Читать книгу Igavesti koos - Jessica Ann Redmerski - Страница 4

KOLM

Võtan Camryni käte vahele ja tõmban ta endale sülle. Istume siin koos, minu käed tema ümber ja lõug tema kaelalohus. Ma tean, et teda vaevab miski. Ma tunnen seda, aga osa minust kardab küsida.

„Mis on?” küsin siiski ja hoian hinge kinni.

Ta pöördub mulle otsa vaatama ja tema pilgus on mure. „Ma lihtsalt kardan.”

„Mida sa kardad?”

Ta vaikib, tema pilk liigub toas ringi ja lõpuks jääb ta enda ette vahtima. „Kõike,” ütleb ta.

Sirutan käe ja pööran tema lõua enda poole tagasi. „Camryn, sa võid mulle kõigest rääkida. Sa tead seda, eks?”

Tema sinised silmad täituvad pisaratega, aga ta ei luba neil voolata.

„Ma… noh, ma ei taha, et meist saaksid sellised nagu… noh, nagu paljud inimesed.”

Oi, ma tean, mis selle põhjustas. Haaran tal pihast ja pööran ta ringi, nii et ta on kaksiratsi minu süles, näoga minu poole.

„Vaata mulle otsa,” ütlen tal mõlemast käest kinni võttes. „Meie ei muutu sellisteks nagu kõik teised. Tahad teada, kuidas ma seda tean?”

Ta ei vasta, aga ta ei peagi. Ma tean, et ta tahab, et ma edasi räägiksin. Tema ühest silmast voolab pisar ja ma pühin selle pöidlaga ära.

„Meiega ei lähe nii, sest me mõlemad oleme sellest teadlikud,” alustan. „Sest see oli saatus, mis meid seal Kansases bussis kokku viis, ja veel: sest me mõlemad teame, mida me elult tahame. Meil ei pruugi üksikasjad paigas olla – ja seda pole vajagi –, aga me mõlemad teame, millises suunas me minna ei taha.”

Ootan hetke ja ütlen siis: „Me võime ikka maailmas ringi rännata. Me peame seda lihtsalt natuke edasi lükkama. Ja seni elame oma elu nii, nagu meie tahame. Mitte mingit igapäevast rutiinset jama.”

See toob tema näole õrna naeratuse.

„Noh, kuidas täpselt me seda väldime?” küsib ta käsivarsi vaheliti pannes ja muiates.

Siin on see ninatark Camryn, keda ma tunnen ja armastan.

Hõõrun kätega energiliselt tema reisi ja ütlen: „Kui sa tahad tööl käia, võid tööl käia. Mul kama, kui sa tahad burgereid praadida või loomaaias sitta kühveldada, tee, mida iganes tahad. Aga kohe, kui sa tüdined, või tunned, et see hakkab su eluks muutuma, siis kõnni minema. Ja kui sa tahad niisama istuda ja jõude olla, siis võid ka seda teha, ma olen seda sulle varemgi öelnud. Sa tead, et ma hoolitsen sinu eest igal juhul.”

Ma tean, mis nüüd tuleb, nii et panen end valmis. Ja loomulikult ründab Camryn mind ja vaidleb: „Mitte mingil paganama juhul ei jää ma niisama istuma ja ma ei lase sinul kõigi asjade eest hoolitseda.”

Ta on nii kuum, kui ta puha iseseisev on.

„No see sobib. Mida iganes,” ütlen ja tõstan alistumise märgiks käed. „Aga ma tahan, et sa teaksid: mul ükskõik, mida sa teed, kuni see sind õnnelikuks teeb.”

„Ja mis sinust saab, Andrew? Sa ei saa mulle öelda, et ma „igapäevase rutiinse jama” pärast ei muretseks, kui sina selle täielikult oma õlgadele võtad lihtsalt sellepärast, et me peame last üleval pidama. See pole õiglane.”

„Umbes sama ütlesid sa esimesel ööl, kui ma pea sinu reite vahele surusin. Kas ma siis selle pärast muretsesin?”

Ta punastab sügavalt. Isegi pärast koosoldud aega ja kõike, mida me oleme läbi elanud, suudan ma ta punastama panna.

Kummardun, võtan tema näo pihkude vahele ja tõmban ta lähemale, et teda suudelda.

„Kuni mul oled sina, Lily ja muusika, pole mul midagi muud vaja.”

Veel üks pisar voolab mööda tema pehmet põske alla, aga seekord ta naeratab. „Lubad?” küsib ta.

„Jah, luban,” ütlen veendunult ja surun tema käsi. Lasen tõsisel ilmel oma näolt kaduda ja naeratan talle uuesti.

„Anna andeks,” ütleb ta alistunult välja hingates. „Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on. Ühel päeval aina naeratan ja kõik on super ja siis, lambist, olen puha viimsepäevameeleolus.”

Naeran vaikselt omaette. „Ootamatud meeleolukõikumised. Harju sellega.”

Ta suu vajub paokile ja temagi puhkeb naerma. „Noh, eks seda võib ilmselt ka nii nimetada.”

Järsku jääb ta vait. „Kas kuulsid?” Camryni silmad tõmbuvad pilukile, kui ta kõrvu kikitab, et kuulda heli, mida minagi kuulen, ehkki teen näo, et ei kuule.

„Oh, suurepärane,” ütlen. „Ära ütle, et rasedus põhjustab ka skisofreeniat.”

Ta annab mulle kerge vopsu vastu rinda ja ronib mu sülest maha. „Ei, see on su telefon,” ütleb ta diivani taha minnes. „Ma arvasin, et aku on tühi.”

Ei… ma keerasin lihtsalt hääle maha ja peitsin selle ära, et sa nii arvaksid. Vähemalt arvasin, et keerasin hääle maha.

„Ma arvan, et sa istud oma telefoni otsas,” ütleb tema.

Tõusen ja mängin lolli, tuulan padja all. Lõpuks võtan telefoni ja näen, et ekraanilt vaatab mulle vastu Natalie (tegelikult on tegemist hüääni pildiga, sest minu meelest iseloomustas see teda kõige paremini). Pagan. See näeb nüüd küll kummaline välja.

Natalie nime nähes haarab Camryn telefoni.

„Mis ajast Natalie sulle helistama on hakanud?” küsib ta mu telefoni uurides.

Jah, päris kindlasti kummaline, sest ta ei paista vähimalgi määral armukade olevat. Ta irvitab!

Sirutan käe ja kratsin närviliselt kukalt, väldin silmsidet, ning üritan telefoni temalt kätte saada.

„Oi, ei tule mitte kõne allagi,” naerab ta diivanist eemaldudes.

„Kuule, anna mu telefon tagasi.”

Ta õrritab mind sellega, kui ma üle diivani seljatoe hüppan, et ta kinni püüda.

Camryn sirutab tühja käe minu poole. „Ole ettevaatlik! Ma olen rase ja sa võid mulle haiget teha!” Ta irvitab ikka veel.

Oh, nüüd lööb ta selle olen-nii-õrnake-kaardi lauale. Õel.

Ta tõmbab sõrmega üle „vasta”-nupu ja tõstab telefoni kõrva juurde, ise kogu aeg irvitades.

Ma annan alla. Ma olen selles asjas nii vilets.

„No tere, Natalie,” ütleb Camryn, tema vallatu pilk libiseb üle minu. „Kas sa oled minu selja taga mu mehega kohtunud?”

Ta raputab Natalie vastuse peale pead. On selge, et Camryn saab aru, mis teoksil, või vähemalt on tal sellest üsna hea ettekujutus, sest ta teab, et ma ei petaks teda iial, eriti veel tema parima sõbraga. Natalie on küll ilus, aga ta on nagu tõsieluseriaalide rongiõnnetus.

Camryn paneb valjuhääldi tööle. „Laduge lagedale, teie kaks,” nõuab ta.

„Hmm… ee…” õnnestub Nataliel toru teises otsas öelda.

„Esimest korda elus ei tea Natalie, mida öelda. Ma olen šokis!” Camryn vaatab vastust oodates minu poole.

„Anna andeks, Andrew!” hüüab Natalie.

„See pole sinu süü,” ütlen ma. „Ma unustasin hääle maha keerata.”

Camryn köhatab kannatamatult.

„See pidi üllatus olema,” ütlen kulmu kortsutades.

„Jaa! Ma vannun, et ta ei kepi mind!”

Võpatan Natalie kommentaari kuuldes ja Camryn näeb vaeva, et mitte naerma puhkeda. Aga kuna ta on Camryn, ei jäta ta kasutamata võimalust piinata neid, keda armastab, ehkki tema kavatsused on nii süütud, kui üldse olla saab.

„Ma ei usu sind, Nat,” ütleb ta tõsiselt.

„Ah?” Natalie paistab siiralt jahmunud.

„Kui kaua see kestnud on?” jätkab Camryn ja ta mängib oma osa veenvalt. Ta kõnnib ringi, paneb telefoni diivanilauale ja sätib käsivarred rinnale risti.

„Cam… ma vannun jumala nimel, see pole midagi sellist. Oh issand jumal, ma ei teeks sulle iial, iial, iial midagi sellist. Ma tahan öelda, et Andrew on muidugi hullult kuum, ma täitsa tunnistan seda, ja arvatavasti tõmbaksin ma ta kohe rajalt maha, kui teie kaks koos ei oleks, aga…”

„Nat, ma saan aru.” Camryn katkestab teda – õnneks –, enne kui too satub oma Natalie-hoogu, nagu Camryn seda nimetab.

„Saad või?” küsib Natalie ettevaatlikult, ta on endiselt segaduses, mis pole ka üllatav.

Camryn võtab uuesti telefoni, näitab mulle ekraani ja vormib huultega sõnu: Päriselt? Ilmselt käib see hüääni pildi kohta.

Kehitan õlgu.

„Mis siis tegelikult toimub?” küsib Camryn nalja kõrvale jättes meilt mõlemalt.

„Camryn,” ütlen tema poole minnes, „ma tean, et sa igatsed kodu järele. Ma olen juba mõnda aega teadnud, nii et paar nädalat tagasi otsisin sinu telefonist Natalie numbri ja otsustasin talle helistada.”

Camryn tõmbab silmad pilukile. Tõmban ta uuesti enda juurde diivanile.

„Jah, ta helistas mulle ja rääkis ultraheli kuupäevast ja arvas, et ma tahaksin ehk…” Natalie hääl kuhtub, ta ootab, et mina üllatuse paljastaksin.

„Ma mõtlesin, et ta tahab sulle titepeo korraldada, kui me teada saame, kas ootame poissi või tüdrukut – üritasin kõigepealt su emale helistada, aga küllap ta oli veel Cozumelis.”

Camryn noogutab. „Jah, sel ajal vist küll.”

„Aga su ema on nüüd täiega kambas,” trillerdab Natalie hääl läbi telefonikõlari. „Me pidasime nagu sinu selja taga koos plaani. Ma ei suutnud enam kauem oodata, millal su seksikas poiss mulle täna helistab ja uudiseid räägib, nii et helistasin talle ise ja nüüd sa tead kõike ja üllatus on rikutud.”

„Ei, ei, Nat, see pole sugugi rikutud,” ütleb Camryn, võtab telefoni ja tõstab selle suule lähemale ning nõjatub ise diivani seljatoele. „Tegelikult on paremgi, et ma tean, sest nüüd saan ma selle üle elevil olla nii kaua, kuni ma varsti Põhja-Carolinasse tulen.”

„No sa ei pea kaua ootama,” ütlen tema kõrvalt, „sest me lahkume reede pärastlõunal.”

Camryni silmad lähevad pärani ja ta naeratab.

Ma usun, et seda tal vaja oligi. Rõõmus tüdruk oleks nagu koduigatsusest piinatud tüdruku alt kahe sekundiga välja roninud. Oleksin pidanud seda varem tegema.

„Neli kuud on titepeo jaoks nagu varavõitu,” ütleb Camryn. „Mitte et ma kurdaks!”

Ütlen: „Jah, mõtlesime, et miks mitte tabada kaks kärbest ühe hoobiga?”

„Noh, ma olen põnevil. Aitäh teile mõlemale,” ütleb Camryn särades.

„Mis see suur uudis siis on?” küsib Natalie.

Camryn on paar pikka, piinarikast hetke vait, ta teab, et see ajab Natalie hulluks, ja siis ütleb ta: „See on tüdruk!”

Natalie kiljub telefonis nii valjusti, et ma võpatan ja tõmbun kaugemale.

„Ma teadsin!” karjub ta.

Tavaliselt piisaks sellest, et ma end pidžaamapeo meeleolust lahti rebiksin ja läheksin võileiba tegema või duši alla või midagi, aga ma ei suuda veel ära minna. Ma olin osa „suurest saladusest”, nii et ilmselt peaksin ülejäänud vestluse ära kuulama.

„Cam, ma olen nii põnevil. Tõesti, sul pole aimugi.”

„Tegelikult, hmm, on tal üsna palju aimu,” ütlen ma.

Camryn heidab mulle hoiatava pilgu.

„Aitäh, Nat. Mina olen ka elevil. Ja me valisime juba nime ka välja. Noh, tegelikult valis selle Andrew.”

„Mida?” küsib Natalie surmtõsiselt. „Sa tahad öelda, et ta nagu päriselt… valis selle välja?” Ta küsib seda nii, nagu oleks tegemist millegi väga ohtlikuga.

Kas kõik naised arvavad, et mehed ei oska nimesid valida või mida?

„Lily Marybeth Parrish,” ütleb Camryn uhkelt.

Ma tunnen end nii palju paremini, et mu tüdruk paistab seda nime juba sama palju armastavat nagu mina, ega teeskle lihtsalt, et minu tundeid säästa.

„Oh jumal, see meeldib mulle, Cam. Andrew, sa olid tubli!”

Mitte et mul Natalie heakskiitu vaja oli, aga naeratan ikka nagu väike poiss, et see isegi temale meeldis.