Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 31

Lapsed ei kasuta enam õpikutel kattepabereid. Miks see nii on? Nad jäävad ilma parimast, mida koolil on pakkuda, nimelt genitaalide ja roppude sõnade kritseldamisest ja nende peitmisest lilleväätide vahele. Meie raamatute ümber pandi klantspaberil kuulutusi, enamasti puuvillakupardusmasina või matusebüroo omi, mis oli kentsakas, kuna me olime lapsed ja meil polnud ei raha ega rahahuvigi. Ma pole kunagi mõistnud matuste mõtet, kui võiks ju lasta lihtsalt sigadel oma keha ära süüa. Selles mõttes, et me olime seafarmidest ümbritsetud ja sead peavad ju sööma, nii et kaks kärbest ühe hoobiga. Meie pöörasime kattepaberid lihtsalt teist pidi (kui olime sinna kirstus lamava ja ebasündsalt erekteerunud mehe joonistanud) ja kasutasime värskeid lagedaid pabereid järgmiste tätoveeringukavandite joonistamiseks. Lisaks olid meil koolis nahkkaustad, mida kuulu järgi kõik pole näinudki. Need olid lukkudega nahkehistööd, millele kohalik sadulsepp oli su nime sisse põletanud. Nende sees kanti kodutööd kaasas ja kõigil oli see olemas, aga need olid jube kallid. Lõpuks, kui käisin 8. klassis, sain endale ka nahkkausta sünnipäeva ja jõulude ühiskingituseks, ja ma olin sellest nii elevil. Jah, ma sain koolitarbeid kingiks ja olin sellest pöördes. Olid lihtsad ajad. Rohelised aastad. Vist. Mõte on selles, et lapsed on kõige tobedamate asjade üle üliõnnelikud ja kõige tobedamad asjad võivad ülipopulaarseks muutuda. Seepärast ma püüangi nüüd poppe asju vältida, nagu näiteks koolitarbed, ja kaldun selle asemel pigem ebapopulaarsete asjade poole, nagu sigade poolt söödud saamine. Põhimõtteliselt, tähendab. Ma olen paljude sigadega aega veetnud ja ükski neist pole proovinud mind nahka pista. Naabruses elav seafarmer ütles, et see tuleb sellest, et sead on pirtsakad ega söö elavaid inimesi. See tundub kummaline, kuna minu meelest on laipade eelistamine pirtsakuse vastand, aga usaldan selles küsimuses eksperte.