hägustas meeldivalt tema mõtteid, tema tütred ta vastas nügimas kui kassipojad. Raadios mängis Ellington, üür oli makstud; asjad võinuks olla hullemad – olidki paljudel inimestel 1934. aasta lõpus hullemad. Eddie tundis, et uimastav õnnevõimalus langes tema peale nagu uni. Ent mässumeel kiskus ta järsult tagasi teadvusele: Ei, ma ei saa seda vastu võtta, see ei tee mind veel õnnelikuks. Ta ajas end järsult püsti, ehmatades Lydiat, kes nuuksus, kui Eddie ta tagasi tugitoolile asetas. Asjad polnud nii, nagu need oleksid pidanud olema – mitte ligilähedaseltki. Ta oli korra ja seaduse mees (meenutas Eddie endale sageli irooniliselt), ning siin oli mõnda seadust liigagi rikutud. Ta tõmbus tagasi, hoidudes eemale, ning pöördus ära õnnest, lõigates vilju: valusähvatust ja üksindust.

Tal oli tarvis osta Lydiale spetsiaalne tool, mis oli pööraselt kallis. Kui inimesel oli selline tütar nagu temal, siis oli tal tarvis Dexter Stylesi rikkusi – kuid kas sellistel meestel olid Lydia-sugused tütred? Lydia esimestel eluaastatel, kui nad olid ikka veel uskunud, et nad on rikkad, oli Agnes igal nädalal viinud Lydia New Yorgi ülikooli kliinikusse, kus üks naine valmistas talle mineraalidega vanne ning kasutas nahkrihmu ja rihmarattaid tüdruku lihaste tugevdamiseks. Nüüd polnud selline hoolitsus neile enam jõukohane. Kuid see tool võimaldaks Lydial ise istuda, ringi vaadata ja liituda vertikaalse maailmaga. Agnes uskus selle transformeerivasse jõusse, ning Eddie uskus, et on vaja näidata, nagu jagaks ta naise usku. Ja võib-olla ta veidi jagaski. Just selle tooli nimel oligi ta esmalt Dexter Stylesiga tutvust sobitanud.

Agnes korjas köögilaualt mütsid ja tsekiinid ja kattis laua õhtusöögiks neljale. Ta oleks meelsasti soovinud, et Lydia oleks koos nendega õhtust söönud, oleks hea meelega ta oma sülle võtnud. Kuid see oleks söögiaja Eddie jaoks täielikult ära rikkunud. Niisiis jättis Agnes Lydia üksinda eestuppa, kompenseerides seda nagu alati sellega, et keskendas oma tähelepanu nooremale tütrele: nagu köis, mille üks ots oli tema ja teine ta noorema tütre käes. Selle köie kaudu tundis Agnes Lydia teadlikkus- ja uudishimuvärinaid, tema usku, et ta pole üksi. Ta lootis, et Lydia tunneb tema palavikulist armastust ja julgustust. Selle köieotsa hoidmine tähendas muidugi, et Agnes oli ainult poolenisti kohal – nagu Eddie sageli märkis. Kuid kuna tema ise nii vähe hoolis, ei jätnud ta naisele eriti valikuvõimalust.

Ubadest ja vorstist vormiroa juures kostitas Brianne neid oma looga Bertist lahkuminekust. Suhted olid juba hapud, kui ta oli sooritanud ühe juhusliku halastuslöögi, paisates mehe ta jahi tekilt Bahama saarte haidest kubisevasse vette. „Te pole mitte kunagi näinud inimest, kes oleks ujunud kiiremini kui tema,“ ütles Brianne. „Ta oli nagu olümpiasportlane, ütlen ma teile. Ja kui ta siis tekile kokku varises ja ma ta jalule tõstsin ja püüdsin talle käsi kaela ümber panna – see oli esimene lõbus asi, mis ta nende päevade jooksul teinud oli –, siis mis tema teeb? Püüab mulle rusikaga vastu nina virutada.“

„Ja mis edasi sai?“ kilkas Anna suuremas elevuses, kui Eddiele oleks meeldinud. Tema õe mõju oli kohutav, kuid Eddie ei teadnud, mida selles asjas ette võtta, kuidas oma õde tõrjuda.

„Ma loomulikult kummardusin ja ta oleks peaaegu tagasi vette kukkunud. Meestel, kes on rikkuses üles kasvanud, pole õrna aimugi, kuidas kakelda. Ainult tõusikud oskavad seda. Nagu sina, kulla vennas.“

„Ainult et meil pole jahte,“ märkis Eddie.

„Seda kurvem,“ lausus Brianne. „Sa näeksid purjetajamütsiga väga šeff välja.“

„Sa unustad, et mulle ei meeldi laevad.“

„Rikkuses üles kasvamine muudab nad pehmekesteks. Enne kui arugi saad, on nad üleni pehmekesed, kui sa taipad, mida ma silmas pean. Peast pehmed,“ taandus ta Eddie karmi pilgu peale.

„Ja trompetimängija?“ päris Eddie.

„Oh, tema on tõeliselt kompu poisu. Lokid nagu Rudy Valleel.“

Peagi läheb Brianne’il taas raha tarvis. Brianne’i lullilöömise päevad olid juba ammu seljataga, ning isegi tollal olid tema põhiliseks sissetulekuallikaks olnud ta armukesed. Kuid nüüd oli tema ümber kiibitsevaid mehi vähem, ning tüdrukul, kel olid kotid silme all ja trimpamisest rasvavolt piha ümber, oli vähem lootust mõni neist õnge võtta. Eddie leidis alati võimaluse oma õele raha anda, kui too seda küsis, isegi kui see tähendas liigkasuvõtjalt laenamist. Ta kartis seda, mis võiks õest vastasel juhul saada.

„Tegelikult läheb trompetimängijal päris hästi,“ lausus Brianne. „Ta on töötanud paaris Dexter Stylesi klubis.“

See nimi võttis Eddie jalust nõrgaks. Ta polnud kunagi kuulnud ei Brianne’i ega kedagi teist seda nime ütlemas – ta polnud isegi mõelnud, kuidas kaitsta end säärase võimaluse eest. Ta tajus teisel pool lauda Anna kõhklust. Kas tüdruk kavatseb kuulutada, et oli just veetnud päeva sellesama mehe kodus Manhattan Beachil? Eddie ei söandanud tütrele otsa vaadata. Oma pika vaikimisega õhutas ta ka Annat vait olema.

„See pole ju üldse paha,“ ütles ta oma õele viimaks.

„Vana hea Eddie.“ Brianne ohkas. „Alati optimist.“

Eestoas lõi kell seitse, mis tähendas, et tegelikult oli juba veerand kaheksa.

„Isa,“ ütles Anna. „Sa unustasid üllatuse.“

Eddie ei taibanud esialgu, mida tütar silmas peab, sest ta oli sellest üle noatera pääsemisest ikka veel vapustatud. Siis talle meenus, ta tõusis ja läks nagi juurde, kus rippus tema palitu. Ta oli tubli, see tema Anna, mõtiskles ta, teeseldes samal ajal, et sorib oma taskutes, kuigi ta tegelikult lihtsalt ennast kogus. Enamgi veel kui tubli. Ta poetas koti lauale ja lasi tomatitel välja veereda. Tema naine ja õde oli tõeliselt jahmunud. „Kust sa need said? Kuidas?“ küsisid nad kooris. „Kelle käest?“

Sellal kui Eddie nägi vaeva, et selgitust välja mõelda, sekkus Anna leebelt vestlusse. „Kellelgi liidust on klaasist kasvuhoone.“

„Küll need liidu poisid elavad alles hästi,“ märkis Brianne. „Isegi suure depressiooni ajal.“

„Eriti sel ajal,“ lausus Agnes kuivalt, kuid tegelikult oli ta rahul. See, et Eddie ametihüvesid sai, tähendas, et teda vajati endiselt – miski, milles nad ei saanud kunagi veendunud olla. Ta võttis soola ja koorimisnoa ning hakkas lõikelaual tomatit viiludeks lõikama. Tomatimahl ja pisikesed seemned valgusid vahariidele. Brianne ja Agnes sõid tomativiile naudinguoiete saatel.

„Kalkunid jõuluks, ja nüüd see – valimised hakkavad vist saabuma,“ lausus Brianne, limpsides sõrmedelt tomatimahla.

„Dunellen tahab saada linnanõunikuks,“ sõnas Agnes.

„Hoidku meid jumal selle kitsipunga eest. Lase käia, Eddie. Maitse ka ühte.“

Viimaks Eddie tegigi seda, jahmunud soola ja hapu ja magusa pinevast kooslusest. Anna kohtas tema pilku ja vastas vaid kerge vandeseltslasliku naeratusega. Tüdruk oli kenasti toime tulnud, paremini, kui Eddie oli lootnud, kuid ometi tundis Eddie end veidi mures olevat – või meenus talle lihtsalt mure, mida oli tundnud sel päeval varem?

Sel ajal kui Anna aitas emal lauda koristada ja nõusid pesta ning Brianne valas endale veel rummi, avas Eddie eesakna, mis avanes tuletõrjetrepile, ja ronis välja suitsetama. Ta sulges akna enda järel kiiruga, et Lydia ei tunneks tuuletõmbust. Pime tänav oli kollase lambivalgusega üle kallatud. Seal seisis see kaunis Duesenberg, mis oli kord kuulunud temale. Mõningase kergendustundega meenutas ta, et tal tuleb see tagastada. Dunellen ei lubanud tal iial autot ööseks enda kätte jätta.

Suitsetades naasis Eddie oma mure juurde Anna pärast, justkui olnuks see kivi, mille ta oli ennist taskusse pannud ning sai nüüd mahti välja võtta ja seda uurida. Ta oli Coney Islandil õpetanud Anna ujuma, viinud teda vaatama „Public Enemyt“ ja „Little Caesarit“ ja „Scarface’i“ (kohanäitajate halvakspanevate pilkude saatel), ostnud talle munakreemi ja charlotte russe’isid ja kohvi, mida ta oli lasknud tütrel juua sestpeale, kui too sai seitsmeaastaseks. Anna oleks sama hästi võinud olla poiss: tolm oli ta sukkade sees ja ta igapäevased kleidid ei erinenud eriti lühikestest pükstest. Ta oli praak, umbrohi, mis kasvab jõudsalt kus tahes, elab üle mille tahes. Anna pumpas temasse elu sama kindlalt, kui Lydia seda temast välja imes.

Ent see, mille tunnistajaks ta oli olnud just äsja lauas, oli petmine. Ühele tüdrukule pole see hea, keerab teda valesse suunda. Kui ta täna koos Stylesiga rannas Annale oli lähenenud, oli teda rabanud tõsiasi, et kui tüdruk polnud just otseselt ilus, siis igatahes kütkestav oli ta küll. Ta oli peaaegu kaksteist, mitte enam väike laps, ehkki Eddie temast ikka veel nõnda mõtles. Selle tähelepaneku vari oli teda kogu ülejäänud päeva murelikuks teinud.

Järeldus oli ilmselge: ta ei saa enam Annat endaga kaasa vedada. Võib-olla ei pea ta seda lõpetama kohe, kuid varsti küll. See mõte täitis ta kasvava tühjustundega.

Kui ta tagasi tuppa läks, surus Brianne ta põsele rummilõhnalise musi ja läks kohtuma oma trompetimängijaga. Tema naine vahetas Lydia mähet laual, mis oli asetatud köögivannile. Eddie põimis selja tagant käed ümber naise, toetas lõua ta õlale ja saavutas nii hetkeks selle seisundi, milles nad varem olid sundimatult viibinud, ja korraks suutis ta sellesse uskuda. Kuid Agnes tahtis, et ta suudleks Lydiat, võtaks mähkme ja pistaks selle nõelaga kinni, jälgides hoolega, et ta ei kriimustaks tüdruku õrna nahka. Eddie oli peaaegu seda tegemas – ta olekski seda äärepealt teinud, nüüdsama – kuid ta ei teinud, ja siis see aje möödus. Ta lasi Agnesest lahti, olles endas pettunud, ning naine vahetas mähkme üksinda. Ka tema oli tundnud tõmmet nende eelneva elu poole. Pöörduda ja suudelda Eddiet, üllatada teda; unustada hetkeks Lydia – mis kurja sai see teha? Ta kujutles end seda tegemas, kuid ei suutnud. Tema endine elamise viis oli kokkuvolditult kastis koos Folliese kostüümidega ja kogus tolmu. Võib-olla tõmbab ta ühel päeval selle kasti voodi alt välja ja avab uuesti.

Eddie läks Annat otsima ja leidis ta toast, mida too jagas Lydiaga. Selle aknad avanesid tänava poole; tema ja Agnes olid valinud toa, kust avanes vaade õhušahtile, mille ebatervislikud õhupahvakud sisaldasid kopitanud ja märga tuhka. Anna lehitses oma Premiumsi kataloogi. Tütre süvenemine sellesse tillukesse trükisesse, mis oli täis ülemäära kõrgeid hindu, oli Eddiele arusaamatuks jäänud, kuid ta istus tütre kõrvale kitsale voodile ja ulatas talle kupongi oma uuest Raleigh’ pakist. Anna uuris kaunistatud bridžilauda, mis pidi „vastu pidama alalisele kasutamisele“.

„Mis sa sellest arvad?“ küsis ta.

„Seitsesada viiskümmend kupongi? Selleks, et me seda endale lubada saaksime, peaks ka Lydia suitsetama hakkama.“

See ajas Annat naerma. Talle meeldis, kui isa mainis jutus ka Lydiat; Eddie teadis, et peaks seda sagedamini tegema, arvestades, et see ei maksnud talle ju midagi. Anna keeras teise lehekülje: meeste käekellad. „Selle ma saaksin sulle osta, isa,“ lausus Anna. „Kuna sina hoolitsed ju suitsetamise poole eest.“

Eddie oli liigutatud. „Mul on taskukell, tuleta meelde. Miks mitte midagi sinule, sina oled ju see, kes kuponge kogub?“ Ta lehitses lasteasju.

„Betsy Wetsy nukk?“ küsis Anna põlglikult.

Tütre toonist torgatud, pööras Eddie lehekülje, kus olid puudritoosid ja siidsukad.

„Emale?“ küsis Anna.

„Sulle. Nüüd, kus sa oled nukkudega mängimise east välja kasvanud.“

Eddie kergenduseks lagistas Anna naerda. „Ma ei hakka kunagi sellise kraami vastu huvi tundma,“ ütles ta ja pöördus tagasi klaasnõude, röstri ja elektrilambi juurde. „Valime midagi niisugust, mida kogu pere saaks kasutada,“ ütles tüdruk suurejooneliselt, just nagu oleks nende väike perekond Feeneyde moodi, kelle kaheksa hea tervisega last täitsid kaks korterit ja andsid neile ainuõiguse ühele kolmanda korruse tualettidest.

„Sul oli õigus, tibu,“ lausus Eddie leebelt. „Õhtusöögi ajal härra Stylesi mitte mainida. Tegelikult on parem tema nime üldse mitte kellelegi mainida.“

„Peale sinu?“

„Isegi mitte mulle. Ja mina ei nimeta seda ka. Me võime sellest mõelda, aga me ei räägi sellest. Mõistad?“ Eddie valmistus tütre vältimatuks halvakspanuks.

Kuid Annat paistis see suitsukatte tegemine elavdavat. „Jah!“

„No nii. Kellest me rääkisime?“

Hetke valitses vaikus. „Härra Kestaoligist,“ ütles Anna viimaks.

„Tubli tüdruk.“

„Abielus proua Mistaoligiga.“

„Täpipealt.“

Anna tundis, kuidas ta hakkab unustama – uinutatuna rahulolust, et jagab oma isaga saladust –, et teeb talle ülimat meelehead. Päev, mille ta oli veetnud koos Tabatha ja härra Stylesiga, hakkas muutuma justkui üheks neist unenägudest, mis kahanes ja haihtus, kui palju ta ka ei püüdnud seda taastada.

„Ja nad elasid Ei-Tea-Kus-maal.“ Ta kujutles, milline see võiks välja näha: loss mere ääres, mis kaob unustuseudusse.

„Nii see oli,“ lausus tema isa. „Nii see oli. See oli ilus, eks ju?“