Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis - Jessica Fellowes - Страница 10

12. jaanuar 1920

Taksos hoidis Stephen Louisat randmest, nii et tema käsivars oli selja taha väänatud, kuid mitte nii kõvasti kui varem. Kui auto ristmikel sõitu aeglustas, mõtles Louisa, kas tasuks proovida välja hüpata, aga üleüldine liiklusmöll ajas talle hirmu peale. Trammid süstisid oma metallrööbastel edasi-tagasi, nii et ülal asuvatest traatidest lendas sädemeid; bussid vajusid ümber nurga keerates kergelt kaldu, paar-kolm külmetavat reisijat paistmas avatud ülemiselt korruselt üle Pearsi seebi reklaamplakati. Poisid, kes pidanuks koolis olema, kõndisid kõnniteedel ringi rinnale ja seljale kinnitatud tahvlitega, millel kuulutati uudiseid: „Lloyd George tõstab taas makse” ja „Beebi jäeti kirikutrepile”. Sõjaeelne jäänuk – hobune koos vankriga – seisis tee ääres nagu kivikuju ning ainsaks tunnuseks sellest, et tegu on elusa loomaga, oli värske sõnnikuhunnik. Takso kõrvale ilmus noori mehi või keskealisi naisi oma vänderdavatel jalgratastel ning aeg-ajalt vaatas mõni neist aknast sisse, nähes seal sünge näoga meest, kes põrnitses otse ette, kõvakübar sügavalt silmile tõmmatud, ja tema kõrval naist, kes ei naeratanud.

Louisa süda peksis rinnus kiiresti. Socks lebas taksopõrandal pealtnäha rahulikult, aga hoidis oma kõrvu peadligi.

Onu oli inimene, keda Louisa tundis liiga hästi, et mitte muretseda, kuhu too teda viia kavatseb. Louisa isa oli olnud kuuest lapsest noorim ja Stephen oli perekonna must lammas, kes lahkus kodust niipea kui sai, ilmudes välja ainult matusteks. „Ja see polnud mitte viimse austuse avaldamiseks,” ütles isa. „Vaid ainult sellepärast, et ta lootis testamendiga midagi päranduseks saada või mõne tädi käest paar münti välja moosida.”

Kui Louisa laps oli, külastas Stephen neid korduvalt ja jäi alati liiga pikaks ajaks, sest kummalgi Louisa vanematest ei olnud piisavalt meelekindlust, et paluda tal lahkuda. Liiatigi rabasid nad terve päeva tööd teha, ja kui Stephen pakkus, et saadab Louisa hommikuti kooli, võtsid nad seda kui vastutulekut, mille nad olid ära teeninud. Nad ei saanud kunagi teada, et kooli asemel viis onu ta raudteejaama, õpetades talle enda sõnul „elukooli” oskusi ehk seda, kuidas varastada rikastelt – õieti igaühelt, kellel oli seljas viisakas mantel. Ta õppis nii mõndagi, aga neist õppetundidest ei rääkinud ta emale mitte sõnagi. Stephen pani tal suu kinni nii karamellide kui ka pakitseva süütunde abil. Tema vanematel oli niigi palju muresid, eks? Louisa meenutas kibedusega, et sageli oli onu tähelepanu talle rõõmu teinud, kuna kodus jagus seda talle nii vähe. Talle ei meeldinud see, mida ta tegema pidi, et onu naeratama panna, aga ta tegi seda sellegipoolest. Vahel andis onu talle ühe šillingi – „Jagame tulusid,” ütles ta muiates – ja tüdruk hakkas voodi alla peidetud purki münte koguma. Ühel päeval koguneb sinna piisavalt, et ta saaks kodust lahkuda, oli ta mõelnud.

Niisiis ei olnud see teab mis üllatus, kui Stephen isa matustele ilmus ja tuli hiljem ka väikesesse peielauda Cross Keysi pubis. Tal oli tookord kaasas noor, aga juba hästi treenitud koer Socks ning Stephen võitis Louisa poolehoiu, öeldes, et see on täpselt samasugune nagu koer, kes tal lapsena oli. Louisa teadis seda lugu, sest oli seda palju kordi kuulnud, enamasti siis, kui Stephen oli liiga palju napsi võtnud ja sünges meeleolus. Ta oli lapsena tänavalt hulkuva koera leidnud ja koju viinud, ning kuigi terve pere oli koerasse kiindunud, järgnes too ainult Stephenile, magas tema kõrval ja andis talle sooja, kui ta kõigi kuue lapse ühise magamistoa põrandal lebas. Kui isa koera majast välja viskas, sest too pistis salaja nahka kallid lihahautise ülejäägid, oli Stepheni süda murdunud. Socks sarnanes väga tolle koeraga, ütles Stephen ja nad mõlemad naeratasid krantsile, kelle saba vastu pubipõrandat põntsus.

Winnie oli pärast matuseid leinast murtud, ja kui Stephen pakkus, et aitab teda koju viia, oli Louisa ettevaatuse unustanud ja tundis abikäte üle tänulikkust. Kell oli hiline ja peiedel oli õlut joodud, niisiis oleks olnud ebaviisakas mitte pakkuda onule oma voodit küljealuseks – tema ise võib vabalt ema juures magada, oli Louisa öelnud.

Nagu tavaliselt, ei suudetud järgmiste päevade jooksul leida õiget hetke või õigeid sõnu, et paluda Stephenil lahkuda. Winnie ja Louisa vältisid omavahel sellest rääkimist, justkui oleks selle valju häälega arutamine muutnud Stepheni kohaloleku nende kodus liiga ebamugavaks tõsiasjaks. Stephen ei andnud neile kunagi raha, aga tõi vahel majja midagi, mida ta oli ostnud või võib-olla pubis kellegi käest võitnud – veiselõigu või lambalihatüki –, niisiis ei saanud nad kurta, nagu poleks ta Winnie valmistatud kehvakestesse õhtusöökidesse mitte kuidagi panustanud. Ta lõikas alati kõigepealt tüki Socksile, enne kui ise sööma hakkas. Stephen ei maininud kunagi, kust ta tol matusepäeval tulnud oli või millega ta vahepealsel ajal tegeles – nad ei olnud teda kaks või kolm aastat kohanud –, ja nad pidasid paremaks mitte küsida.

Nädalate möödudes õppisid nad tema kohalolu välja kannatama ja kohanesid sellega, nagu inimene kohaneb põlvevaluga: alguses ärritab see sind iga kord, kui sa end liigutad, aga hiljem hakkad pisitasa unustama, et see sul üldse on. Kui välja arvata tõsiasi, et ta oli Louisa toa endale võtnud ja tuli enamasti õhtuti koju purjus peaga, seisnes tema isiklik panus nende kodusesse ellu peamiselt mornides uratustes ja sügavamas lohus, mis oli vajutatud tugitooli, kus Arthur vanasti istuda tavatses ja kus Stephen nüüd pärastlõunasel ajal hullemat pohmelli välja magas, Socks tema jalge ees.

Louisa mõtles taksos oma ema peale – küllap ta imestab, mis juhtus. Samal ajal teadis ta, et Winnie ei võta selles osas õieti midagi ette. Ta peab pesu puhtaks pesema ja talle valmistab suuremat muret kaduma läinud korv. Võib-olla läheb ta proua Shoveltoni juurde tagasi, et näha, kas see on seal. Kuid suurema tõenäosusega viib ta lihtsalt enda kätte jäänud pesu tagasi ja lepib alandlikult töökaotusega, vabandades uksest välja taganedes oma hooletuse pärast, kuigi nende paljude aastate jooksul, mil ta oli pesunaise ametit pidanud, polnud tema käes isegi ainsatki taskurätikut kaduma läinud. Louisa armastas oma ema, aga vahel jäi temast mulje, nagu oleks ta ise samasugune nagu need padjapüürid, mida ta nii hoolikalt pesi ja triikis: puhas, valge, pesuhelveste järgi lõhnav ja olemas ainult selleks, et teistele mugavust pakkuda.

Fakt oli see, et mitte keegi ei teadnud, et Louisa istub koos onuga taksos ja sõidab Victoria jaama poole. Ta teadis niipalju, et Victoria jaamast väljuvad rongid suunduvad lõuna poole. Ärevus pani ta tühja kõhu korisema. Ta heitis pilgu küljele, Stepheni poole, aga mehe nägu jäi tuimaks nagu kivi.

„Kuhu me läheme?” küsis ta toonil, mis oli palju kindlameelsem kui ta enesetunne.

„Ära ole uudishimulik,” vastas Stephen. „Küll sa varsti teada saad.”

„Lase vähemalt mu käest lahti – mul on valus.”

„Et sa saaksid välja hüpata?” Justkui oma sõnade rõhutamiseks sikutas ta teda uuesti randmest, nii et valusähvatus liikus sealt üles õlga.

„Pealegi oleme niikuinii kohal,” teatas onu ühe käega ust avades ja teisega ikka veel Louisat kinni hoides, kui takso rappudes jaama sissepääsu juures asuvas peatuses seisma jäi. Louisa tiriti autost välja ja ta seisis Stepheni kõrval, kuni too oma taskutes tuhnis, et juhile maksmiseks raha leida. Onu kummardus akna kaudu taksosse, andis raha ära ja tõmbas Louisa eemale, kui auto minema sõitis.

„Sa oled mulle nüüd kolm šillingit ja kuus penni võlgu,” teatas Stephen vennatütrele. See oli peaaegu nagu anne, kuidas temasugune suutis ennast veenda, et iga summa, mille ta maksis, ei olnud kulutatud mitte tema enda peale, vaid keegi jäi selle talle võlgu – justkui oleks ta pühak, kes teeb üksnes teistele teeneid. Kunagi oli Louisale näidatud fotonegatiivi ja ta imestas, kuidas valgus ja vari olid klaasi all oleval kujutisel täiuslikult ära vahetatud; Stephen oli täpselt selline.

See meeldetuletus onu absurdsest iseloomust võttis temalt hirmu ära. Nii irratsionaalse mehega ei ole võimalik mõistlikku juttu rääkida. Ta ei suuda niikuinii ennast vabaks rääkida ja tal ei ole füüsilist jõudu, et end tema haardest vabastada. Niisiis peab ta praegu lihtsalt temaga kaasa minema ja otsima pingsalt esimest võimalust teda üle kavaldada. Onu pole kuigi nutikas, niisiis ei lähe sellega kindlasti kaua.

„Onu,” ütles ta ja too pööras ilma sammu aeglustamata pead, et talle otsa vaadata. „Kas sa hoiaksid mind vähemasti teisest käest? See hakkab juba valutama.”

Stephen peatus, püüdes välja nuputada, kas see pole Louisa poolt mingi kavalus. Ta mühatas nõustuvalt ja vahetas käe ringi – võttis nüüd kinni Louisa teisest käsivarrest ja liikus temast paremale, kordagi päriselt lahti laskmata. Louisa raputas vasakut kätt ja tundis taas oma sõrmi, nüüd, kus veri jälle vabalt voolata sai. Sel ajal kui onu poolt vahetas, märkas Louisa mingit paberit tema kuuetaskust välja paistmas. Ta ei näinud sellest kuigi palju, üksnes väikest nurgakest, aga pani tähele selle kreemikat tooni ja paksust. Ümbrik. Stephen ei olnud selline mees, kes oleks palju kirju saanud; igatahes mitte nii peenes ümbrikus. Louisa tõstis pilgu, enne kui onu võiks tähele panna, et ta seda märkas. Ta teadis, ta lihtsalt teadis, mis see on, ja ta pidi selle enda kätte saama.

Kõikjal nende ümber sagisid kiirustavad reisijad, nagu on suurele läbisõidujaamale tavapärane. Nii esimese kui ka kolmanda klassi reisijad liikusid suure peaukse kaudu sisse-välja, justkui mesilased tarusuu ees: naiivsed maainimesed, kes olid saabunud linna, kus tänavad on sillutatud kullaga – vähemasti nii nad lootsid; silinderkübarates mehed, kes olid teel põhjapoolseid tehaseid üle vaatama, nende kiiluvees sibamas kõvakübarates mehed, kelle nahast portfellid kõlkusid vastu nende tikkpeenikesi jalgu.

Ükskõik millisel muul hetkel oleks Louisa seda vaatepilti nautinud: lilleletid, ajalehekioskid, kärule kuhjatud pagasit lükkavad pakikandjad. Kui väga oli ta unistanud, et ka tema oleks üks neist inimestest! Ostaks pileti ja istuks enesekindlalt rongi peale, mis viiks ta maa teise otsa, kihutaks läbi põldude ja orgude ning saabuks kusagile, kus mitte keegi teda ei tunne ja kus kõik on võimalik.

Selle asemel tiris onu teda jõhkralt endaga kaasa ja ostis kaks piletit – „Üks suund, kolmas klass” – Hastingsisse. Ta kuulis ähmaselt, et piletimüüja lisas, et Lewesis, kus on esimene peatus ja rong jagatakse pooleks, on lühike platvorm.

„Hastingsisse?” küsis Louisa, kui nad eemale kõndisid. Liam Mahoney, trummeldas ta peas.

„Mul on seal sõpru, me läheme neile natukeseks külla. Pane nüüd suu kinni.”

Louisa jäi vait, ta pidi keskenduma sellele, kuidas kiri Stepheni taskust kätte saada. Kui see kiri kutsus teda töövestlusele, et saada ametisse lapsehoidja abilisena, võis see olla tema elupäästja. Ta pidi selle ära napsama.

Ta vaikis, samal ajal kui onu talutas ta üheksandale platvormile, kus rong juba ootas. Stephen valis ühe tagumise kupee, kus istus ainult üks reisija – vana naine, kes nuttis vaikselt oma taskurätikusse ja näis neid vaevu märkavat. Vile, susina ja jõnksatuse saatel asus rong teele ja alles siis lasi Stephen oma vennatütre lahti. Nad istusid teineteise kõrvale, Louisa tikksirge seljaga ja kangelt, sundides end mitte Stepheni tasku poole vaatama. Onu tõmbas kaabu madalamale, pani käed rinnale risti ja põrnitses aknast välja.

Kui rong auru pahvides edasi sõitis, vaatas Louisa eemalduvat Londoni siluetti ning jõest lõuna pool asuvate majade mustaks tõmbunud telliseid ja akende ees rippuvaid halle tüllkardinaid. Peagi asendusid nood Sussexi lauskjate, kuivanud tüügastega kaetud pruunide põldudega, mida eraldasid kahvatust taevast selge joonega korrapärased hekisiilud. Talumajad asusid üksikute punktikestena siin ja seal, nii raudeele lähedal kui ka kaugel, nii et mõnikord võisid reisijad suures plaanis näha laudaukse juurde valmis pandud piimapütte, mis ootasid kärule laadimist, kuid teinekord oli eemalt näha vaid korstnast tõusev suitsujuga. Esimesest tunnelist välja sõites imetles Louisa tahes-tahtmata karja pruunvalgeid lehmi, kes üheskoos karjamaanurgas lesisid, samas kui üksik pull nende ees seisis, justkui peaminister laisa parlamendi ees. Teel oli veel kaks tunnelit, kus rong mattus peaaegu pimedusse ja rongirataste mürin kõmises valjult ja rõhuvalt Louisa kõrvades.

Nüüd, mõtles Louisa. Võta see kiri nüüd kohe.

Ta tõstis tasakesi vasaku käe ja katsus õhkõrnalt Stepheni kuube, tundes sõrmeotste all paksu villast kangast. Ta liikus edasi taskuääreni, endal küünarnukk piha vastu surutud, süda tagumas nii kõvasti, et iiveldus tahtis peale tulla. Kuid just sel hetkel, kui ta hakkas ümbrikunurka oma nimetissõrme ja pöidla vahele pigistama, lahvatas kupeesse taas valgus ja ta lasi võpatades käe alla.

Stephen tundis liikumist ja heitis talle tähelepaneliku pilgu, kuid Louisa tegi ükskõikse näo ja vaatas otse ette. Onu kobas oma taskuid, justkui midagi otsides, ja Louisa märkas, et ta kontrollis salamisi, kas kiri on alles, enne kui tubakakoti välja võttis ja endale sigaretti keerama hakkas. Varsti täitsid kogu kupeed hallid suitsupilved. Vana daam köhis veidike, kuid see ei katkestanud tema nuuksumist. Kui Stepheni sigaret oli peaaegu lõpuni põlenud, nii et hõõguv koni ähvardas ta sõrmi põletada, sai Louisa aru, et rong aeglustab käiku. Mida aeglasemalt pöörlesid rongirattad, seda kiiremini lõi tema süda, tagudes rinnus, nii et ta tundis südamepekslemist lõpuks lausa kurgus. Rong peatus ja Louisa tõusis äkki püsti.

„No kuule, onu,” ütles ta päikeselise naeratusega, „sa oled nii ebaviisaks. See vaene proua saab vaevu hingata.”

Vanem daam vaatas Louisa poole. Stephen sirutas käe välja, aga Louisa teeskles, et ei pane seda tähele, ja avas akna, naeratades oma naissoost kaasreisija poole, justkui poolehoidu näidates. Ta tajus põmakaid, kui kupeede uksed kaugemal avanesid ja sulgusid ning mitmed reisijad peale või maha läksid, ning siis hõikas konduktor valjult jaama nime – Lewes. Louisa vajutas akna lõpuni alla, pööras end küljega ukse poole, libistas parema käe välja ja haaras lingist.

„Istu maha,” käratas Stephen ja tõusis püsti, nagu Louisa ette aimas, ning astus tema poole, samal ajal sigaretti maha visates. Socks kargas jalule. Louisa kuulis, kuidas vagunisaatja vilistas, pikalt ja valjult. Rong vilistas vastu ja tüdruk tundis nõksatust, kui rattad taas aeglaselt liikuma hakkasid.