Читать книгу Mina, Earl ja surmasuus tüdruk - Jesse Andrews - Страница 5

Selle õudse raamatu huvides pean rääkima lühidalt ka tüdrukutest, nii et katsuksin sellega nüüd hakkama saada nii, et ei tekiks tahtmist iseendale molli anda.

Alustame kõige tähtsamast: tüdrukutele meeldivad kena välimusega poisid ja mina pole välimuse poolest midagi erilist. Tegelikult meenutan ma mõnevõrra pudingit. Mul on väga hele nahk ja mõningane ülekaal. Nägu meenutab rotti ja kehv nägemine paneb tihti silmi vidutama. Ja kõige krooniks diagnoositi mul ka krooniline allergiline riniit, mis kõlab põnevalt, kuid tähendab lihtsalt pidevat nohu. Saan nina kaudu vaevu hingata, nii et enamasti tatsan ringi ammulisui, mis jätab minust idioodi mulje.

Teiseks meeldivad tüdrukutele enesekindlad kutid. Sellega seoses palun lugege eelmine lõik uuesti üle. On üpris raske olla enesekindel kutt, kui sa näed välja nagu paks pilusilmne vaimse tervise probleemidega nina näppiv rott.

Kolmandaks vajab mu tüdrukutega suhtlemise taktika veel täiustamist.

Tüdrukule Lähenemise Altvedanud Taktika nr 1: Pole armunud.

Neljandas klassis avastasin, et plikad on ihaldusväärsed. Mul polnud loomulikult aimugi, mida nendega peale hakata. Lihtsalt tahtsin ühte neist endale. Vaieldamatult oli Cammie Marshall neljanda klassi kauneim plika. Nii ma siis saatsingi Earli mänguväljakul Cammie Marshalli juurde ja lasksin öelda: „Greg ei ole sinusse armunud, aga ta kahtlustab, et sina oled temasse armunud.” Kui Earl seda tegi, seisin mina neist umbes viie jala kaugusel ja lootsin, et Cammie vastab: „Tegelikult olen ma Gregisse salaja hirmsasti armunud ja tahaksin tema tüdruk olla.” Kuid Cammie küsis hoopis: „Kes?”

„Greg Gaines,” teatas Earl. „Ta seisab seal.”

Nad mõlemad pöördusid ja vaatasid mulle otsa. Võtsin sõrme ninast välja ja lehvitasin. Täpselt samal hetkel taipasingi, et olin nina urgitsenud.

„Eip,” kostis Cammie.

Ega asi pärast seda paremaks ole läinud.

Tüdrukule Lähenemise Altvedanud Taktika nr 2: Pidevad solvangud.

Cammie oli selgelt minu haardeulatusest väljas, kuid ta parim sõbranna Madison Hartner oli samuti üsna kuum tibi. Viiendas klassis arvasin, et kuna Cammie on nii kuum tükk, januneb Madison ta kõrval tähelepanu järele. (Märkus: nüüd, seitsmeteistkümneaastasena möödunule tagasi mõeldes on mul raske mõista, mis nõksuga saab kümneaastane plika paista kuuma tibina. Tollal aga polnud sellest vähimatki probleemi.)

Igatahes kasutasin ma Madisoni puhul taktikat, mis teiste viienda klassi laste puhul töötas: solvangud. Pidevad õelad solvangud. Täiesti mõttetu aasimine. Kutsusin teda Madisoni Avenüü Hartneriks, ise teadmata, mida see Madisoni Avenüü üldse tähendab. Badison. Fatison. Mul läks pisut aega, enne kui avastasin Madison Fartneri,3 mis pani osa lapsi itsitama ja nii ma siis kasutasin seda nime kogu aeg.

Häda oli selles, et ma ei halastanud. Läksin äärmuslikult kaugele. Rääkisin tüdrukule, et tal on tibatilluke dinosauruseaju ja et tal on tagumikus tagavaraaju. Rääkisin, et tema perekond ei söögi õhtust, vaid istub ümber laua ja peeretab üksteise pihta, sest nad on liiga lollid, et toidust midagi teada. Ükskord isegi helistasin talle koju ja ütlesin talle, et ta pesi oksega pead.

Teate, ma olin idioot. Ma ei tahtnud, et inimesed peaksid mind armunuks, ja otsustasin kõigile tekitada mulje, et ma ausalt ja kõigest südamest vihkan Madison Hartnerit. Lihtsalt niisama. Paljalt selle meenutamise peale tahaksin endale kõvasti vastu vahtimist anda.

Viimaks – selleks kulus umbes nädal – sain ta ka nutma. Sel oli midagi tegemist tatist hügieenilise huulepulgaga. Ma üksikasju enam ei mäleta, kuid õpetaja määras mulle mingi algkooli analoogi lähenemiskeelule. Leppisin vaikselt olukorraga ega rääkinud Madisoniga enam kunagi. See lugu Nädalast, Mil Greg Tundis Seletamatut Viha Madisoni Vastu, on jäänud lahendamata müsteeriumiks.

Issand küll.

Tüdrukule Lähenemise Altvedanud Taktika nr 3: Armukadeduse tekitamine.

Niisiis, ema sundis mind kuni bar mitzvah’ni juudi koolis käima. See oli niisugune Hiina piin, et ma ei taha sellest rääkida. Kuid siiski oli juudi koolis üks asi, mis tegi seal käimise talutavaks – suurepärane poiste ja tüdrukute suhtarv. Peale minu oli klassis vaid üks poiss, Josh Metzger, ja kuus tüdrukut. Jama seisnes selles, et vaid üks neist kuuest, Leah Katzenberg, oli kuum tibi. Teine jama oli see, et Josh Metzger oli paras täkk. Tal olid ujumisest pleekinud pikad käharad juuksed. Lisaks oli ta sünge ja vähese jutuga tüüp, kes ajas mulle hirmu nahka, kuid samas olid need omadused plikade silmis väga ahvatlevad. Talle lõid isegi õpetajannad külge. Kõik juudi kooli õpetajad on naissoost ja enamasti vallalised.

Igatahes oli kuuendas klassis paras hetk Leah Katzenbergiga õnne proovida. Et teda ära võrgutada – valmistuge nüüd tutvuma rekordtasemel lollusega – otsustasin, et proovin teda armukadedaks teha. Flirtisin selleks Rachel Kushneriga, kes oli suurte hammaste ja Josh Metzgeri omadest veel rohkem lokkis juustega suhteliselt kobe plika. Rachel Kushneriga polnud küll eriti põnev lobiseda, sest ta kõneles väga aeglaselt ega osanud õieti millestki rääkida.

Racheli kasuks rääkis vaid see, et tema meelest olin ma maailma kõige naljakam kutt. Võisin teda ükskõik millega naerma ajada. Ahvisin õpetajaid järele, ajsin silmi kõõrdi, tantsisin tibutantsu. Minu enesehinnang kerkis kõvasti. Kahjuks ei aidanud see kuidagi kaasa mu püüdlustele Leah Katzenbergi silmis armu leida, sest tema leidis kohe, et me oleme Racheliga armas paar ning ütles selle ühel päeval pärast juudi kooli ka otse välja.

Äkki oligi mul oma tüdruk – ja üldse mitte see, keda tahtsin.

Tsiteerin seepeale Nizari, kes on Bensoni sportlastest kõige mornim ja kõige kehvema inglise keele oskusega: „Türa persse nuss sitt.”

Järgmisel päeval andsin Rachelile telefonitsi teada, et tahan temaga ainult sõbrustada.

„Sobib hästi,” vastas ta.

„Tore,” ütlesin mina.

„Tahaksid sa minu poole tulla?” küsis tema.

„Eh,” vastasin. „Mu jalg jäi röstrisse kinni.” See oli äärmiselt idiootlik ja samavõrd vajalik vastus, sest pani tüdruku valjusti lõkerdama.

„Päris tõesti, tahaksid sa külla tulla?” uuris ta uuesti, kui oli sõna otseses mõttes kolmkümmend sekundit pidurdamatult naernud.

„Ma pean kõigepealt selle röstriga asjad klaariks saama,” vastasin ja lõpetasin kõne teadmisega, et see ei vii nagunii kuhugi.

See nali venis päevade ja hiljem nädalate pikkuseks. Mõnikord, kui ta helistas, vabandasin, et olen külmiku külge kleepunud või end kogemata politseiauto külge keevitanud. Seejärel tulid loomad mängu. „Ma pean siin mõne tigeda tiigriga võitlema” või „pean jõudma terve vombati ära seedida”. Absoluutselt mõttetu jutt. Lõpuks ei pidanud Rachel seda enam naljakaks. Ta hakkas hoopis ütlema: „Greg, päris tõsiselt – kui sa ei taha minuga aega veeta, siis nii ütlegi.” Kuid miskipärast ma ei suutnud talle niiviisi öelda. See tundus liiga õel. Kõige lollim asja juures oli aga see, et käitusin tegelikult veel õelamalt – kuid tollal ei saanud ma sellest ise aru.

Kurat küll, andsingi endale praegu vastu vahtimist.

Juudi koolis läksid asjad ainult allamäge. Rachel ei tahtnud enam minuga rääkida, kuid Leah’ga suhtlemist see ei parandanud. Mitte natukestki. Tema meelest olin ma erakordne tõbras. Tegelikult võisin ma isegi abiks olla tema veenmisel, et kõik poisid on tõprad, sest üsna varsti pärast Racheli fiaskot hakkas ta lesbiks.

Tüdrukule Lähenemise Altvedanud Taktika nr 4: Tissikomplimendid.

Mara LaBastille’il olid seitsmendas klassis väga uhked rinnad. Tegelikult pole plika rindade kiitmine kunagi hea mõte. Selle mõistmine tuli karmide kogemustega. Kui miskitmoodi rõhutad fakti, et rindu on kaks tükki, saad veel hullema tulemuse. Ma ei tea, miks, aga täpselt nii ongi. „Sul on ilusad rinnad.” Halb tulemus. „Sul on kaks ilusat rinda.” Veel hullem. „Kaks rinda? Täiuslik.” Istu, kaks.

Tüdrukule Lähenemise Altvedanud Taktika nr 5: Härrasmees.

Mariah Epps kolis perega Pittsburghi siis, kui ma käisin kaheksandas klassis. Läksin täitsa leili, kui teda meile esimesel koolipäeval tutvustati. Ta oli kenake, paistis ka arukas ning mis kõige tähtsam, ta ei teadnud midagi mu eelmistest läbikukkumistest tüdrukutega suhtlemisel. Teadsin, et pean kähku tegutsema. Sel õhtul ma murdusin ja küsisin emalt, mis tüdrukutele tegelikult meeldib.

„Tüdrukutele meeldivad härrasmehed,” sain üpris valjuhäälse vastuse. „Tüdrukutele meeldib ka mõnikord lilli saada.” Seda öeldes põrnitses ta papsi, sest eile oli vist ema sünnipäev või midagi.

Niisiis läksin õppeaasta teisel päeval kooli ülikonnas ja ehtsa roosiga, mille Mariah enne esimest tundi kätte sai.

„Mul oleks au ja suur rõõm sind nädalavahetusel jäätisekohvikusse viia,” ütlesin briti aktsendiga.

„Tõesti või,” vastas tema.

„Greg, sa näed välja nagu pede,” teatas lähedusse sattunud sportlane Will Carruthers.

Kuid see toimis. Uskumatu! Me läksime tõepoolest kohtama. Saime Oaklandis kokku, ma ostsin meile jäätist, võtsime istet ning ma mõtlesin, et nüüdsest hakkabki mu paganama elu selline välja nägema.

Ja siis hakkas ta rääkima.

Issand, kuidas see tüdruk jaksas rääkida. Lõputult. Ta jutustas mulle Minnesota inimestest, peamiselt oma sõpradest, keda ma ei tundnud. Ta tahtis ainult sellest rääkida. Kuulasin teda sadu tunde ning kuna olin nüüd härrasmees, ei tohtinud ma öelda, et „see on igav” või „sa juba rääkisid seda lugu”.

Probleemiks sai see, et härrasmehelikkuse taktika töötas liiga hästi. Minult oodati naeruväärseid asju. Pidin iga päev piduriietega koolis käima, kogu aeg kõige eest maksma, igal õhtul tundide kaupa telefoni otsas istuma ja nii edasi. Ja mille nimel? Seksi nimel küll mitte. Härrasmehed ei tõmba ringi. Seda enam, et ega ma tollal teadnudki, mida ringitõmbamine üldse tähendab. Kõige krooniks pidingi kogu aeg briti aktsendiga rääkima ja kõik pidasid mind peast põrunuks.