Читать книгу Manhattan Beach - Jennifer Egan - Страница 7

Kergendustunne, mis Eddiet nüüd kodunt lahkudes valdas, oli täielik vastand sellele kergendustundele, mida ta kunagi oli tundnud koju saabudes. Esiteks võis ta siis suitsetada. Esimesel korrusel tõmbas ta tiku vastu oma kingatalda põlema ja oli rahul, et polnud alla tulles kohanud ühtegi naabrit. Ta vihkas neid nende suhtumise pärast Lydiasse, milline see suhtumine ka polnud. Feeneydel, kes olid vagad ja heatahtlikud: kaastunne. Proua Baxteril, kelle toakingad sibasid korteriukse taga nagu prussakad, kui ta trepil samme kuulis: kuratlik uudishimu. Lutz ja Boyle, kaks iidvana poissmeest, kel oli ühine sein, kuid kes polnud omavahel juba kümnendi sõnagi vahetanud: jälestus (Boyle) ja viha (Lutz). Lutz oli läinud isegi niikaugele, et päris: „Kas ta ei peaks hooldekodus olema?“ Ning Eddie oli vastu andnud: „Kas ka teie ei peaks seal olema?“

Hoonest väljudes nägi ta põlevaid sigaretiotsi ja kuulis külmas kahisevat pominat. Hüüdest „Vabastage kõik!“ taipas ta, et seal mängisid poisid Ringoleviot: kaks võistkonda püüdsid teineteiselt vange võtta. See oli mitmevärviline hoone mitmevärvilises kvartalis: itaallased, poolakad, juudid, kõik peale neegrite, kuid sama stseen oleks vabalt võinud aset leida ka Bronxi katoliiklikus varjupaigas, kus tema oli üles kasvanud. Kuhu sa ka läksid, kõikjal poistesumm.

Eddie ronis Duesenbergi ja pani mootori käima, kuulatades vinguvat heli, mida ta ka varem oli tähele pannud ja mis polnud talle meeldinud. Dunellen trööpas oma autot, just nagu ta trööpas kõike muudki, mida ta vaid puudutas: kaasa arvatud Eddie. Pumbates gaasipedaali ja kuulatades vilinat, heitis ta pilgu üles oma eestoa valgustatud akendesse. Seal sees oli tema perekond. Mõnikord seisatas Eddie enne tuppa astumist koridoris ja kuulis suletud ukse tagant rõõmsat trallamist. See üllatas teda alati. Kas ma kujutasin seda ette? küsis ta endalt hiljem. Või olidki nad ilma temata olnud sundimatumad, õnnelikumad?

*

Pärast Anna isa lahkumist oli alati üks silmapilk, mil tundus, et koos temaga oli lahkunud kogu eluvaim. Eestoa kella tiksumine sundis Anna hambaid kokku suruma. Tema randmetes ja sõrmedes tuikas kasutu olemise valu, peaaegu viha, kui ta seadis pärleid rikkalikult sulgedega ehitud peaehtele. Tema ema kaunistas tsekiinidega mütse, mida oli kokku viiskümmend viis, kuid kõige keerulisemad kaunistamisülesanded läksid Annale. Ta ei tundnud uhkust oma õmblemisoskuste üle. Käsitöö tähendas teiste korralduste täitmist – tema ema puhul oli selleks Pearl Gratzky, kostümeerija, keda ta tundis Folliese ajast ja kes tegi tööd Broadway šõude ja vahetevahel ka Hollywoodi filmide tarbeks. Proua Gratzky abikaasa oli voodihaige invaliid. Esimesest maailmasõjast oli tal külje sees auk, mis polnud kuueteistkümne aastaga ära paranenud – tõsiasi, mis võeti ikka ja jälle jutuks, kui Pearl karjus ja sattus hüsteerikasse, sest mõni töö polnud tehtud tema soovi kohaselt. Anna ema polnud härra Gratzkyt kunagi näinud.

Kui Lydia oma kergest uinakust ärkas, raputasid Anna ja ta ema endalt roidumuse maha. Anna hoidis õde süles, pudipõll üle ta rinna seotud, sellal kui ema toitis teda pudruga, mille ta igal hommikul pehmetest juurviljadest ja pehmest lihast valmistas. Lydiast tulvas kihavat erksust; ta nägi ja kuulis ja mõistis. Öösel sosistas Anna oma õele saladusi. Ainult Lydia teadis, et mõne nädala eest oli härra Gratzky näidanud Annale auku oma külje sees, kui Anna oli läinud valmis õmblustööd ära viima ning proua Gratzkyt polnud kodus. Õhutatuna söakusest, mis näis tulevat kuskilt temast väljaspoolt, oli Anna lükanud lahti selle toa ukse, kus ta lamas – pikk mees, kena, kuid räsitud näoga –, ja palunud, et ta näitaks oma haava. Härra Gratzky oli kergitanud oma pidžaamapluusi ja seejärel sidet ning näidanud talle väikest ümarat avaust, mis oli roosa ja läikiv nagu beebi suu.

Kui Lydia oli söömise lõpetanud, kruttis Anna seni raadiot, kuni hakkas kostma Martelli orkester, mis mängis oma tavapäraseid lugusid. Kõhklevalt hakkasid nad emaga tantsima, oodates, kas härra Praeger, kes elas neljandal korrusel otse nende all, hakkab harjavarrega vastu lage kopsima. Aga ilmselt oli ta läinud illegaalsele poksimatšile, nagu tal laupäeva õhtuti sageli kombeks oli. Nad keerasid muusika valjemaks ning Anna ema tantsis selle hooletu ennastunustavusega, mis ei kuulunud üldse tema tavalise oleku juurde. See äratas Annas ebamääraseid mälestusi sellest, kuidas siis, kui ta alles väga väike oli, oli ema tantsinud laval: kauge, värelev kuju värvilises valguses. Ta ema oskas kõiki tantse: Baltimore’i Buzzi, tangot, Black Bottomit, marsitantsu – kuid ta ei tantsinud enam kunagi muidu kui ainult kodus Lydia ja Anna seltsis.

Anna tantsis Lydiat süles hoides, kuni Lydia lõtvus sai tantsu osaks. Nad kõik hakkasid õhetama; ema juuksed pääsesid valla, ta kleidi ülemised nööbid tulid lahti. Ta paotas veidi tuletõrjetrepi ust ning karge talvine õhk ajas nad köhima. Nende väike korter vappus ja rõkkas rõõmust, mis tundus eksisteerivat vaid siis, kui isa polnud kodus, just nagu keel, mis muutus vadinaks siis, kui isa seda kuulis.

Kui kõigil tantsimisest palav hakkas, tõstis Anna maha laua, mis kattis vanni, ja täitis selle veega. Nad riietasid Lydia kiiresti lahti ja libistasid ta sooja vannivette. Vaba gravitatsioonist, tundis ta kõverdunud ja väändunud keha nähtavat mõnu. Ema hoidis Lydiat kaenla alt, sellal kui Anna ta pead spetsiaalse sirelišampooniga pesi. Lydia selged sinised silmad vaatasid neid vaimustatult. Seebivaht kogunes ta meelekohtadele. Neile pakkus peaaegu valulikku rahulolu hoida parimad asjad Lydia jaoks, justkui oleks ta salajane printsess, kes on ära teeninud nende lugupidamisavaldused.

Oli vaja nii Anna kui ka ema jõudu, et Lydia uuesti veest välja tõsta, enne kui see jahtus, mullid sätendamas tema ootamatul kombel väändunud kehal – mis oli oma kummalisel moel ilus, nii nagu seda võib olla kõrva sisemus. Nad mähkisid ta vannilinasse, kandsid voodisse ja kuivatasid teda voodikattel, puistades ta nahale Bunge saatusepuu talki. Tema puuvillast öösärki ääristas Belgia pits. Ta niisketel lokkidel oli sirelilõhn. Kui nad olid ta teki alla pannud, lamasid Anna ja ta ema Lydia kummalgi küljel, hoides üle tema käest kinni, et takistada teda voodist välja kukkumast, kui ta magama jääb.

Iga kord, kui Anna siirdus isa maailmast ema ja Lydia omasse, oli tal tunne, nagu oleks ta endalt maha raputanud ühe elu, et minna teise ja sügavamasse. Ja kui ta naasis isa juurde, hoides tema käest, kui nad söandasid minna linna peale kõndima, olid need ema ja Lydia, kelle ta maha raputas ja sageli täiesti unustas. Ta liikus edasi ja tagasi, sügavamale – üha sügavamale, kuni näis, et enam allapoole minna polnud võimalik.

Eddie parkis Duesenbergi Sonny’s West Shore Bar and Grilli ette, otse kai juurde. Laupäeva õhtu, kolm päeva enne aastavahetust, ning väljas oli hiirvaikne – mis oli kindel tõend, et ei sel ega eelmisel nädalal polnud saabunud ühtegi laeva.

Ta tervitas Matty Flynni, valgepäist baaripidajat, ning läks siis üle saepuruse põranda baari tagumisse vasakusse nurka, kus John Dunellen ajas võitlusvormis Jimmy Braddocki plakati all oma ebaseaduslikku äri. Ta oli suur mees sadama töömehe tooreste kätega, ehkki ta polnud juba enam kui kümme aastat ühelegi laevale kätt külge pannud. Kogu oma edeva riietuse juures nägi ta välja kuidagi lontis ja roostes, nagu kaubalaev, mis on liiga kaua ankrus seisnud. Ta oli ümbritsetud lipitsejate ja palujate karjast ja vähem tähtsatest väljapressijatest, kes teostasid vastutasuks tema õnnistuse eest uimastitehinguid. Nende väljapressimine õitses, sest laevu polnud, – sadamatöölised olid meeleheitel.

„Ed,“ pomises Dunellen, kui Eddie end toolile libistas.

„Dunny.“

Dunellen viipas Flynnile, et see tooks Eddiele Genesee õlle ja rukkiviski. Seejärel ta istus, olles näiliselt hajameelne, kuid tegelikult oli ta tähelepanu suunatud portatiivsele raadiole, mis oli tal alati kõikjal kaasas (see mahtus kohvrisse) ja mängis valjusti. Dunellen jälgis ratsavõistlusi, poksimatše, pallimänge – kõiki sündmusi, mille puhul sai kihlvedusid korraldada. Kuid tema eriline armastus kuulus poksile. Ta toetas kaht poissi juunioride kergekaaluklassis.

„Kas sa andsid pruudile mu tervitused edasi?“ küsis Dunellen, samal ajal kui Lonergan, sidemetega mees, kes oli tema ringkonnas uus, pealt kuulas.

„Seda oli liiga raske teha,“ vastas Eddie. „Ma ootan, kuni vana-aastaõhtu mööda saab.“

Dunellen mühatas heakskiitvalt. „Libedalt ja lihtsalt, ei midagi vähemat.“

Selle konkreetse saadetise saaja oli osariigi senaator. Plaani järgi oleks üleandmine pidanud toimuma Saint Patricku katedraalist väljudes selsamal päeval. Pruudi isa oli Dare Dooling, pankur, kardinal Hayesile lähedalseisev isik. Laulatuse oli läbi viinud kardinal ise.

„Mulle see küll raske ei tundunud,“ vaidles Lonergan vastu. „Seadusesilm oli muidugi kohal, aga see oli meie seadus.“

„Olid sa seal?“ küsis Eddie hämmeldunult. Talle ei meeldinud Lonergan; selle mehe pikad hambad muutsid ta ilme irvitavaks.

„Minu ema oli pruudi lapsehoidja,“ lausus Lonergan uhkelt. „Kuule, ma ei näinud sind seal, Kerrigan.“

„See on meie Eddie.“ Dunellen itsitas. „Sa näed teda ainult siis, kui tema seda tahab.“ Ta pööras pilgu Eddiele, ning Eddie tundis oma vana sõbraga peaaegu lämmatavat lähedust, mis oli määratult rohkem perekondlik kui miski, mida ta eales oli tundnud Brianne’i vastu. Eddie oli päästnud Dunelleni elu, koos ühe teise varjupaiga poisi eluga – kiskunud nad röökivate ja oksendavatena välja Rockaway hoovusest. Seda tõsiasja ei mainitud kunagi, kuid alati oli see kuidagi õhus.

„Järgmine kord vaatan hoolsamalt,“ lausus Lonergan hapult. „Ma teen sulle dringi välja.“

„Kuraditki sa teed,“ möirgas Dunellen, ning tema äkiline raev äratas põgusat huvi kahes löömamehes, kes teda kõikjal saatsid. Dunellen hoidis neid nösuninalisi mehemürakaid eemal; nood õõnestasid onulikku muljet, mida ta jätta soovis. „Sa ei tunne Eddie Kerrigani väljaspool seda baari – mõikad? Mis kuradi moodi see välja näeb, kui ta joob kokku tähtsate ja mõjuvõimsatega, ja järgmisel hetkel lobiseb sinutaolise krantsiga? Pole sinu asi, kus Eddie käib, kurat võtaks; lõpeta oma nosu toppimine sinna, kuhu sul asja pole.“

„Andestust, boss,“ pomises Lonergan ning sügav puna hõõgus ta põskedel. Eddie tundis temast immitsemas kadedust ning oleks tahtnud naerma puhkeda. Lonergan kadestab teda! Muidugi käis Eddie hästi riides (tänu Agnesele) ning Dunellen kuulas teda, kuid ta ei kuulunud sugugi kõrgemasse ešeloni. „Kotimees“ tähendas just seda, nagu see kõlaski: sell, kes toimetas kohale koti, mis sisaldas midagi (raha loomulikult, kuid polnud tema asi seda teada), ja asi käis selliste meeste vahel, kes õigupoolest poleks pidanud omavahel suhtlema. Ideaalset kotimeest ei saanud seostada kummagi poolega, ta oli neutraalse riietuse ja käitumisega ja võimeline hoidma need vahetused vabana altkäemaksu maigust, mis neil harilikult kippus olema. Eddie Kerrigan oli just selline mees. Ta näis end kõikjal mugavalt tundvat – võiduajamistel, tantsusaalides, teatrites, Püha Nime Ühingu koosviibimistel. Tal oli meeldiv nägu, neutraalne ameerika aktsent ning palju kogemusi liikumises eri ühiskonnakihtide vahel. Eddie oskas muuta üleandmise juhuslikuks mõttevälgatuseks – Kuule, ma oleksin peaaegu unustanud, meie ühiselt sõbralt – Oh, tänan.

Eddie meelehärmiks pidas Dunellen teda alampalgal: kakskümmend dollarit nädalas, kui tal vedas, mis – kombineerituna Agnese tükitööga – võimaldas neil vaevu hoiduda ainsate väärtesemete pantimisest, mida nad veel pandiks andnud polnud: tema uur, mida ta kavatses kanda kuni hauani; raadio ning Prantsuse kell, mille Brianne oli neile pulmadeks kinkinud. Sadamatöölise amet polnud iial ahvatlevam tundunud.

„Kas midagi on karantiinis?“ küsis Eddie, pidades silmas laevu, mille sihtkohaks oli üks kolmest Dunelleni kontrolli all olevast sadamakaist.

„Võib-olla päev või kaks, Havannast.“

„Ühele sinu omadest?“

„Meie omadest,“ lausus Dunellen. „Meie, Eddie. Mis, kas sul on laenu vaja?“

„Mitte temalt.“ Nat, too laenuhai, kes nooli loopis, võttis kakskümmend viis protsenti nädalas.

„Eddie, Eddie,“ pilkas Dunellen. „Ma maksan sulle nädala eest.“

Eddie oli kavatsenud pärast ühte drinki lahkuda. Nüüd, kui Lonergan oli talle väljakutse esitanud, tundus talle mõistlik jääda kohale kauemaks kui tema. See tähendas joomist koos Dunelleniga, kes oli kolm korda suurema ümbermõõduga kui Eddie ja kel oli puujalg. Eddie silmitses ust, soovides, et Maggie, Dunelleni õelast nõiamoorist naine, tariks tolle baarist minema, justkui oleks Dunellen laadija, kes oma palka laiaks lööb, ja mitte liidu kohaliku haru president, kellest oli peatselt saamas linnanõunik. Kuid Maggiet ei ilmunud ning lõpuks leidis Eddie end koos Dunelleni ja veel mõne selliga lõugamas Black Velvet Bandi sõnu ning kõik nad pühkisid pisaraid. Tüki aja pärast hakkas Lonergan minema.

„Ta ei meeldi sulle,“ sõnas Dunellen, niipea kui Lonergan oli lahkunud – ta oleks seda öelnud ka Lonerganile, kui lahkuja olnuks Eddie.

„Tal pole häda midagi.“

„Kas ta on sinu arust aus?“

„Ma arvan, et ta mängib puhast mängu.“

„Sul on selle peale hea nina,“ ütles Dunellen. „Sa oleksid pidanud võmmiks hakkama.“

Eddie kehitas õlgu, veeretades kahe sõrme vahel sigaretti.

„Sa mõtled nagu võmm.“

„Ma oleksin ebaaus,“ lausus Eddie. „Mis võmm see selline oleks?“

Dunellen läkitas oma peas laiutavate mõttemägede vahelt talle terava pilgu. „Kas ebaausus pole mitte vaataja silmades?“

„Küllap on.“

„Nad ei saa võmme koondada, isegi mitte suure depressiooni ajal.“

„Mingi iva selles ju on.“

Tundus, et Dunellen hakkab ära kustuma. Tema hajevil olek lasi mõnel mehel suhtuda temasse liiga kerglaselt või tema juuresolekul liialt vabalt käituda – mis oli viga. Ta oli nagu üks neist mürgistest kaladest, millest Eddie oli kuulnud: need muutsid end kivisarnaseks, et oma saaki ära petta. Eddie oli juba peaaegu tõusmas, et lahkuda, kui Dunellen tema poole pöördus, tampides Eddiet oma niiske, anuva pilguga. „Tancredo,“ oigas ta. „Makaroniõgijast tõprale meeldivad matšid.“ Dunelleni kinnisidee, itaallaste paitamine, võinuks Eddiele maksma minna vähemalt pool tundi. „Kuidas su poistel läheb?“ küsis ta, lootes Dunelleni teisele teemale juhtida. Tema poksijate mainimise peale sulas Dunelleni nägu nagu külmutatud praad tule paistel. „Ilusti,“ vastas Dunellen, ning Eddie jahmatuseks andis ta baarmenile märku, et too tooks veel ühe ringi. „Nad on kiired, nad on terased, nad kuulavad sind. Sa peaksid nägema, kuidas nad liiguvad, Ed.“

Dunellen oli lastetu, mis oli peaaegu veider keskkonnas, kus keskmisel mehel oli neli kuni kümme järeltulijat. Küsimuses, kas Maggie riiakus oli nende viljatu liidu põhjus või tagajärg, läksid arvamused lahku. Üks asi oli aga kindel: kui Dunellen oleks poputanud oma poegi samuti nagu oma kergekeskkaalu poksijaid (neid oli alati kaks), siis oleks teda avalikult välja naerdud. Nende matšide ajal ta lömitas ja tõmbles nagu vanapiiga, kes jälgib, kuidas tema sülekoer on vastamisi dobermanniga. Roheline päikesevari, mida ta poksiringis kandis, ei suutnud varjata pisaratulva, mis valgus tema väikestest julmadest silmadest.

„Tancredo on neile käpa peale pannud,“ lausus ta väriseva häälega. „Minu poistele. Ta korraldab asja nii, et neil pole mingit võimalust.“

Isegi purjuspäi polnud Eddiel raske dešifreerida Dunny kitsikust: Tancredo, kes pagan ta ka polnud, nõudis osa Dunelleni kergekaalu poksijate tulust vastutasuks selle eest, et ta üldse lasi neil poksida – või siis võita – teatud poksiringides, mis olid sündikaadi kontrolli all. Korraldus oli täpselt sama, mida rakendas Dunellen igal moel oma sadamaäridega: kui sa ei suutnud maksta, siis oli töötuks jäämine parim võimalus, millele sa loota võisid.

„Mu munad on itaallastel pihus, Ed. Ma ei saa isegi magada, kui selle peale mõtlen.“

Dunellen uskus kaljukindlalt, et makaroniõgijate sündikaadil, nagu talle meeldis seda nimetada, oli lisaks ilmselgele kasumiteenimisele ja enesesäilitamisele ka varjatud eesmärk: hävitada iirlased. See teooria toetus teatavatele sündmustele, millele ta üha pilku heitis nagu pildisarjale Jeesus Kristuse viimastest elupäevadest: Tammany laialiajamine linnapea LaGuardia poolt, valentinipäeva massimõrv Chicagos (seitse tapetud iirlast), Legs Diamondi, Vincent Colli ja teiste hiljutised mõrvad. Polnud oluline, et kõik tapetud olid ise olnud mõrvarid. Polnud oluline, et sündikaadis ei olnud mitte kõik itaallased või et Dunelleni isiklikud vaenlased olid kuni viimase meheni iirlastest kaasmaalased: rivaalidest sadamabossid, kelmidest personalibossid, liidu mässajad – kellest igaüks võis tänu Dunelleni kaabakatele kaduda, kuni kevadine sula kannab nende pundunud laibad tuulega Hudsoni jõe pinnale nagu paraadalused. Dunelleni jaoks oli itaallaste sündikaadi ähvardus piibellik, kosmiline. Ja kuna harilikult ei kujutanud see kinnisidee Eddiele mingit erilist ohtu, vaid oli talle hoopis kohutavalt tüütu, oli ta tänase päeva veetnud koos sündikaadi bossiga.

„Sa mõtled millestki,“ lausus Dunellen, piieldes Eddiet tungival pilgul. „Lase tulla.“

Tolles John Dunelleni nimelises abstraktses poolpurjus hunnikus sähvis üleloomulik teadvuselolek, just nagu kulgenuks ta tajud läbi ta raadio ja see võimendaks neid. Siin oli Dunellen – keda enamikul meestel õnnestus näha alles siis, kui oli juba liiga hilja – see, kes oskas su mõtteid lugeda. Kui sa talle valetasid, siis ainult omal riisikol.

„Sul on õigus, Dunny,“ lausus Eddie. „Ma oleksin küll tahtnud võmm olla.“

Dunellen silmitses teda veel natuke aega. Ning siis, taibates selle avalduse tegelikku mõtet, rahunes ta. „Mida sa teeksid,“ hingas ta kergendatult, „Tancredoga?“

„Annaksin talle seda, mida ta tahab.“

Dunellen taganes taas protesti kõuepilve. „Mis kuradi pärast ma seda peaksin tegema?“

„Mõnikord pole võitlemisest kasu,“ vastas Eddie. „Mõnikord on parim, mis sa teha saad, lihtsalt osta endale aega juurde, oodata avangut.“

Aeg-ajalt, just nagu praegu, murdis pinnale ja liikus valguse kätte see ookeanist päästmise aktsioon, mis – allegooriliselt – oli tekitanud nende vahele kogu nende suhtluse vältel ikka kestva kiirgava sideme. Dunellen ja Sheehan olid temast vanemad poisid; Bartil oli aju ja Dunnyl suuvärk. Kui Eddie nägi neid visklemas, võimetuina tagasi randa pääsema, jooksis ta vette ja ujus nende juurde. Ta pani käsivarre ümber kummagi poisi kaela ja karjus otse nende hirmunud näkku: „Jätke vehklemine. Ulpige ja laske voolul meid välja kanda.“

Nad olid liiga väsinud, et mitte kuuletuda. Nad ulpisid, ja kui nad olid pisut hinge tõmmanud, juhtis Eddie neid ujudes piki rannikut pool miili kaldast eemale. Nad kõik olid nagu vesirotid, kuigi peaaegu sestpeale, kui nad käima olid õppinud, olid nad sukeldunud linna kaidelt, et pageda suvekuumuse eest. Kui nad olid piki rannikut miili edasi ujunud, nägi Eddie avaust murdlainete vahel ning suunas Barti ja Dunny taas ranna poole.

„Mismoodi ma ostan endale aega juurde mind häirivalt makaroniõgijalt?“ ärritus Dunellen.

„Annad talle piisavalt, et ta suu peaks,“ lausus Eddie. „Teed nii, et ta oleks rahul. Ja alles siis hakkad väljapääsu otsima.“

Ta teadis väga hästi, et rääkis samavõrd endale kui Dunellenile – et ta rääkis Dunellenist. Ta vana sõber oli liikunud väga lähedale ning Eddie mattus hapukasse lõhna, mis tuli marineeritud küüslaugust, mida Dunellenile meeldis imeda. Iiveldus puuris teda justkui korgitser.

„Andsid natuke head nõu, Ed,“ ütles Dunellen turtsakalt.

„Tore, kui sain abiks olla.“

„Sina muretse enda pärast.“

Dunellen pöördus koos tooliga ära. Oma nokastanud seisundis ei taibanud Eddie kohe, et ta oli kõrvale jäetud, ilma lubatud palgast – teda oli karistatud selle eest, et Dunellen oli näidanud oma nõrkust. Ka tookord rannal oli nii olnud: Eddie oli kiskunud Dunelleni juukseidpidi liivale, kus too oli tükk aega halanud ja oksendanud, enne kui pisarad kuivatas ja minema vaarus. Hoopis too teine poiss, Bart Sheehan, oli tõstnud Eddie õhku ja teda mõlemale põsele suudelnud. Kuid Dunellenil polnud õnnestunud Eddiet ära petta ei tookord ega ka nüüd; ta teadis, et pärast seda too karm jõmm kaitseb teda. Nõnda see oligi olnud: mida tugevam side, seda jõhkralt avameelsem oli Dunelleni teeseldud eiramine. Ta armastas Eddiet sügavalt.

Dunellen pööras demonstratiivselt tähelepanu mõningatele kihlvedude vahendajatele, kes olid tulnud tema sõrmust suudlema, rebis aeg-ajalt rahatähti rullist, pigistades need kätteõpitud intiimsusega rusikasse, pominal lausutud tänusõnade peale kärsitult rehmates. Eddie jäi kangekaelselt istuma. Ta ootas ikka, ehkki teadis, et läheb koju tühjade kätega. Nende suhete keeruliseks aetud skeemi järgi tähendas kauem ootamine ja mitte midagi saamine tõenäoliselt pikemas perspektiivis Dunellenilt lisatasu.

Kui Dunellen märkas, et Eddie on ikka veel seal, kortsutas ta kulmu. Siis tema meelepaha vaibus ja ta küsis keset luilutamist leebelt: „Kuidas väiksekesel läheb?“

„Endiselt. Nii jääb alatiseks.“

„Ma palvetan tema eest iga päev.“

Eddie teadis, et seda Dunellen tegigi. Dunellen oli sügavalt vaga, osaledes poole seitsmesel Guardian Angeli kiriku missal, aeg-ajalt täiesti magamata, ning naasis kella viiesele missale. Tal oli roosikrants igas taskus.

„Ma ise peaksin ka tema eest rohkem palvetama,“ lausus Eddie.

„Vahel on raske Jumalalt midagi omade jaoks paluda.“

See tõde liigutas Eddiet. Ta tundis, et too sügav ja primitiivne intiimsus tema ja Dunelleni vahel oli säärane, nagu voolaks nende veri teineteise soontes. „Mul on tarvis talle üks tool osta,“ sõnas ta. „See maksab kolmsada kaheksakümmend dollarit.“

Dunellen näis jahmunud. „Kas nad on segased?“

„See tool on olemas,“ lausus Eddie. „Ja mu tütrel on seda vaja.“

Ta polnud kavatsenud sõbralt seda raha küsida, kuid nüüd tundis ta tärkamas lootust, et too võiks seda ise pakkuda. Jumal teadis, et tal oli see raha olemas. Väga kergesti võis see tal praegugi kaasas olla, hiiglaslikus raharullis – palavikulisest kehakuumusest soe nagu ta roosikrantsidki.

„Nat saaks sind selles asjas aidata,“ lausus Dunellen pärast pikka pausi mõtlikult. „Ma võiksin paar sõna kosta, et osta sulle nii palju aega, kui sul tarvis on. Võib ka selle sinu palgast maha arvata, kui sellest midagi kasu on.“

Oma poolenisti tardunud olekus kulus Eddiel hetk aega, enne kui ta Dunelleni sõnade tähendust taipas. Ta saatis Eddie laenuhai juurde. Ja otsustades maheda pilgu põhjal ta silmis, pidas ta ise seda õilsaks teoks.

Eddie jälgis hoolega, et ta ei reedaks mingeid tundeid. „Ma mõtlen selle üle,“ lausus ta leebelt. Kui ta jääks veel kasvõi hetkeks Sonny baari, siis märkaks Dunellen ta pahameelt ja karistaks teda selle eest. „Head ööd, Dunny,“ lausus ta ja lükkas Duesenbergi võtme üle laua. „Aitäh.“

Nad surusid kätt ning Eddie lahkus baarist, ta seisis mitu minutit väljas, oodates, et Hudsoni jõe jäine tuul talle kainestava kõrvalopsu annaks. Kuid selle asemel leidis ta end tuigerdamas metroojaama suunas suunas, olles märksa enam purjus, kui ta enne oli taibanud, ning tal tuli nõjatuda Sonny baari külma tellisseina vastu. Dokkidest kostsid köite oiged ja kriiksud temani kui hammaste kiristamine. Ta tundis roostes kettide ja kalaõlist vettinud plankude lõhna: tõelise korruptsiooni lehka, nagu talle nüüd näis. Dunellenit armastati lihtliikmete seas selle eest, et ta raha laiali jagas, kuid Eddie teadis, et ta kontrollis laenuhaisid, kaasa arvatud Nati, võttes matti sellest intressist, mis nad kogusid, ning saates oma löömamehi sappa võlglastele, kes maksta ei suutnud. Piisas ainult Dunelleni sõnast, ning töölevõtja valis võlglase päevatööle nii, et tolle palgast sai maha arvata maksed laenuhaile. Mida sügavamale sa vajusid, seda rohkem nende omaks sa said, seda enam nad nägid vaeva, et sind säilitada.

Meie omad, oli Dunellen öelnud. Meie kaid.

Eddie keeras järsult kõnnitee äärde ja öökis pikalt tänavale. Siis pühkis ta suud ja vaatas ringi, leides kergendustundega, et tänavavahe oli tühi.

Ta oli täiesti teadlik sellest, et oli jõudnud lõppu. Ta sulges silmad ja meenutas möödunud päeva: randa, külmust, oivalist lõunasööki. Valget laudlina. Brändit. Ta mõtles sellele toolile. Ent see polnud pelgalt tool, mis oli ta Dexter Stylesi juurde ajanud: see oli ärev, meeleheitlik soov, et miski muutuks. Mis tahes. Isegi siis, kui selle muutusega kaasneb teatav oht. Ta oli alati eelistanud ohtu kurbusele.