Читать книгу Mina, Earl ja surmasuus tüdruk - Jesse Andrews - Страница 2

Mul pole õrna aimugi, kuidas see lollakas raamat valmis kirjutada.

Võin ma teiega hetkeks aus olla? See lause on absoluutne tõde. Kui hakkasin seda raamatut kirjutama, proovisin alustada lausega: „See oli kõige parem aeg ja kõige hullem aeg”. Ma täitsa tõesti arvasin, et võin seda raamatut niiviisi alustada. Kujutasin ette, et see on klassikaline raamatu alustamise lause. Aga seejärel ma ei suutnud enam välja mõelda, kuidas jätkata. Vahtisin tund aega arvutiekraani ja minu suurimaks saavutuseks sai peast segimineku vältimine. Proovisin selgest meeleheitest kirjavahemärkide ja kursiiviga mässata, umbes niiviisi:

See oli kõige parem aeg? Ja kõige hullem aeg?!!

Mida põrgut see üldse peaks tähendama? Miks peaks keegi midagi niisugust üldse teha tahtma, kui ta aju just hallitama pole läinud – mida minu oma tõenäoliselt on.

Põhiline on see, et ma ei oska selle raamatuga midagi peale hakata. Ma pole ju kirjanik. Ma teen filme. Nii et nüüd te tõenäoliselt küsite endalt:

1. Miks see kutt kirjutab raamatut selle asemel, et filmi teha?

2. Kas sel on midagi hallitusega pistmist?

Vastus

Võti

1. Ma kirjutan filmi tegemise asemel raamatut, sest ma lõpetasin filmitegemise igaveseks ära. Kui täpne olla, siis läksin filmindusest erru pärast seda, kui olin kõigi aegade kõige viletsama filmiga maha saanud. Tavaliselt taandutakse pärast seda, kui oled valmis saanud parima, mida teha suudad – veel parem on muidugi pärast seda maha surra – kuid mina tegin vastupidist. Minu karjääri lühike ülevaade näeb välja selline:

1. Palju halbu filme

2. Üks keskpärane film

3. Mõned päris normaalsed filmid

4. Üsna korralik film

5. Kaks või kolm head filmi

6. Ports päris tugevaid filme

7. Kõige hullem film, mis iial loodud

Fin. Kui halb see film siis oli? Nii halb, et tappis ühe inimese. See põhjustas ühe päris surma. Aga küllap näete ise.

2. Ütleme nii, et kui mind tõesti peaks ajuhallitus vaevama, siis seletaks see paljutki. Ehkki sel juhul peaks mu aju olema enam-vähem sünnist saati kahjustunud. On muidugi olemas võimalus, et see laskis ajust igavuse tõttu jalga või kärvas alatoitumusse.

Ma tahaksin tegelikult rääkida veel ühest asjast enne, kui selle õudselt mõttetu teosega algust teeme. Te vist juba taipasite, et siin tuleb juttu vähihaigest tüdrukust. Täiesti võimalik, et mõtlete: „Vägev! Siit tuleb elutark ja läbinägelik lugu armastusest, surmast ja täiskasvanuks saamisest. Tõenäoliselt paneb see mu sõna otseses mõttes vahetpidamata silmi vesistama. Olen juba praegu nii põnevil.” Kui te tõesti enam-vähem niiviisi mõtlesite, siis on teil targem see raamat prügikasti toppida ja ise minema joosta. Tegelikult on nii, et ma ei õppinud Racheli leukeemiast mitte midagi. Kogu see lugu tegi mu ilmselt elu suhtes veel lollimaks.

Ma ei väljendanud end siin kuigi hästi. Mõte on tegelikult niisugune: sellest raamatust ei leia te ühtki Olulist Õppetundi ega Vähetuntud Fakte Armastuse Kohta, rääkimata juba vesistest Pisarakiskumise Hetkedest, Mil Mõistame, Et Lapsepõlv Sai Mööda. Ja erinevalt enamikust raamatutest, kus kirjutatakse vähihaigetest tüdrukutest, ei leia te siit ka seebiseid kaldkirjas mõtteteri, mis peaksid olema nagu hullult sügavmõttelised. Saate aru, millest ma räägin? Ma pean silmas vaat sedasorti lauseid:

Vähk oli temalt võtnud silmad, kuid ta nägi nüüd maailma selgemalt kui iial enne.

Süda läheb pahaks. Unustage ära. Minu jaoks ei muutunud elu sellest natukestki mõttekamaks, et ma seda tüdrukut enne surma tundma sain. Kui üldse midagi juhtus, siis see, et kõik muutus veel vähem mõttekaks. Selge?

Seega võime vist raamatuga pihta hakata.

(Taipasin just praegu, et te ei pruugi teada, mida fin tähendab. See on kinematograafia termin. Prantsuse keelest lahtiseletatult tähendab see „film sai läbi ja tore on, sest kuna selle tegid prantslased, ei saanud te sellest ilmselt sittagi aru”.)

Ja seekord tuli tõesti Fin.