Читать книгу Igavesti koos - Jessica Ann Redmerski - Страница 7

KUUS

Ema ja Natalie korraldatud titepidu oli suurepärane. Sain uhiuue lapsevoodi, kõnnitooli, kiige, söögitooli, kaks titevanni – roosa ja sinise, igaks juhus – umbes 984 mähet – noh, neid tundus ikka väga palju olevat – hulga beebišampooni ja talki ja midagi, mille nimi oli Ahvipepu ravim ja Pepukreem, mis on väga kummalised, ja… Ma ei mäleta, mis seal kõik veel oli ja mingite asjade suhtes puudus mul igasugune ettekujutus, milleks need mõeldud olid.

Kui olen mõne aja rahvast täis toas istunud, tunnen end täiesti kurnatuna ning otsustan peole käega lüüa ja tükk aega kuumas vannis liguneda.

Möödub veel kaks tundi ja kõik peale Natalie on ära läinud. Tema mind vahuvannist leiabki.

„Cam?” kuulen Natalie häält vannitoa ukse tagant. Ta koputab paar korda vaikselt.

„Tule sisse,” ütlen.

Uks läheb lahti ja Natalie tuleb vannituppa. See poleks esimene kord, kui ta mind paljalt näeb.

Ta istub WC-poti kaanele.

„Nüüd on see ametlik,” ütleb ta naeratades, „rasedus teebki tissid suuremaks.”

Ta liialdab, nagu alati.

Tõstan käe veest ja nipsan piisku tema poole.

„Kuidas su enesetunne on?” küsib ta naljatamist jättes. „Sa paistad rampväsinud.”

„Ma olen rase,” ütlen kõlatult.

„Tõsi, Cam, aga sa näed jube vilets välja.”

„Aitäh.” Sirutan käe ja sätin klambrit, millega ma juuksed üles panin, et need märjaks ei saaks, ja toetan käsivarred vanniservale.

„Noh, kas sa ei peaks särama? Rasedad pidid ju särama.”

Kehitan õlgu ja raputan vanni vastu toetatud pead.

Tunnen alaseljas tuima valu, õnneks möödub see ruttu. Krimpsutan nägu ja sätin end mugavamalt istuma.

„Oled kindel, et kõik on korras?” Ta näib palju murelikum, kui peaks.

„Valud ja vaevad. Pole vaja muretseda. Edaspidi lähevad asjad ainult hullemaks, ma arvan. Tähendab valud ja vaevad.” Ma ei tea, miks ma tundsin vajadust seda viimast selgitada, aga ma tahtsin kindel olla, et ta seda kuidagi teisiti ei võta.

„Hommikuti ei aja ikka veel iiveldama?” küsib ta. „Ma eelistaks iga kell kerget seljavalu öökimisele.”

„Ei,” ütlen. „Aga ärme sõnu ära, Nat.”

Ma tunnistan, et kui saaksin valida, valiksin ka mina oksendamise asemel valu. Ja seni tundub, et nii see lähebki. Ilmselt olen üks neist õnnelikest, kellest hommikune iiveldamine mööda läheb. Ja mul pole ka mingeid veidraid isusid. Nii et ma olen kas ebard või on kogu see jutt hapukurkidest ja jäätisest üks suur jama.

Tulen vannist välja, tõmban vannilina ümber ja emban Natalied hüvastijätuks.

Siis laman põiki oma voodis ja meenutan, kui mugav see oli. Aga ma ei igatse selle toa järele eriti ega tunne mingit nostalgiat oma vana elu vastu. Ei. Ma tahan „vana elu” ikka veel vältida ja see on peamine põhjus, miks mul kojutuleku suhtes nii suured kahtlused on. Tundsin puudust emast ja Nataliest ja ma tunnistan, et igatsesin Põhja-Carolina järele üldiselt. Aga see pole selline igatsus, mis tekitab tahtmise elada jälle siin ja teha samu asju, mida ma enne tegin. Põgenesin selle elu eest põhjusega ja ma ei kavatse tagasi tormata.

Selle asemel, et õhtul Natalie ja Blake’iga välja minna, otsustan koju jääda ja varakult voodisse minna. Tunnen tohutut väsimust, nagu voolaks energia mu kehast välja kiiremini kui tavaliselt ja seljavalu pole tegelikult sugugi järele andnud. See on paar viimast tundi kord tulnud, kord läinud.

Andrew poeb koos minuga voodisse ja lamab külili, pea sõrmenukkidele toetatud. „Mul on tunne, nagu teeksin midagi keelatut, kui sinuga siin sinu lapsepõlvetoas olen.” Ta muigab.

Naeratan nõrgalt ja poen sügavamale tekkide alla. Väljas pole veel kaugeltki jahe, aga mul on meeletult külm. Tirin teki lõuani ja surun sõrmed kõvasti karvase teki sisse.

„Kui isa siin oleks,” ütlen turtsudes, „magaksid sa Cole’i toas.”

Ta nihkub lähemale ja paneb käe ümber mu piha. Esialgu tundub, et ta kavatseb seda ära kasutada, et me lõpuks kahekesi oleme, aga tema ilme muutub tõsisemaks, ta võtab käe mu pihalt ja tõmbab sõrmedega läbi mu juuste.

„Hea küll, nüüd ma hakkan muretsema,” ütleb ta. „Sa oled kummaliselt käitunud sellest ajast saati, kui ma Blake’iga siia tulin. Mis lahti?”

Surun end talle lähemale ja ütlen: „Sina ja Natalie mõlemad, no ausalt.” Vaatan talle otsa, meie nägude vahel on mõni toll ruumi.

„Nii et ka tema märkas seda?” küsib ta.

Noogutan. „Lihtsalt kerge valu ja sitt enesetunne, aga teie kaks paistate minu seisundi unustavat.”

Ta vaevu naeratab. „Võib-olla peaksid arsti juurde minema ja laskma end läbi vaadata.”

Raputan kergelt pead. „Minust ei saa sellist paranoilist inimest, kes iga väikse asja pärast haiglasse jookseb. Käisin alles eelmisel nädalal arsti juures. Kõik oli korras. Isegi arst ütles seda.” Kummardun, suudlen teda kergelt huultele ja naeratan veidi laiemalt, lootes teda rahustada.

Andrew naeratab vastu ja tõstab tekki, et saaks minu kõrvale pugeda. Keeran seljaga tema poole, ta surub oma sooja keha minu vastu ja paneb käe mulle ümber. Ta on nii soe, et sulan tema sisse, tean, et jään juba paari minutiga sügavalt magama. Tunnen tema hingeõhku kaelal, kui ta mind sinna suudleb. Panen silmad kinni ja tajun teda, tema loomulikku lõhna, mida ma alati igatsen, tema käte ja jalgade tugevust, tema nahast õhkuvat soojust. Ma tõesti kahtlen, kas suudaksin veel kunagi magama jääda, kui tema minu kõrval ei lama.

„Kui sul halvemaks läheb,” ütleb ta vaikselt mu selja tagant, „siis parem ütle mulle. Ma ei taha, et sa oleksid selline kangekaelne inimene, kes ei lase end läbi vaadata, kuigi teab, et midagi võib halvasti olla.”

Pööran pea kergelt tema poole, see teeb mulle nalja.

„Oi, sa mõtled mõnda sellist inimest, kes keeldus kaheksa kuud arsti juurde minemast, sest oli kindel, et tema ajukasvajat ei saa opereerida?”

Andrew ohkab ja ma tunnen õlal tema kuuma hingeõhku. Ma tahtsin teda naerma ajada, aga tema meelest ei ole see vist naljakas.

„Lihtsalt luba mulle,” ütleb ta ja surub käsivarre tugevamini minu ümber. „Kui sul veel valutab või enesetunne kummaliseks muutub, siis ütled mulle ja me läheme haiglasse.”

Annan alla, mitte sellepärast, et talle meele järele olla, vaid sellepärast, et tal on õigus. Ma pole kunagi varem rase olnud, nii et ma tean sellest, mis on normaalne ja mis mitte, sama palju nagu iga teine esimest last ootav ema.