Читать книгу Manhattan Beach - Jennifer Egan - Страница 8

Kahel õhtul nädalas tuli keegi heatahtlik daam New Yorgi katoliiklikku varjupaika ja luges pärast õhtusööki valjusti ette raamatutest „Aarete saar“, „Araabia ööd“, „20 000 ljööd vee all“ või mõnest teisest eksootilisest seiklusloost. Kui naine tõstis pilgu oma kõnepuldilt poistesummale, püüdis Eddie kujutleda, mida ta nägi: rida rea järel kokkupandud käsi (nagu oli nõutav pärast söögi lõpetamist), hulka nägusid, mis olid äravahetamiseni sarnased nagu pennised mündid. Silma võisid paista nii kõige suurem, kõige inetum kui ka kõige armsam (DeSoto, O’Brien, Macklemore oma pisikese inglinäoga), kuid mitte Eddie Kerrigan. Tema ainsad tähelepanuväärsed omadused olid oskus lipsata läbi uste vahelt, mis olid üksnes ketti pandud, ning sibada mööda laternaposti üles nagu ahv. Ta oskas teha trikke, kuid oli liiga arglik, et nendega kelkida. Eastchester Bays oli ta kord olnud vee all kauem kui kaks minutit.

Isa oli toonud ta siia, kui ta oli nelja-aastane, pärast seda, kui ta ema oli surnud tüüfusesse. Tol ajal oli varjupaik ikka veel Van Nesti linnas Westchesteris, kuid selleks ajaks, kui Eddie oli piisavalt suur, et midagi taipama hakata, oli East Bronx Van Nesti juba endasse neelanud. Teisel pool Unionport Roadi asus eraldi tüdrukute hoonete kogum, koos identse tiigiga – kuid kas tüdrukud olid sama võimekad ettevaatlike tusaste karpkalade kätega õngitsemises, seda ei osanud Eddie arvata. Brianne oli läinud oma ema sugulaste juurde New Jerseysse, kuna tema enda ema oli surnud juba Iirimaal. Isa käis Eddiel külas, viies teda esmalt võiduajamistele, seejärel kõrtsi. Neist käikudest mäletas Eddie vähe peale selle, et oli klammerdunud isa käe külge ning püüdnud oma lühikestes pükstes pidada sammu isa pööraselt kiire kõnniga, kui too sõelus hobukaarikute ja kärude vahel.

Lamades hiiglasuures magamissaalis, kuulatades, kuidas tema hingamine sulandus nõnda paljude magavate poiste kollektiivsesse ohkesse, häbenes Eddie oma väiksust: kitsad puusad, teravate joontega tähelepandamatu nägu; juuksed määrdunud õlgede karva. Veel enam kui orbude iga-aastast käiku tsirkusesse igatses ta iga kuu seda hetke, mil varjupaiga juuksuri käed puutusid tema peanahka, põgusalt, ükskõikselt, kuid suutes ometi ta peaaegu magama uinutada. Tal polnud rohkem tähtsust kui tühjal sigaretipakil. Ajuti näis, nagu võiks kõige selle toores mass, mis ei olnud tema, litsuda ta laiaks tolmusse, nagu tema oli laiaks litsunud ärakuivanud koid, mis kogunesid kuhjadesse varjupaiga aknalaudadel. Ajuti ta sooviski, et ta laiaks litsutaks.

Umbes üheksa- või kümneaastastelt poistelt eeldati, et nad teenivad pärast tunde ise oma taskuraha mõne tööga neist arvukatest, mida pakuti kuulutustes OTSITAKSE ABILIST: teadete ja pakkide kohaletoimetamine, kastide kinnipitseerimine mõnes Bronxi paljudest klaverivabrikutest. Ettevõtlikumad poisid müüsid kahe-kolmekesi Van Nesti raudteejaamas närimiskummi, šokolaadinööpe ja kompvekke, suurendades müügitulemusi sellega, et võtsid appi laulud ja tantsusammud. Varjupaiga lähistel peeti poisse teraselt silmas, sest kõik ümberkaudsed teadsid, et need olid noodsamad poisid, kes näppasid iiriseid nende purkidest ja maguskartulit nende müügikärudest. Eddie ei hoidunud neist vargustest kõrvale: kui sõjasaaki jagati, ei tahtnud keegi tühjade kätega jääda. Ent ta tundis end halvasti nende kuritegude tõttu, mida ta oli sunnitud sooritama, määrituna neist kahtlustest, mis vargustele järgnesid. Ta otsis tööd kaugemates piirkondades, hoides kõvasti kinni West Farms Roadi trammi tagaküljest ja sõites sellega üle Bronxi jõe ja mööda Crotona pargist, sinna, kus majad olid kividest ja tellistest. Ehkki oma varjupaigapükstes ja -kingades silmanähtavalt vaene, leidis Eddie, et varjupaiga rüselusest eemal suutis ta selja sirgu ajada ja vaadata otse silma kellele tahes, keda ta kõnetas.

Ühel varasügisesel pärastlõunal, kui Eddie oli üheteistkümneaastane, hõikas teda keegi ratastoolis vanem härrasmees, kui ta läks parajasti läbi Clermonti pargi pagaritöökoja poole Morris Avenuel, kuhu ta saadetisi toimetas. Mees palus, et ta lükataks päikese kätte. Ta kandis kaherealist ülikonda ning käharat oranži sulge oma kübarapaelal. Eddie lükkas härrasmehe ratastooli soovitud kohta ning tõi talle siis Belmonti ajalehe kioskist sigari ja Mirrori. Ta kõhkles, oodates, et tal lubataks lahkuda, sellal kui vana mees luges ja suitsetas. Viimaks, taibates, et ta oli unustatud, andis ta endast märku, püüdes jäljendada raamatuid ette lugevate heatahtlike daamide mahlakat häält: „Paraku, sir, on päike teid maha jätnud. Kas sooviksite, et teie tooli veelgi nihutataks?“

Vana mees kohtas tema pilku, olles kimbatuses. „Oskad sa kaarte mängida?“ küsis ta.

„Mul pole kaardipakki kaasas.“

„Mis mänge sa oskad?“

„Nukid. Blackjack. Linnupuur. Strutz. Pokker.“ Eddie pildus nimesid, nagu loobiks penne – kuid teadis, et pokkeriga jääks ta kimpu. Vana mees krabistas tartaanmustriga vaiba all ning ulatas siis Eddiele uhiuue kaardipaki. „Seven-card stud,“ lausus ta. „Sina jaga. Ausalt.“

Nad esitlesid endid ning kolisid ümber päikeselisele pingile, nii et ka Eddie sai istuda. Nad panid välja panused, kasutades väikeseid puupulki, mida Eddie korjas ja siis ühepikkuseks murdis, ning nende lauaks oli siledaks tiritud vaip härra De Veeri krimpsus reitel. Kaardid olid justkui klaasist. Eddie tundis nende uhiuudsuse lõhna ja oleks tahtnud neid lakkuda või libistada neid mööda oma põski. Ta kaotas iga kord, kuid tal polnud sellest tegelikult sooja ega külma – see tunne, hoida neid kaarte peos päikese käes istudes, oli lummav. Viimaks õngitses vana mees taskust raske hõbeuuri ja teatas, et tema õde tuleb talle peagi järele. Ta andis Eddiele viiesendilise. „Aga ma kaotasin,“ lausus Eddie. De Veer vastas, et ta tasub selle eest, et Eddie oli kinkinud talle oma aega ja oma seltskonda ning palus tal taas tulla järgmise päeva õhtupoolikul.

Sel ööl lamas Eddie unetult voodis, kogu keha võbelemas kindlast teadmisest, et miski suur ja uus oli alguse saanud. Ja tal oli mingis mõttes õigus, paljugi sellest, mis juhtus aastate jooksul pärast seda, viis tagasi selle tutvuse juurde. „Kahe mehe pokker pole suurem asi mäng,“ ütles De Veer talle nende teisel kohtumisel ja pakkus, et annab Eddiele raha panustamiseks, et too mängiks tema volinikuna mängus, kus vana mees juba tuntud oli. Kuid tema ametlikul loal oli siiski vähem kaalu, kui ta oli lootnud, ja Eddiet tõrjuti järsult mitme esimese mängu juurest, mida ta katsetas, ükskord tegi seda üks lokirullides daam, kes nähvas talle luuaga. Lõpuks, sigarikaupluses kaubajaama vastas, lasti tal vastumeelselt mängu tulla. Seda tegi Sid, kes ahelsuitsetas Old Goldse ja piidles Eddiet läbi rünkpilvede, mis hõljusid ta rohelise mütsinoka all.

Kui ilm lubas, liitus Eddie järgnevatel nädalatel Sidi mänguga tunniks ja veerandiks – isegi vähemaks, kui ta juhtus kaotama oma mängupandud raha enne, kui see aeg mööda sai. Seejärel naasis ta härra De Veeri juurde ja kandis ette mängu käigu, kaarthaaval, kihlveohaaval: meeldetuletamise ja taastamise meistriklass, milles Eddie aegamööda üha paremaks muutus. Vanahärra rippus tema kirjelduste küljes, sekkudes iga eksimuse puhul: „Ei, poolaka vastu kõrge kaardiga ei saa, sellega ei saa tüssata. Sa jääd sellest ilma,“ – kuni Eddie hakkas tulemust ettekande lõpuni varjama, et ärgitada oma tööandja pinevust ja rõõmu. Neil harvadel kordadel, kui Eddie võitis, andis De Veer talle poole võidust. Kui ta kaotas, tagastas ta lihtsalt selle, mis alles oli jäänud. Eddie oleks muidugi võinud valetada – öelda, et ta kaotas, kui oli tegelikult võitnud, hoida kogu kasumi endale, kuid see mõte turgatas talle pähe vaid eitaval moel, kui miski, mida oleksid teinud teised poisid.

Härra De Veer oli olnud „spordimees“, mis ilmselt tähendas mängurit ja hobuste asjatundjat. Ta oli mänginud Canfieldis ja Metropole hotellis Gouldide, Fiskide ja Vanderbiltide vastu, kuni „maailmaparandajad“, nagu reverend Parkhurst, olid parimad kohad pankrotti ajanud ja Brighton Beachi võidusõiduraja sulgenud. Härrasmeestest mängurid kuulusid minevikku, kõneles ta Eddiele mõrult, gangsterid ja sulid kupatasid nad minema, nagu näiteks Arnold Rothstein, noor juut, kes võitis sohki tehes. „Ära kunagi tee sohki, mitte ühtegi korda,“ hoiatas ta Eddiet, silmitsedes teda tuhmunud silmadega, mida ääristasid hõbedased ripsmed. „Sohi tegemine on nagu tütarlapse neitsilikkus. Pole tähtis, kas ta on seda teinud üks kord või sada korda, igal juhul on ta hukas.“

Neil sõnadel oli Eddie kõrvus ebaloomulikult suur kaal, see oli justkui tõde, mida ta oli juba teadnud. Varjupaigas oli sohitegemine lausa eluviis, ent Eddie oli teistsugune, oli alati olnud. De Veer nägi temas seda erinevust. Ta õpetas Eddiele nippe, kuidas märgata valetäringut, ebaausalt segatud kaardipakke, märke kokkumängust nende vahel, kes peaksid olema teineteisele võõrad – kõike, mis õõnestas õnnejumalanna müstilist tegevust.

Härra De Veer oli kodusõjas viga saanud, kuid see oli tema nõrk süda, mis oli ta kahe aasta eest ratastooli ning ta vallalise õe, preili De Veeri hoolde aheldanud, ja õde oli mängurlusele otsekohe lõpu teinud. Õde väitis küll, et mängimine oligi ta tervise hävitanud, kuid härra De Veer kahtlustas, et õel oli plaane tema sõjaväepensioniga, et kasvatada oma kollektsiooni portselannukkudest, mida tal oli juba sadu. Ühel õhtupoolikul kohe pärast talvist koolivaheaega naasis Eddie kaardimängult hilja. De Veer käsutas ta karmilt minema. Solvunult jälgis Eddie pargi sügavusest, kuidas kogukas laiaäärelises kübaras naine liikus jäiga otsustavusega härra De Veeri poole. Tema juuresolekul paistis vana mees kookus ja nõrk, ning Eddie mõistis, et ta kartis oma õde.

„Kas sul pole kella?“ küsis ta Eddielt järgmisel õhtul. Kui Eddie tunnistas, et tal seda tõesti ei ole, klõpsas härrasmees oma kella keti lahti. „Võta see,“ lausus ta ja surus hõbedast tasku-uuri Eddiele pihku. See oli raske ja graveeringuga.

„Ma ei saa, sir,“ kogeles Eddie. „Nad arvavad, et ma –“

„See on laenuks, mitte kingiks,“ sõnas härra De Veer lühidalt.

Maikuu lõpus ei ilmunud De Veer neljal järjestikusel päeval kohale. Neljandal päeval, reedel, ootas Eddie kogu pärastlõuna, vaadates iga minuti tagant hõbedast taskukella. Viimaks sisenes ta Topping Avenuele, kust härra De Veer oli ilmunud, ja lähenes tüdrukutele, kes uuristasid tolmu sisse Potsy mänguruute^[1.]. „Kas te olete näinud ratastoolis vana meest?“ küsis ta, mille peale pisike tüdruk pleekinud kollaste punupatsidega vastas kiledalt: „Ta viidi kirstus ära taevasse.“

„Või põrgusse. Me ei tea, kui puhas ta südametunnistus oli!“ ütles salakavala olekuga vanem tüdruk, ja nad kõik naersid Eddie üle mingi halastuseta, täpselt nagu tema enda kamp narris iga võõrast last, kes nende sekka sattus. Eddie tundis taskukella oma kintsu vastas ja teadis, et peab üles otsima preili De Veeri, et see tagastada. Kuid see mõte äratas temas sisemise vastuseisu: Ei! Mitte talle! Eddie meenutas portselannukke ja hakkas astuma tagasi Clermonti pargi poole, hoides oma sammu mõõdukana, kuni ta oli möödunud jäätisemüüja kandikust, sel hetkel pistis ta jooksu. Ta oli saanud kaksteist, oli pikk ja kõhetu, lihased kui nahkrihmad. Kihutades mööda vanast Clermonti kasiinost ja raudteeviaduktist, taipas ta, et seda tohutut tempot hoides suutis ta säilitada õige väikese edumaa teadmise ees, et ta ei näe härra De Veeri enam kunagi. Ta sööstis läbi Crotona pargi ja üle Bronxi jõe, ehmatades sillal kala püüdvaid poisse, ta kihutas läbi tühjade farmide, mis olid jagatud tontlikeks tulevikutänavateks, ning lõpuks üle raudteerööbaste sinna, mis kunagi oli olnud Van Nesti linnake – nüüdseks oli see hääbunud. Peaaegu kokkuvarisemise äärel, jooksis ta hingeldades Unionporti kino poole, kus varjupaiga poisid olid järjekorras, et näha kauboifilmi. See oli tavaline päev. Tema sõbrad ei teadnud härra De Veerist midagi. Eddie poetas end nende hulka ning sellal kui nad sisistasid ja röökisid valehabemetes rongiröövlite peale, lubas ta endal pisut nuuksuda. Poiste lärmakas tähelepanematus hajutas ta leina teravuse ja viimaks kogu leina üldse. Mitte miski polnud muutunud ega kadunud.

Pärast seda hoidis Eddie oma varjupaigavendade ligi ka siis, kui ta tegelikult neist eemale kandus. Tema oli see, kes tuli ja läks, kellele nad kunagi päriselt pihta ei saanud, ja nende valmidus leppida selle osalise versiooniga temast suurendas Eddie kiindumust nende vastu. Nad kasvasid suureks ja läksid igaüks oma teed: mitu suuremat poissi esimesse maailmasõtta, kus Paddy Cassidy sai surma Reimsis, ning üsna mitu West Side’i sadamadokkidesse, kus neist said stividorid või töölised (olenevalt sellest, kui palju nad jõid), nad said politseinikeks, kõrtsipidajateks, linnanõunikeks, liidu ametnikeks või ka töölisteks. Veeäärses linnas oli võimalik asuda ka rohkem kui ühte neist rollidest, ning paljud seda ka tegid. Bart Sheehanil, poisil, kelle elu Eddie päästis nagu ka Dunelleni oma, õnnestus lõpetada keskkool, siis kolledž ja lõpuks veel ka juuraõpingud: üüratud saavutused, mis viisid selleni, et temast räägiti samasuguse summutatud tooniga nagu ingellikust Kevin Macklemore’ist, kelle lahtine rongivagun Üheteistkümnendal avenüül pooleks lõikas. Nüüd töötas Sheehan osariigi prokuröri büroos, ehkki Eddie polnud teda palju aastaid näinud. Dunellen teadis jutupaunikutelt – kuulujuttude ja vihjete võrgustikust, mis oli veelgi kõiketeadjam kui Shamrock –, et Bart uuris makaroniõgijate sündikaati. Eddie aga kahtlustas, et see oli vaid Dunelleni soovmõtlemine.

Oma sõprade hämmelduseks tõmbas Eddiet vodevilli poole, kus ta tantsis, laulis valesti, et saavutada koomilist mõju, rippus nagu nahkhiir teatri kaadervärkide küljes ning tegi oma kehaga Houdini moodi põgenemistrikke. Ta kavandas hooaja koos Folliesega, kus ta armus trupitantsijast tüdrukusse, kes oli äsja põgenenud (nagu Agnes seda väljendas) odrakasvatusfarmist Minnesotas. Pärast nende abiellumist tegutses ta edukalt teatris ning hakkas õppima, et saada börsimaakleriks. Ta kavatses osta koha Curbi börsil, kus ta sai seda endale paremini lubada kui New Yorgi börsil. Mitte et raha oleks olnud probleem. Eddie oli leidnud oma täiusliku õnnemängu ning ostis kasulikke aktsiaid, müües ainult selleks, et juurde osta – ning hankida atribuutikat, mis oli vastavuses tema vastse jõukusega. Ta ostis Agnesele Vene sooblikasuka ja pärlikee Black, Starr & Frostist. Nende Viienda avenüü rendikorter oli tulvil Prince de Monaco sigarette, mida nad magamistuppa kiirustades kustutasid oma tühjaks söömata taldrikutesse. Eddie palkas teenija, kes käis õhtupoolikuti koristamas. Ta muretses endale rätsepa ja tellis ülikonnad Inglismaalt ning ostis Agnesele ja veel tosinale inimesele pärast etendust šampanjat Heigh-Ho’st ja Moritzist. Tal polnud aimugi, kuidas olla rikas – tegelikult oli tal sellest nii vähe aimu, et ta kujutles, et ongi rikas. Nad võtsid Anna pidudele kaasa ning seadsid ta magama kasukavirnale. Lydiaga oli muidugi teine asi. Nad võtsid tööle iirlannast pesunaise, kes neil õhtutel, kui ta pesu pesi, hoolitses ka Lydia eest.

Kuid isegi kõige rõõmsamatel päevadel, kui Eddie vaevalt märkaski Broadway kõrvaltänavate lõpus hulpivaid laevu, tegi ta ometi hädavajaliku, et säilitada oma positsioon kambas: osales koguduse pidulikel einetel koos liidu juhtidega Kaitseinglites ja Kolumbuse Rüütlites, ostis kalleid pileteid iga-aastastele õhtusöögiga tantsuõhtutele, kus austusavaldused said osaks neile, kes olid kõige kõrgemale roninud. Osalt tahtis ta demonstreerida Agnest, tema paljutõotava näitlejahakatise lokke ja nõtket tantsijakeha. Iiri tüdrukud muutusid pulmade järel igavaks, ütles üks nali, ning Eddie nautis seda, kuidas tema vendade näod kadedusest ja häbelikkusest veidi pilve tõmbusid.

Ning jumal tänatud, et ta oli need sidemed säilitanud, jumal tänatud! Pärast börsikrahhi, kui Eddie avastas, et jõukuse tunnused, mis polnud kunagi talle kuulunudki, lahkusid temast üksteise järel – soobel, pärlid, korter, kokkusobivad Cartier’ sigaretikarbid –, kui ta kaotas töö (teater sulges uksed), oli Dunellen ta lahkelt tagasi võtnud, ostnud temalt Duesenbergi ja andnud talle liidu kaardi. Kui Eddie asus ametisse sadamatöölisena, pani ta hambaorgi vasaku kõrva taha, mis pidi garanteerima, et ta saab halvimal juhul tööle laeva trümmi, kuid tõenäolisemalt mõne parema, näiteks laadimistöö. Vastasel juhul pidanuks tema perekond nälgima. Ning kui laevaäri 1932. aastal kokku kuivas, oli Dunellen lasknud tal endiselt ajada liidu asju ja kanda peenetriibulisi ülikondi ning laenanud talle tööasjade ajamiseks Duesenbergi. Ühel pärastlõunal Wall Streetil sõites silmas Eddie tuttava välimusega meest tänavanurgal õunu müümas. Alles siis, kui ta oli juba mööda sõitnud, taipas ta, kes see oli: tema börsimaakler.