Читать книгу Mina, Earl ja surmasuus tüdruk - Jesse Andrews - Страница 3

Juhtunu mõistmiseks tuleb alustada sellest, et keskkool imeb täiega. Olete selle eeldusega nõus? Muidugi olete. Et keskkool imeb, on üldtunnustatud tõde. Tegelikult ongi just keskkool see koht, kus me puutume esimest korda kokku elu põhiküsimusega: kuidas on võimalik nii jõledas kohas ellu jääda?

Enamiku ajast imeb keskastme klassides õppimine veel hullemini, kuid keskaste on sedavõrd hale koht, et ma ei suuda sellest isegi midagi kirjutada, nii et keskendume parem keskkoolile.

Niisiis, lubage mul end tutvustada: Greg S. Gaines, seitseteist aastat vana. Selles raamatus kirjeldatud ajal olin ma armsa Pittsburghi kesklinnas asuva Bensoni keskkooli lõpuklassi õpilane. Ja enne, kui midagi muud ette võtame, on meil vaja uurida Bensoni kooli ja selle erilisi imemisviise.

Benson asub jõuka elamurajooni Squirrel Hilli ja üpris mittejõuka Homewoodi piiril ning kummaski piirkonnas elab enam-vähem võrdne arv õpilasi. Televiisorist näete, et keskkoolis on võimul rikaste võsukesed, kuid enamik Squirrel Hilli rikkamaid lapsi käib kohalikus erakoolis, mille nimi on Shadyside Academy. Neid, kes seal ei käi, on mingiks võimuhaaramiseks liiga vähe. See tähendab, mõnikord nad küll üritavad ning see on väga lõbus. Näiteks Olivia Ryan läheb täiesti peast segi, kui ta peaaegu iga päev kella poole üheteistkümne ja üheteistkümne vahel ühest trepikojast kuseloigu leiab. Siis ta kriiskab kõigi ettejuhtuvate peale, püüdes idioodi järjekindlusega välja selgitada, kes sellega hakkama sai. Seepeale tahaksite öelda: „Liv! Kurjategija tõenäoliselt ei tulnud kuriteopaika tagasi. Kusik on ammu oma teed läinud.” Kuid isegi kui seda öelda, ei lõpetaks ta ilmselt märatsemist. Nii ehk naa ei mõjuta kellegi kriiskamine midagi. Ta on umbes nagu kassipoeg, kes proovib kedagi surnuks pureda. Kassipojal on külmaverelise kiskja mõrtsukainstinktid olemas, kuid ta on ikkagi väike nunnu kassipoeg, kelle tahaks kingakarpi toppida, sellest video teha ja see YouTube’i vanaemadele vaatamiseks üles panna.

Nii et rikkurid ei ole kamp number üks. Järgmised kandidaadid peaksid olema loogiliselt võttes usklikud lapsed. Neid on tohutult palju ja huvi kooli valitseda on neil kohe kindlasti olemas. Samas on nende tugevaim külg ehk võimuiha ühtlasi ka nende suurim nõrkus, sest nad püüavad sulle pähe istuda sind kirikusse kutsudes. „Meil on seal küpsiseid ja lauamänge,” ütlevad nad, või siis: „Me saime äsja Wii konsooli.” See tundub alati kuidagi veider. Viimaks taipad, et need on täpselt need laused, mida võib kuulda kommionude suust.

Sedasorti taktikat kasutavad kirikulapsed ei saa samuti kambaks number üks. Nad lihtsalt ajavad kõigile judinad peale. Paljudes koolides oleksid sportlased kõvad troonikandidaadid, kuid peaaegu kõik Bensoni sportlased on mustanahalised ja valged lapsed kardavad neid. Kes veel võiksid masse juhtida? Nohikud? No kuulge. Poliitika neid ei huvita. Nemad loodavad lihtsalt end džunglisse peites ja iga põõsasahina peale hirmust tardudes kuni keskkooli lõpuni mitte kellelegi silma jääda ning minna edasi mõnda kolledžisse, kus keegi ei narri neid sellepärast, et nad teavad, kuidas määrsõnu kasutatakse. Isetegevuslased? Issand jumal, sellest tuleks veresaun. Nad pekstaks nende endi kapsaks loetud „The Wiz’i”1 lauluraamatutega surnuks. Savumehed? Neil puudub initsiatiiv. Jõugusjõlkujad? Vähestel oleks vajalikke eeldusi. Bändipoisid? Nende saatus oleks enam-vähem sama, mis isetegevuslastel, või mingil moel kurvemgi. Goodid? Isegi mõttemängus ilmvõimatu.

Niisiis on Bensoni koolis sotsiaalse hierarhia redeli ülemine pulk tühi ja tulemuseks on kaos.

(Lubage mul ühtlasi märkida, et minu nimetatud kategooriad on tublisti lihtsustatud. Kas võib olemas olla seltskondi, mille liikmeteks korraga nohikud/rikkurid/sportlased ja nii edasi? Võib. Kas on kampasid, mida on raske liigitada, sest need koosnevad suvalistest kindla määratluseta semudest? Ka neid leidub. On muidugi võimalus, et keegi tahab minult terve kooli kaardistamist koos imelike ülispetsiifiliste siltidega nagu Keskklassi Taustaga Afroameerika Üheteistkümnendike Alamgrupp 4c, kuid olen siiski veendunud, et mitte üks hing ei hakka seda nõudma. Isegi mitte Keskklassi Taustaga Afroameerika Üheteistkümnendike Alamgrupi 4c liikmed Jonathan Williams, Dajuan Williams, Donté Young ega ka Darnell Reynolds enne seda, kui ta esimese õppeaasta keskel tõsiselt tromboonipisikuga nakatus.

Niisiis võitleb seal võimu pärast terve hulk seltskondi, kes meelsasti üksteisel kõri läbi pureksid. Probleem ongi selles, et kui sa kuulud mingisse gruppi, tahavad kõik sinna mittekuulujad sind mõrvata.

Kuid pääsetee on olemas. Suhtle kõigi seltskondadega.

Tean-tean. See kõlab hullumeelselt. Aga just seda ma tegingi. Mõistate – ma ei liitunud ühegi grupiga, kuid saavutasin ligipääsu kõigile neist. Nohikud, rikkurid, sportlased, savumehed, bändipoisid, isetegevuslased, kirikulapsed ja goodid. Võisin ükskõik millise kamba juurde minna, ilma et keegi nina krimpsutaks. Kõik olid harjunud mind nähes mõtlema: „Greg! Ta on üks meie seast.” Või siis: „See kutt on meie semu.” Või äärmisel juhul: „Greg on nende seast, keda ma ketšupiga ei loobi.” Palun uskuge, see on tõesti ajalooline saavutus. Te vaid mõelge selle saavutamise raskustele:

1. Ühte seltskonda kuulumine peab jääma enamuse, kui mitte lausa kõigi jaoks saladuseks. Kui rikkurid näevad sind gootidega sõbralikult lobisemas, on selle kinnise grupi uks sinu jaoks edaspidi suletud. Kui kirikulapsed näevad sind savumehe autost välja ronimas sihukeses suitsupilves, nagu tuleksid saunast, ei ole sul vaja enam kiriku keldris jälgida, et sa kogemata kedagi persse ei saadaks. Ja kui sportlased – issand kaitsku selle eest – peaksid tabama su isetegevuslastega vennastumas, järeldaksid nad sellest silmapilk, et sa oled homo ning õige sportlase jaoks pole maailmas suuremat hirmu kui homod. Absoluutselt. See on natuke juutide natsihirmu moodi, ainult risti vastupidi, umbes et natsid kardavad juute.

2. Sa ei või ühtegi seltskonda liiga sügavalt sisse sulada. See tuleneb tegelikult esimesest punktist. Sa pead kogu aeg püsima äärealal. Sõbrusta gootidega, aga ära riietu nende moodi. Osale bändi tegemises, kuid ära käi pärast kooli nendega tundide kaupa jämmimas. Käi korraks kiriku ülesvuntsitud puhkeruumist läbi, kuid väldi innukalt Jeesusest rääkivaid isikuid.

3. Enne tundide algust, lõunavaheajal ja kõigil avalikel üritustel tuleb hoida ülimalt madalat profiili. See tähendab, et lõunasöögist tuleb loobuda. Söögivahetund on see aeg, mil sinult nõutakse oma ühte või teise gruppi kuulumise kinnitamist selle läbi, et istud kõigi silme all just selle seltskonna juurde. Või siis, issand kaitsku selle eest, nõutakse istumist mõne vaese luuseri juurde, kes ühtegi kampa ei kuulu. Tegelikult mul pole midagi nende laste vastu, kes kuhugi ei kuulu. Mu süda tilgub nende vaeste jobude pärast verd. Bensoni džungli šimpansiühiskonna tõlgenduses on nad maas ukerdavad sandid, keda teised kiusavad ja mõnitavad. Jah, haletse neid, aga ära sõbrusta nendega. Nendega sõbrustamine tähendab, et hakkad nende saatust jagama. Nad muidugi üritavad sind kampa meelitada, öeldes näiteks: „Greg, kas tahad minu juurde istuda?” Tõlkes tähendab see: „Püsi paigal, kuni ma su jalust vigaseks löön, et sa ei saaks plehku panna, kui lõukoerad meid purema tulevad.”

Ükskõik, millal sa satud ühte ruumi paljude eri gruppide esindajatega, ei tohiks sa üldse kellegagi suhelda. Ei klassis, sööklas ega kusagil mujal.

Nüüd võite te muidugi küsida: „Aga su sõbrad? Sa ei saa ju sõpra ignoreerida, kui temaga samas klassis istud.” Sellele vastaksin: te ilmselt ei jälginud mu juttu. Iva ongi selles, et mitte kellegagi ei saa sõbrustada. See on niisuguse manööverdamise triumf ja tragöödia. Sa ei saa elada tüüpilist keskkooliõpilase elu.

Aga selles ju probleem ongi, et tüüpiline keskkooliõpilase elu imeb vilinal. Võite ju küsida: „Greg, miks sa räägid niisugust jama laste kohta, kes ühtegi gruppi ei kuulu? Kõlab, nagu oleksid sa ka ise tegelikult grupiväline.” Mõnes mõttes on teil õigus. Kuid iva on selles, et ma ju polnud grupiväline, vaid kuulusin kõikidesse gruppidesse korraga. Nii et tegelikult ei saa mind grupiväliseks pidada.

Ausalt öelda polnudki mu tegevusele võimalik mingit täpset nime anda. Mõnda aega kujutlesin ennast keskkooli spioonina, kuid seegi polnud päris õige. See kõlas pigem, nagu otsiksin ebaseaduslikke seksuaalsuhteid vormikate itaallannadega. Esiteks ei ole Bensonis mingeid vormikaid itaallannasid. Kõige sarnasemaks võib pidada direktori sekretäri miss Giordanot, aga tema on pigem paks ja lisaks veel papagoi näoga. Ta on ka nende naiste hulgast, kes ajavad oma kulmud nulliga maha ja joonistavad need siis mingi markeriga kuhugi veidrasse kohta uuesti. Mida rohkem sellele mõtled, seda hullemini hakkab sul kõhus keerama ning tahaksid iseenda pead närida.

See oli miss Giordano ainus etteaste siin raamatus.

Läheme looga edasi.