Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 33

Eile nägin bensiinijaamas naist, kelle laps käib Haileyga samas kodutütarde rühmas, aga ma olin pidžaamas, nii et peitsin ennast riiulite vahele, oodates, millal ta ära läheb.
Seal oli valik õnnitluskaarte ja ma tutvusin nendega põhjalikult, et normaalne välja näha, aga see, mille ma kätte olin võtnud, kujutas endast liikuvate mängusilmadega konservubade purki. Arvasin, et juba see iseenesest on kummaline, aga selgus, et see on üks neist kaartidest, mis laulab ja liigutab, kui see lahti teha. Nii ma seal bensiinijaamas siis seisin, liikuvate mängusilmadega oakonserv käes värisemas ja mulle häälekalt sünnipäevalaulu peeretamas. Tundus, nagu võistleks ma maailma kõige silmatorkavamalt ebalaheda inimese tiitli eest. Viipasin loiult naisele ja ütlesin: „See polnud mina,” aga ta ei tahtnud eriti uskuda. Oleksin pidanud kaardi põrandale lajatama ja karjuma „Nõidus!”, aga nende asjade peale tullakse alati liiga hilja.