Читать книгу Igavesti koos - Jessica Ann Redmerski - Страница 3

KAKS

Ma tõesti ei usu, et oleksin Andrew’d kunagi niimoodi naeratamas näinud. Võib-olla tol õhtul, kui ma esimest korda New Orleansis koos temaga laulsin ja ta oli minu üle nii uhke, aga ma ei ole kindel, kas see oleks suutnud tema praeguse ilmega võistelda. Mu süda taob rinnus erutusest, eriti Andrew’ reaktsiooni pärast. Ma näen, kui väga ta tahtis väikest tüdrukut, ja ma vannun, et ta teeb kõik, mis tema võimuses, et mitte õe nähes pisaratesse langeda. Või siis minu nähes.

Minu jaoks pole sel kunagi tähtsust olnud, kas laps on poiss või tüdruk. Ma olen nagu iga teine last ootav ema, kelle ainus soov on, et laps oleks terve. Mitte et meie lapse tervis poleks Andrew jaoks tähtsam kui tema sugu. Nii palju ma ikka tean.

Ta kummardub ja suudleb mind kergelt huultele, tema erkrohelised silmad löövad õnnelikult särama.

„Olgu siis Lily,” ütlen täielikult nõustudes ja suudlen teda veel korra, enne kui ta eemale tõmbub, ning sasin sõrmedega läbi tema lühikeste pruunide juuste.

„Ilus nimi,” ütleb õde. „Aga hoidke poisinime ka igaks juhuks käepärast.” Ta tõmbab anduri kaugemale ja vaikib korraks.

Järsku ütleb Andrew õele: „Noh, kui teie minu lapse väikest värki ei näe, siis on see igal juhul tüdruk.”

Turtsatan vaikselt naerda ja pööritan õe poole vaadates kergelt silmi. Veelgi naljakam on see, et Andrew mõtles seda tõsiselt. Ta kallutab pea viltu, kui märkab lõbustatud ilmet mu näol.

Ülejäänud päeva veedame sisseoste tehes. Me kumbki ei suutnud vastu panna. Me oleme varemgi lasteasju vaadanud, aga ei ole eriti midagi ostnud, sest me ei teadnud, kas asjad peaksid olema roosad või sinised ja me ei tahtnud toatäit kollaseid asju. Ehkki endiselt on võimalus, et laps on poiss, on Andrew minu meelest kindlam kui iial varem, et tegu on tüdrukuga, nii et ma mängin kaasa ja luban endal samuti nii uskuda. Aga ta ei lase mul ikkagi eriti midagi osta!

„Oota natuke,” nõuab ta, kui ma vastsündinute osakonnas järgmise satsilise rõivatüki võtan. „Sa tead, et ema planeerib titepidu, eks?”

„Jah, aga me võime ju paar asja praegu osta.” Panen kostüümi ikkagi ostukärusse.

Andrew vaatab kärusse ja siis minu otsa, huuled mõtlikult kokku surutud. „Kullake, ma arvan, et paar on küll ammu ületatud.”

Tal on õigus. Olen juba umbes üheksakümne dollari eest riideid korvi pannud. Ah, kui pärast tulebki välja, et laps on poiss, saan ju asjad ümber vahetada.

Ja nii möödub kogu ülejäänud päev, kuni me tema ema juurde läheme, et uudiseid rääkida.

„Oi, see on imetore!” ütleb Marna mind emmates. „Ma olin kindel, et laps on poiss!”

Mu käed libisevad Marna käsivartelt ja me istume Andrew’ga köögilaua äärde, kui tema ema külmkapi juurde läheb. Marna võtab kannu jääteega ja hakkab seda valama.

„Titepidu on veebruaris,” ütleb Marna leti juurest. „Mul on kõik juba valmis mõeldud. Sina pead ainult kohale tulema.” Ta naeratab mulle säravalt ja paneb teekannu ära.

„Aitäh,” ütlen.

Ta paneb meie mõlema ette klaasi ja võtab endale tooli.

Ma igatsen tõesti kodu järele. Aga mulle meeldib siin samuti ja Marna on nagu teine ema. Ma ei ole veel suutnud Andrew’le rääkida, kui väga ma oma ema ja Natalie järele igatsen, kui väga ma igatsen lihtsalt sõbraga rääkida. Võid olla armunud maailma parimasse kutti – ja mina tegelikult olengi –, aga see ei tähenda, et poleks raske, kui teisi sõpru ei olegi. Kohtusin siin ühe omavanuse tüdruku, Alanaga, kes elab oma abikaasaga meie peal, aga ma pole veel suutnud temaga ühelgi teemal ühist keelt leida. Kui ma juba praegu leiutan hädavalesid, et ei peaks temaga kuhugi välja minema, siis ei pruugi ma temaga iial ühist keelt leida.

Aga ma arvan tõesti, et mu salajane kurbus ja koduigatsus ja kõik see tuleb rasedusest. Mu hormoonid on puhta segi. Ja küllap on see suures osas seotud ka muretsemisega. Nüüd muretsen ma kõige pärast. Tähendab, ma muretsesin palju juba enne Andrew’ga kohtumist, aga nüüd, kui ma rase olen, on mu hirmud mitmekordistunud: Kas laps on terve? Kas minust saab hea ema? Kas ma rikkusin oma elu ära, kui ma… jälle teen seda. Kurat. Ma olen kohutav inimene. Iga kord, kui see mõte mulle pähe tuleb, tunnen end nii meeletult süüdi. Armastan meie last ega muudaks midagi, kui ma seda saaksingi, aga ma pean paratamatult mõtlema, et kas ma… kas me rikkusime midagi ära, kui ma nii ruttu rasedaks

jäin.

„Camryn?” Kuulen Andrew häält ja ärkan oma sügavatest mõtetest. „Kas sinuga on kõik korras?”

Sunnin end naeratama. „Jah, kõik on korras. Jäin lihtsalt unistama – tead, mulle meeldib lilla rohkem kui roosa.”

„Mina saan talle nime valida,” ütleb Andrew, „nii et sa võid valida mis iganes värvid tahad.” Ta võtab mul laua all käest kinni. Naeratan juba selle peale, et ta üldse sellistest asjadest hoolib.

Marna võtab klaasi huultelt ja asetab enda ette lauale.

„Oo?” küsib ta huvitatult. „Te olete juba nime välja valinud?”

Andrew noogutab. „Lily Marybeth. Camryni keskmine nimi on Marybeth. Laps peaks oma ema järgi nime saama.”

Issand jumal, ta sulatas just mu südame. Ma ei ole teda väärt.

Marna naeratab mulle, tema nägu on täis õnne ja kõiki teisi emotsioone, mida Andrew-suguse mehe ema võib tunda. Tema poeg sai jagu raskest haigusest ja tuli surma äärelt tagasi, ning kingib nüüd Marnale veel ka lapselapse.

„Noh, see on ilus nimi,” ütleb ta. „Ma arvasin, et Aidan ja Michelle on esimesed, aga elu on täis üllatusi.” Millegipärast tundub tema sõnadel olevat mingi peidetud tähendus ja Andrew märkab seda.

„Kas Aidani ja Michelle’iga on midagi pahasti?” küsib Andrew ruttu teed rüübates.

„See kuulub lihtsalt abielus olemise juurde,” vastab Marna. „Ma pole iial näinud abielu, kus poleks mingeid probleeme, ja nemad on kaua aega koos olnud.”

„Kui kaua?” küsin mina.

„Abielus ainult viis aastat,” ütleb Marna. „Aga ma arvan, et koos on nad olnud umbes üheksa aastat.” Ta jääb mõttesse, kuid noogutab siis, veendunud, et mäletab õigesti.

„Ilmselt on asi lihtsalt Aidanis,” pakub Andrew. „Mina ei tahaks temaga abielus olla.” Ta hakkab naerma.

„Jah, see oleks küll veider,” ütlen nina kirtsutades.

„Noh, Michelle ei saa titepeole tulla,” ütleb Marna. „Ta peab paaril konverentsil osalema ja see lihtsalt ei sobi tema ajakavasse, pealegi ta ju elab ka nii kaugel. Aga arvatavasti saadab ta kõige paremad kingitused.” Ta naeratab mulle armsalt.

Võtan tema sõnad teadmiseks ja rüüpan teed, aga mu mõtted lähevad jälle uitama ja ma ei saa sinna midagi parata. Suudan mõelda ainult sellele, mida ta mõni hetk tagasi ütles, kuidas igas abielus on oma probleemid. Ja ma hakkan jälle muretsema.

„Sinu sünnipäev on kaheksandal detsembril, eks, Camryn?”

Tulen silmi pilgutades tagasi olevikku. „Oi… jah. Tähtis kakskümmend üks.”

„No siis pean ma vist ka sünnipäevapeo korraldama.”

„Oh ei, seda sa küll tegema ei pea.”

Ta lööb mu märkuse peale käega ja Andrew nõjatub lihtsalt tooli seljatoele, totakas naeratus näol.

Annan alla, sest ma tean, et Marnaga ei ole mõtet vaielda.

Kui tunni aja pärast koju hakkame minema, on väljas juba pime. Olen terve päeva ringi jooksmisest ja Lilyga seotud erutusest nii väsinud.

Lily. Ma ei suuda uskuda, et minust saab ema. Kui ma elutuppa astun, levib üle mu näo naeratus. Panen koti diivanilauale ja, kingad jalast lükanud, vajun diivani keskele istuma. Aga varsti sätib Andrew end minu kõrvale ja tema kenal näol on see teadja ilme.

Marna võisin ma ju ära petta, aga Andrew’d juba nii lihtsalt ei lollita.