Читать книгу Hullult õnnelik - Jenny Lawson - Страница 43

Mu vanaema tavatses öelda: „Nendes aluspükstes ei tahaks sa küll bussi alla jääda.” Ma siiski ei usu, et sellist aluspesu on üldse leiutatud, milles ma tahaks bussi alla jääda. Lisaks, kui sa bussi alla jääd, siis aluspüksid on vist viimane asi, millele mõelda, eriti kuna sa lasid end just äsja täis. Tegelikult on nii, et kui sa ära sured, siis soolestik lõdveneb ja sa lasedki end täis, nii et isegi kui kandsid puhtaid aluspükse, pole need selleks ajaks enam puhtad, kui su vanaema kohale jõuab. Seepärast arvan, et nad peaksid aluspükstele tikkima kaitsvaid lauseid, nagu „Ma vannun, et need olid täna hommikul täiesti puhtad”. Need on sarnased vanaaegsetele nädalapäevaga aluspükstele, ilma et peaksid meeles pidama, mis päev parajasti on. Ma suudan vaevu hommikul riidesse saada, rääkimata aluspesuviktoriinist teemal, mis päev täna on. Ja pealegi – miks ma peaks aluspükste osas vanaema nõuandeid kuulama, kui „vanaema püksikud” on kõige laialdasemalt sõimatud pepuvarjud maailmas? Kui me väiksed olime, tavatses meie vanatädi Olly kinkida mulle ja mu õele jõuludeks rulli kümnesendiseid ja paki vanaematrussikuid. Need olid tohutult suured, aga me tirisime need endale kaelani ja teesklesime, et need on trikood, tehes järgi tantsijaid muusikalist „Fame”. Küll ainult oma koduseinte vahel. Avalikkuse ees oleks see kohutavalt piinlik. Ja tegelikult – kui keegi näeks mind vanaema püksikuid kandmas, mis ulatuvad mulle kaenla alla välja, püüdes samal ajal robotitantsu teha, heidaksin ma end arvatavasti bussi ette. Ring sai täis. „Ohver kandis trikood, kui ta end täis lasi. Laiba juurest leiti rull kümnesendiseid. Ta vanaemaga on ühendust võetud, et talle teada anda, kui õnnetult ta läbi kukkus.”