Читать книгу Igavesti koos - Jessica Ann Redmerski - Страница 2

ÜKS

Kui ma paar kuud tagasi haiglavoodis lamasin, ei arvanud ma, et olen täna elus, et ma saan varsti isaks ning olen kihlatud ropusuise ingliga. Aga siin ma olen. Siin me oleme, Camryn ja mina, vallutame maailma… teisiti. Asjad ei läinud päris nii, nagu me olime kavatsenud, aga samas nii see ju tavaliselt ongi. Ja kumbki meist ei muudaks midagi, isegi, kui see meie võimuses oleks.

Ma armastan seda tooli. See oli mu isa lemmiktool ja ainus temast maha jäänud asi, mida ma tahtsin. Muidugi sain päranduseks kopsaka tšeki, mis tagab mulle ja Camrynile mõneks ajaks äraelamise, ja loomulikult jäi mulle Chevelle, aga toolil oli minu jaoks samasugune sentimentaalne väärtus. Camryn vihkab seda, aga ei ütle seda valjusti välja, sest see oli mu isa tool. Ma ei saa seda Camrynile pahaks panna; tool on vana, haiseb ja polstris on auk ajast, mil isa veel suitsetas. Lubasin Camrynile, et kutsun kellegi vähemalt tooli puhastama. Ja seda ma ka teen. Kohe, kui Camryn otsustab, kas me jääme Galvestoni või kolime Põhja-Carolinasse. Mulle sobivad mõlemad variandid, aga miski ütleb, et Camryn hoiab end minu pärast tagasi.

Kuulen, kuidas vesi vannitoas kinni keeratakse ja mõne hetke pärast kostab teiselt poolt seina vali mütsatus. Hüppan püsti, telekapult kukub põrandale, kui ma vannituppa torman. Diivanilaua serv lõikab mu sääremarja terava kriimu, kui ma sellest möödun.

Löön vannitoa ukse lahti. „Mis juhtus?”

Camryn raputab pead, naeratab ja kummardub, et võtta vetsupoti kõrvalt põrandalt sinna kukkunud föön.

Hingan kergendunult.

„Sa oled veel paranoilisem kui mina,” naerab Camryn.

Ta vaatab mu jalga, mida ma sõrmeotstega masseerin. Ta asetab fööni kapile, tuleb minu juurde ja suudleb mu suunurka. „Ma pole vist ainus, kes siin õnnetusi ligi tõmbab.” Ta naeratab.

Panen peopesad tema õlgadele ja tõmban ta ligemale, ühe käe libistan tema väikesele ümarale kõhule. Ma saan vaevu aru, et ta on rase. Arvasin, et neljandal kuul näeb ta välja vähemalt nagu väike jõehobu, aga mida mina ka tean?

„Võib-olla küll,” ütlen ja püüan oma õhetavat nägu peita. „Ilmselt tegid seda meelega, et näha, kui ruttu ma siia jõuan.”

Ta suudleb mu teist suunurka ja asub siis otserünnakule, suudleb mind sügavalt suule ning surub oma märja palja keha minu vastu. Oigan ja põimin käsivarred tema ümber.

Ent siis tõmbun eemale, enne kui tema salakavalasse lõksu langen. „Pagan, naine, sa ei tohi nii teha.”

Camryn muigab. „Sa tahad tõesti, et ma lõpetaksin?” küsib ta üleannetult naeratades.

Seda nähes ehmatan ennast kangeks. Pärast üht sellise naeratuse saatel peetud vestlust ei seksinud ta minuga tervelt kolm päeva. Mu elu kolm kõige hullemat päeva.

„Noh, ei,” ütlen närviliselt. „Ma mõtlesin lihtsalt, et praegu. Me peame täpselt poole tunni pärast arsti juures olema.”

Ma loodan ainult, et ta on terve raseduse aja nii kiimas. Olen kuulnud õudusjutte naistest, kes tahavad seda kogu aeg, kuni nad päris suureks paisuvad, ja kui neid siis puudutada, muutuvad nad tuldpurskavateks mardusteks.

Pool tundi. Pagan. Ma võiksin ta kähku kapi kohale painutada…

Camryn naeratab armsalt, võtab rätiku ja asub end kuivatama. „Ma olen kümne minuti pärast valmis,” ütleb ta mind viipega välja saates. „Ära unusta Georgiat kasta. Kas sa leidsid oma telefoni üles?”

„Veel mitte,” ütlen ja hakkan ukse poole minema, aga peatun ja lisan seksika muigega: „Hmm, me võiksime…”

Ta paneb ukse mu nina ees kinni. Kõnnin naerdes minema.

Torman korteris ringi, otsin patjade alt ja kummalistest kohtadest oma võtmeid ja leian need lõpuks köögiletilt rämpsposti virna alt. Peatun korraks ja võtan ühe ümbriku näpu vahele. Camryn ei luba mul seda ära visata, sest sellelt ümbrikult otsis ta mu aadressi hommikul, kui mul krambihoog oli ja ta kiirabi kutsus. Küllap on tal tunne, et see paberitükk aitas päästa mu elu, aga tegelikult aitas see temal lõpuks aru saada, mis minuga lahti oli. Krambihoog oli ohutu. Neid on mul olnud mitu. Põrgusse, mul oli siis ka hoog, kui me New Orleansis hotellis peatusime, enne kui hakkasime tuba jagama. Kui ma talle sellest lõpuks rääkisin, oli ütlematagi selge, et ta ei olnud minuga rahul.

Ta muretseb kogu aeg, et kasvaja tuleb tagasi. Ta vist muretseb selle pärast rohkem kui mina.

Kui tuleb, siis tuleb. Me saame sellest koos üle. Me saame alati kõigest koos üle.

„Aeg minna, kullake!” hüüan elutoast.

Ta tuleb meie toast, jalas paar üsna kitsaid teksad ja seljas sama kitsas T-särk. Ja kõrge kontsaga kingad. Päriselt? Kontsaga kingad?

„Sa pressid tüdruku väikese pea nendes teksades kokku,” ütlen ma.

„Ei, ma ei pressi ei tüdruku ega poisi pead,” annab ta vastu, haarab diivanilt käekoti ja heidab õlale. „Sa oled endas nii kindel, aga eks me näe.” Ta võtab mul käest kinni, me läheme uksest välja ja ma keeran selle enda järel lukku.

„Ma tean, et see on tüdruk,” ütlen veendunult.

„Tahad kihla vedada?” Ta vaatab minu poole ja muigab.

Astume pehmesse novembripäeva, ma teen autoukse tema jaoks lahti ja viipan talle, et ta sisse istuks. „Mille peale?” küsin ma. „Sa tead, et ma pooldan kihlvedusid.”

Camryn istub oma kohale, mina sörgin ümber auto ja istun samuti sisse. Panen käed roolile, vaatan tema poole ja ootan.

Ta naeratab ja näksib korraks mõttesse vajunult alumist huult. Tema pikad heledad juuksed langevad õlgadele ja sinised silmad säravad põnevusest.

„Sina oled see, kes paistab nii kindel olevat,” lausub Camryn lõpuks. „Nii et ütle sina, mille peale, ja mina ütlen, kas olen nõus.” Korraga jääb ta vait ja osutab sõrmega minu poole. „Aga ei midagi seksuaalset. Ma usun, et see teema on sul üsna hästi kaetud. Mõtle midagi…” – ta keerutab kätt enda ees – „ma ei tea, midagi… hulljulget või tähendusrikast.”

Hm. Nüüd olen plindris. Pistan võtme süütelukku, aga ootan, enne kui võtit keeran.

„Hea küll, kui see on tüdruk, siis võin mina talle nime panna,” ütlen leebe uhke naeratusega.

Camryni kulmud kerkivad korraks ja ta kallutab pead minu poole.

„Mulle ei meeldi see kihlvedu. See on midagi, mida me peaksime koos tegema, või mis sina arvad?”

„Nojah, aga kas sa ei usalda mind?”

Ta kõhkleb. „Jah… ma usaldan sind, aga…”

„… aga mitte lapsele nime panema.” Kergitan küsivalt kulmu, aga tegelikult ajan talle lihtsalt kärbseid pähe.

Ta ei suuda mulle enam otsa vaadata ja näib kohmetust tundvat.

„Noh?” nõuan ma.

Camryn paneb käed rinnale risti ja küsib: „Mis nimi sul siis mõttes oli?”

„Miks sa arvad, et mul on nimi juba välja valitud?” Keeran võtit ja Chevelle ärkab nurrudes ellu.

Camryn irvitab ja kallutab pea viltu. „Ah, ole nüüd. Loomulikult on sul nimi juba valmis mõeldud, muidu ei oleks sa nii kindel, et laps on tüdruk, ja sa ei sõlmiks siin enne ultraheli minuga kihlvedusid.”

Pööran pilgu kõrvale, muigan ja panen tagumise käigu sisse.

„Lily,” ütlen ja püüan vilksti Camryni pilgu, kui me parkimiskohalt välja tagurdame. „Lily Marybeth Parrish.”

Tema suunurkades tuksleb naeratus.

„Mulle see tegelikult meeldib,” ütleb ta, tema naeratus venib laiemaks. „Ma tunnistan, et olin veidike mures – miks Lily?”

„Pole mingit erilist põhjust. See lihtsalt meeldib mulle.”

Camryn ei paista seda uskuvat. Ta tõmbab silmad vallatult kissi.

„Ma räägin tõsiselt!” ütlen kergelt naerdes. „Ma olen sellest päevast peale, kui sa mulle ütlesid, nimede peale mõelnud.”

Camryni naeratus muutub soojemaks ja kui ma poleks selline kutt, annaksin alla ja punastaksin nagu idioot.

„Sa oled kogu selle aja nimede peale mõelnud?” Ta paistab rõõmsalt üllatunud.

Hea küll, ma ikkagi punastan.

„Jah,” tunnistan. „Ma ei ole veel suutnud head poisinime välja mõelda, aga meil on ju veel mitu kuud aega.”

Camryn ainult vaatab mind ja särab. Ma ei tea, mis tema peas toimub, aga tunnen, et minu nägu muutub üha punasemaks, mida kauem ta mind niimoodi vaatab.

„Mis on?” küsin naerma puhkedes.

Ta kummardub üle istme, puudutab käega mu nägu ja tõmbab mu lõua viltu. Ja siis ta suudleb mind.

„Jumal küll, ma armastan sind,” sosistab ta.

Mul läheb hetk taipamaks, et ma naeratan nii laialt, et on tunne, nagu oleks mu nägu välja venitatud. „Mina armastan sind ka. Pane nüüd turvavöö kinni.” Näitan näpuga turvavööle.

Ta nihkub oma istmele ja paneb turvavöö kinni.

Arsti juurde sõites vaatame mõlemad pidevalt kella armatuurlaual. Veel kaheksa minutit. Viis. Kolm. Ma arvan, et kui me parkimisplatsile pöörame, tabab see teda samasuguse hooga nagu mind. Kohe-kohe kohtume esimest korda oma poja või tütrega.

Jah, paar kuud tagasi poleks ma uskunud, et ma eluski olen…

„See ootamine tapab mu,” sosistab Camryn minu poole kummardudes.

See on nii kummaline. Istun siin arsti ooteruumis ja igal pool meie ümber on rasedad tibid. Ma nagu pelgan isegi silmsidet luua. Mõned näivad vihased olevat. Kõikide meestele mõeldud ajakirjade kaantel paistab olevat paadis istuv mees, kes hoiab kala käes, pöial kala suus. Teen näo, et loen artiklit.

„Me oleme siin ainult umbes kümme minutit istunud,” sosistan vastuseks, silitan tema reit ja lasen ajakirjal sülle libiseda.

„Ma tean, ma olen lihtsalt närvis.”

Võtan tema käe, roosas kitlis õde astub ühest uksest välja, hüüab Camryni nime ja me järgneme talle.

Istun seina ääres, kuni Camryn lahti riietub ja haiglakitli selga paneb. Narrin teda, et ta tagumik on paljas ja tema teeb näo, et solvub, aga õhetus reedab ta. Ja siis me istume ja ootame. Ja ootame veel, kuni teine õde sisse asub ja me jälgime teda täie tähelepanuga. Ta peseb kraanikausi juures käed puhtaks.

„Kas te jõite tund enne siiatulekut piisavalt vett?” küsib õde, kui oleme tervitanud.

„Jah,” ütleb Camryn.

Ma näen, et Camryn kardab ultraheliuuringut, sest see võib näidata, et lapsel on midagi viga. Olen püüdnud talle rääkida, et kõik on korras, aga ta muretseb ikkagi.

Camryn vaatab üle toa minu poole ning ma lihtsalt pean püsti tõusma ja tema juurde minema. Õde esitab terve rea küsimusi ja tõmbab kummikindad kätte. Vastan nendele küsimustele, millele oskan, sest Camryn paistab iga mööduva hetkega üha enam närvi minevat ega ütle suurt midagi. Pigistan tema kätt ja püüan teda rahustada.

Kui õde seda geelivärki tema kõhule määrib, tõmbab Camryn sügavalt hinge.

„Vau, on see vast tätoveering,” ütleb õde. „See peab midagi väga erilist olema, sest nii suure pildi tegemine roietele oli üsna ränk.”

„Jah, see on päris kindlasti eriline,” ütleb Camryn ja naeratab mulle. „See on Orfeus. Andrew’l on teine pool. Eurydike. Aga see on pikk lugu.”

Tõstan särgi uhkelt üles, et õele oma poolt näidata.

„Vapustav,” ütleb õde kordamööda meie mõlema tätoveeringuid vaadates. „Seda me siin iga päev ei näe.”

Õde jätab selle sinnapaika ja hakkab geelikihi alt beebi pead ja muid kehaosi näitama. Tunnen, kuidas Camryni haare minu käe ümber aeglaselt lõdvemaks muutub, mida rohkem õde räägib, naeratab ja selgitab, et „kõik paistab korras olevat”. Vaatan, kuidas Camryni ilme muutub närvilisest ja kangest lõdvestunuks ja rõõmsaks ning see toob mu näole naeratuse.

„Te olete siis kindel, et muretsemiseks pole põhjust?” küsib Camryn. „Kas te olete kindel?”

Õde noogutab ja vaatab korraks minu poole. „Jah. Praegu ei näe ma küll midagi, mille pärast muretsema peaks. Areng on just selline nagu peab. Liigutused ja südamelöögid on normaalsed. Ma usun, et te võite rahuneda.”

Camryn vaatab minu poole ja mulle tundub, et me mõtleme ühte ja sama.

Ta kinnitab seda, kui õde ütleb: „Ma saan aru, et teid huvitab sugu?” Ja meie oleme lihtsalt vait ja vaatame teineteise otsa. Ta on nii pagana ilus. Ma ei suuda uskuda, et ta on minu. Ma ei suuda uskuda, et ta kannab minu last.

„Ma võtan kihlveo vastu,” on Camryn viimaks nõus, ja see tabab mind ootamatult. Ta naeratab säravalt ja sikutab mu kätt, vaatame mõlemad õe poole.

„Jah,” vastab Camryn. „Kui seda praegu näha on.”

Õde liigutab anduri tagasi ühte punkti ja paistab, et ta kontrollib veel korra, enne kui oma otsuse teatavaks teeb.

„Noh, praegu on küll veel varavõitu, aga… mulle tundub praegu nagu tüdruk olevat,” ütleb õde lõpuks. „Teie järgmise ultraheli ajal umbes kahekümnendal nädalal saame soo ametlikult kindlaks määrata.”