Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis - Jessica Fellowes - Страница 9

12. jaanuar 1920

Guy Sullivani pikakasvuline kuju oli naerust peaaegu kõveras, tema vormimüts pidi peast kukkuma ja ta tundis, et pintsakuõmblus on rebenemiseni pingul. „Lõpeta, Harry! Ma ei suuda enam.”

Harry Conlon nägi välja, nagu kaaluks, kas tõepoolest lõpetada või jätkata sõbra kiusamist, mis talle lusti pakkus. Nad olid lubanud endale lühikese teepausi Lewesi jaamaülema kabinetis, kuhu neid oli kutsutud taskukella kadumist uurima. Jaamaülem härra Marchant oli teada-tuntud selle poolest, et kutsus Londoni, Brightoni ja Lõunaranniku Raudteepolitsei peaaegu igal nädalal kohale olematute kuritegude pärast.

„Sellegipoolest, poisid,” oli ülemkomissar Jarvis neile pühalikult meenutanud, „ei tähenda see seda, et tal ei võiks seekord õigus olla. Ärge kunagi eeldage midagi – mitte siis, kui te tahate tõelisteks politseinikeks saada. Pidage meeles kalkunit, kes arvas taluperenaist nähes, nagu igal hommikul, et talle antakse süüa, kuid sai teada, et eksis ...”

„Sest kätte oli jõudnud jõululaupäev. Jah, härra,” katkestas Harry teda.

„Nojah. Täpselt. Jõululaupäev. Tubli, Conlon,” oli Jarvis kurku puhtaks köhatades porisenud. „Mis te siis enam seisate ja ootate?”

Harry ja Guy lahkusid ruttu ülema kabinetist, kitsukesest ruumist, kuhu mahtusid hädavaevalt selle omaniku nahkkattega kirjutuslaud ja puidust tool, kuid mis tekitas igaühes, kes nende sigarisuitsust määrdunud seinte vahele kutsuti, samasuguse tunde nagu Old Bailey esimene kohtusaal. Kabinetist pääses otse Victoria jaama kaheteistkümnendale platvormile.

„Mida sa tegid, Harry, et boss meie vastu täna nii lahke oli?” küsis Guy.

„Ma ei saa aru, millest sa räägid,” vastas too muiates.

„Saad küll. See ots antakse tavaliselt Bobile ja Lance’ile. See pole niivõrd väljakutse kui lihtsalt meeldiv väljasõit. Ma arvasin, et meil tuleb järjekordselt hommik otsa juhtimiskeskuses sidet kontrollida.”

„Ära liiga elevile ka mine. Täna on jube külm jaanuaripäev, see pole mingi juunikuine piknik mere ääres,” naeris Harry. „Aga võib ju olla nii, et ma organiseerisin ülemale jõuludeks kena karbi tema lemmiksigareid ...”

Harry ja Guy pandi omavahel paari juba kadettidena, kohe, kui nad neli aastat tagasi raudteepolitseis väljaõpet alustasid. Esmapilgul ei tundunud nad just kuigivõrd sobivate partneritena: Harry oli pealtnäha kaheteistaastaselt kasvamise lõpetanud, kuid sellegipoolest nägi ta oma heledate juustega piisavalt hea välja, et teda oleks hämaras ööklubis võidud esimesi armastajaid mängivaks näitlejaks pidada. Tõtt-öelda oligi ta seda trikki üpris mitmel korral katsetanud, aeg-ajalt ka edukalt. Guy see-eest oli pikka kasvu – „vibalik”, nagu ta ema tavatses öelda –, tal olid kõrged põsesarnad, pahmakas kahvatupruune juukseid ja lai vahe esihammaste vahel. Paksud ümmargused prillid kippusid alatasa ta ninajuurelt alla vajuma. Sellegipoolest olid mõlemad haakinud kergesti teineteise lobeda huumorimeelega ja sõlminud tugeva sõpruse kui kaks meest, kes olid sõjast eemale jäetud – Harry astma ja Guy äärmise lühinägelikkuse tõttu.

Mälestus hommikust, mil ta oli naasnud koju ilma värbamiskäsuta, vaid hoopis vabastuskirjaga, vilksatas Guy vaimusilma ees relvituks tegevalt tihti. Aastaks 1916 oli üks tema vendadest juba hukkunud, ta tapeti Mons’i lahingus päris sõja alguses. Kaks venda olid Prantsusmaal, sügaval kaevikutes, ja nende koju saadetud kirjad olid küll stoilised, kuid kirjutatud reetlikult väriseva käega. Tema isa tegi vabrikus pikki vahetusi ja emast oli saanud värvitu naisetuust, kes liikus omaenda kodus ringi märkamatult, peaaegu ainsatki häält tegemata, rääkimata kõnelemisest. Guy oli nägemiskontrollis puterdanud; soovides meeleheitlikult läbi saada, püüdis ta õigeid vastuseid ära arvata, aga tähed olid ta silme ees ringi hüpelnud ja uduseks muutunud ning ta mõistis, et asi on lootusetu. Kui ta kõndis tagasi Tooley Street number kaheksa poole, kus ema teda ootas, sadas paduvihma ja vesi nirises ta särgikrae vahelt sisse, nii et ta sai läbimärjaks. Kuid sellest ei piisanud, ta oleks tahtnud tunda füüsilist valu – ükskõik millist –, et ta saaks olla võrdne oma vendade ja nende vaprusega. Koduukse taga seistes ja otsides endas jõudu, et ust avada, pulbitses temas alandus. Isegi kergendustundest tema rinna vastas nuuksuva ema pisaratest ei piisanud, et võtta temalt soovi kohemaid asjad pakkida ja rindele sõita.

Raudteepolitsei ridadesse astumine oli andnud talle eesmärgi, lubanud selja sirgu lüüa, hoolimata sellest, et isegi see ei suutnud pahatahtlikele muietele päriselt lõppu teha. Kui proua Curtis majast number kümme oli teda politseiniku väljaõppe läbimise puhul õnnitlenud, ei suutnud naine hoiduda märkusest: „Raudteepolitsei – see pole ju päris politsei, eks?”

Eelmisel aastal olid tema kolm venda koju tagasi jõudnud – kõige noorem, Bertie, oli astunud väeteenistusse pool aastat enne sõja lõppu – ja asunud kõik koos tööle müüriladujate ja kivitassijatena. Guy oli rõõmustanud, et nad kõik elusalt koju saabusid, ning arvas, et tema uhke munder ja politseiniku kiiver aitavad tal vendade seas veidike austust ära teenida, kuid kui ta oli sunnitud neile tunnistama, et tema ülesannete hulka kuulusid ka raudteejaama lilleamplite kastmine ja side kontrollimine, algas narrimine taas otsast peale ning sellele ei tulnudki enam lõppu.

Kui Guy ja Harry tol hommikul härra Marchanti kabinetti astusid, leidsid nad jaamaülema ringi tammumas, taskukell peos. „Aa, seal te oletegi!” ütles ta ja tema oravanägu oli murest krimpsus. „Jäite jälle õige napilt hiljaks. Tegin viis minutit tagasi oma kirjutuslaua sahtli lahti ja leidsin taskukella sealt seest.”

Harry pidi peaaegu valjult naerma puhkema ja Guy heitis talle nii range pilgu, kui ta läbi oma paksude prilliklaaside suutis.

„Või nii, söör,” ütles Guy. „Kas te arvate, et see pandi tagasi, kui varas kuulis, et te teatasite politseile selle kadumisest?”

Härra Marchant lõpetas sammumise ja jäi seisma nagu soolasammas, vaadates Guyle otsa, nagu oleks too talle äsja elu mõtte teatavaks teinud. „Teate, arvan jah! Ma arvan, et täpselt nii see juhtuski.”

Harry pidi teesklema, et otsib märkmikku, varjates oma nägu ja pingutades kõigest väest, et summutada naeruturtsatusi, mis püüdsid välja pääseda. Guyl õnnestus viisakalt jätkata, ta märkis härra Marchanti tähelepanekud üles ja noogutas nii tõsiselt, kui suutis, aga kui telefon helises, lubas ta endal viimaks Harryle otsa vaadata ja muiata.

„Vabandust, poisid,” ütles härra Marchant, „Bexhilli rong hilineb. Ma pean minema ja sellega tegelema. Palun valage endale tassike teed.”

Vaevalt oli uks tema järel sulgunud, kui Guy ja Harry naerma purskasid. „Kas ta on täiesti põrunud või?” küsis Harry. „Sõjamedal, viienaelane rahatäht, täitesulepea ja nüüd taskukell ilmuvad kõik salapäraselt sahtlisse tagasi, kui ta on nende vargusest teatanud?”

„Palun ära räägi rohkem,” ütles Guy, kes oli end naerust kõverasse tõmmanud, silmad kinni surutud. „Mul juba kõht valutab.”

Harry ajas selja tikksirgeks ja tõmbas näo krimpsu nagu jaamaülemal. „Halloo, kas politsei?” alustas ta, justkui telefonitorusse möirates. „Ma tahan teatada väga, väga tõsisest kuriteost ...”

Seetõttu ei kuulnudki kumbki neist, kuidas kabineti uks lahti lendas.