Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis - Jessica Fellowes - Страница 7

Jõulud olid Louisa jaoks alati olnud rõõmsaks hingetõmbehetkeks keset talvekuid, aga sel aastal, kui isa enam ei olnud, ei tundnud ei tema ega ema südames tungi nende pere väikeseid traditsioone järgida. Nad ei olnud koju kaunistusi üles riputanud ega turult kuuske toonud. „See oleks ju ainult üheks päevaks,” oli ema pomisenud.

Tühja sellest, mõtles Louisa, kuigi nad olid teinud oma toimetusi umbes samamoodi, nagu oleks tavaline neljapäev. Tema onu Stephen Cannon oli keskpäevani maganud ja soovinud vaid mokaotsast häid jõule oma vennatütrele ja tolle emale, kes istusid kamina ees – Louisa „Jane Eyre’i” lugedes ja ema tumerohelist kampsunit kududes –, enne kui vinnas end kööki õlle järele. Stepheni koer Socks – pikkade jalgade ja siidiste kõrvadega must-valge krants – laiskles Louisa jalge ees, nautides olukorda rohkem kui keegi teine.

Kui Stephen tugitooli vajus, korjas Winnie vardalt maha tulnud silma üles ja nihkus kaminatulele veidi lähemale. „Meil on õhtusöögiks üks seakoot,” ütles ta pead üksnes veidi mehevenna poole pöörates. „Ja proua Shovelton kinkis mulle väikese jõulupudingi.”

„Kah mul kingitus,” ütles Stephen. „Neetud snoobid. Ei raatsi kunagi poolt kroonigi preemiaks anda. Sellest oleks rohkem kasu kui pudingist.”

„Proua Shovelton on minu vastu väga kena olnud. Sa ju tead, et ma pidin kaks nädalat puhkust võtma, kui su vend ... kui Arthur ...” Winnie luksatas ja vaatas maha, hingates sügavalt ning püüdes paanikat endast eemal hoida. Muresid oli viimasel ajal üha juurde tulnud ja mitte kõik tema kliendid ei olnud nii mõistvad, kui nende puhas pesu saabus lubatust päev hiljem.

„Jäta nüüd, ema,” ütles Louisa. „Proua Shoveltonist oli väga kena seda meile kinkida. Ma arvan, et mul on ka paar väikest münti, mida sinna sisse pista.” Ta põrnitses tigedalt onu poole, kes kehitas selle peale vaid õlgu ja rüüpas oma jooki.

Õnneks teatas Stephen pärast sealiha ja kartulite söömist, et ta teeb tugitoolis väikese uinaku. Louisa ja ema pingutasid pudingisöömise juures ühiselt, et mingitki jõulumeeleolu tekitada. Louisa oli pannud pudingisse kolm poolepennist ja kaunistanud selle pealt iileksioksakesega. Brändit flambeerimiseks ei olnud ja nad arutasid lühidalt, kas sorts õlut ajaks ka asja ära, aga otsustasid seda mitte proovida.

„Häid jõule,” ütles Louisa esimese lusikatäie juures, mida ta võidukalt õhus hoidis. „Isa mälestuseks, eks?”

Winnie silmad valgusid pisaraid täis, aga ta naeratas tütrele. „Jah, kullake. Isa mälestuseks.”

Nad tegid pudingile lõpu peale, vaevumata sealt midagi Stephenile jätta, ja koristasid üheskoos laua, kaks peaaegu identset kuju tegutsemas vastastikku sisseharjunud mustri järgi kitsukeses köögis, kus Louisa pesi ja Winnie kuivatas nõusid. Stephen võttis kohe pärast ärkamist oma ülekuue, teatas, et läheb pubisse, ning tõmbas ukse iseenda ja tema kannul sörkiva Socksi taga pauguga kinni. Ema ja tütar jätkasid oma vaikseid toiminguid ning läksid voodisse nii vara, kui vähegi viisakas tundus – kell üheksa õhtul. Läbi seinte kuulsid nad, kuidas naabrid alustasid lärmakalt jõululaulu „Václav, vahva kuningas”, ning teadsid, et see on esimene paljudest.

Mõni tund hiljem tundis Louisa, kuidas Stephen raputab teda õlast, äratades teda pinnapealsest unest.

„Mis on?” sosistas ta, tahtmata enda kõrval lamavat ema üles äratada. Ta lasi mõttes peast läbi kõik inimesed, kelle kohta tal oleks vaja keset ööd uudiseid kuulda, aga ei suutnud kedagi välja mõelda. Nende naaber, proua Fitch, kes oli nende vana kassi valvanud, kui nad mõned aastad tagasi viieks päevaks Weston-super-Mare’i suvitama sõitsid? Proua Shovelton? Aga kui temaga oleks midagi juhtunud, siis kas see ei võinud hommikuni oodata? Kõik vanavanemad olid ammu surnud – Louisa oli olnud „armas üllatus” oma vanematele, kes olid tema sündides nelikümmend ja nelikümmend kuus aastat vanad. Kuid Stephen pani sõrme suule, mitte päris keskele, ja haaras tal kõvasti õlast, tõmmates ta voodist välja.

„Hea küll! Hea küll, ma tulen,” ütles Louisa valjult sosistades ja hõõrudes kätega nägu, et end üles äratada. Ema keeras end küljele ja ohkas välja hingates vilinal. „Kannata ometi natuke.” Ta läks kööki, kus Stephen teda ootas. „Mis on?”

„Elutoas on üks mees,” ütles Stephen. „Ta tahab sind näha. Ta kustutab selle heameele eest ühe minu võla. Nii et vaata, et sa talle siis heameelt teed.” Tema tuimale näole ilmus muie omaenda vaimuka sõnaseadmise üle.

„Ma ei saa aru.”

„Küll sa saad, kui sa teise tuppa lähed. Mine, kõtt.” Ta ajas teda nagu hulkuvat koera, kes raasukesi kerjab.

„Ei,” vastas Louisa. Ta oli mõistnud, mida onu öelda tahtis. „Ei. Ma räägin emale ära.”

Üheainsa ägeda liigutusega äigas onu talle lahtise käega vastu nägu ja paljajalu seisev Louisa oleks peaaegu libisenud ning maha kukkunud. Hommikumantel tahtis öösärgi ümbert lahti tulla, kui ta püüdis end püsti ajada, kobades käega köögilaua järele, ning sealsamas tabas teda veel teinegi hoop, seekord käeseljaga, samale põsele. Ta tundis põletavat valu ja põsk hakkas piinavalt tuikama. Pisaraid ei tulnud, tema silmad olid kuivad, kurk veel kuivem.

„Su ema ei pea midagi teadma. Tal on piisavalt palju muresid, eks? Ma ütlen viimast korda – käi sinna tuppa.”

Louisa vaatas onule ühe pika, külma hetke jooksul otsa. Too põrnitses vastu ja viipas lõuaga ukse poole. See ... mõtles Louisa. Selleni on siis asjad viinud.

Stephen oli olnud ainus, kes märkas, et ta polnud enam laps. Korra või paar oli ta Louisale öelnud, et ta on „enamat kui lihtsalt ilus näolapp”, ja Louisa võttis selle ähmase komplimendi rõõmuga vastu. Nüüd ta viimaks mõistis.

Ta võttis käe põse pealt ära ja mässis hommikumantli tihedamalt enda ümber, sidudes vöö kõvasti sõlme. Siis pööras ta ümber ja astus teise tuppa, sulgedes ukse enda järel vaikselt, et ema mitte üles ajada.

Kamina juures, kus söed olid ammu kustunud, seisis mees, keda ta oli näinud pubis, kui käis Stephenit koju õhtust sööma kutsumas: Liam Mahoney. Louisa tundis, kuidas miski nöörib ta kurku.

Mehe silmad olid nagu kitsad pilud, suu kindlameelselt kokku pigistatud. Louisa jäi ukse juurde seisma, käsi uksenupul. Ta mõtles: niikaua, kuni ma sellest kinni hoian, ei juhtu midagi.

Poolpimeduses näis, nagu oleksid kõik ta ülejäänud meeled erksamaks muutunud. Ta tajus õllehaisu mehe hingeõhus, higi, mida valgus tolle igast poorist; talle näis, et tunneb isegi mehe küünealuste mustuse lõhna. Ukse tagant kostis sahinat: Stephen kummardus lukuaugu juurde pealt kuulama.

„Tule siia, tüdruk,” ütles Liam ja tema käsi liikus vööpandla juurde, mis hämaras valguses vaskselt läikis.

Louisa ei liigutanud end.

„Sa pole just kuigi hästi kasvatatud tüdruk, mis?” küsis mees.

Louisa sõrmenukid tõmbusid valgeks.

Mehe hääl muutus leebemaks. „Pole vaja midagi karta. Ma tahan sind lihtsalt vaadata. Su nägu võiks sulle terve varanduse sisse tuua, kas sa teadsid seda?” Ta pugistas lähemale astudes naerda ja sirutas käe välja. Louisa võpatas ja surus käed rinnale risti.

„Mitte midagi te ei vaata,” ütles ta. „Mida iganes te ka ei tahaks, ma ei anna seda teile. Kui te mind puudutate, siis ma hakkan karjuma.”

Mees haugatas naerda. „Kuss-kuss. Ei maksa kohe niimoodi. Vaata, lugu on nii …” Ta rääkis nüüd vaiksema häälega ja kummardus otse tüdruku kõrva juurde. Louisa tundis jälle alkoholi ja higi lõhna ning sulges silmad. „Lugu on nii, et sinu onu on mulle raha võlgu. Sa pead lihtsalt ühe väikese töö ära tegema ja ma kustutan selle võla. Sa pead tulema minuga Hastingsisse ja ma toon su ainsa sõrmenipsuga koju tagasi. Mitte keegi teine ei pea sellest teadma.”

Louisa seisis ikka veel ukse juures. Ta arvas, et kuulis Stephenit – kõlas mingi summutatud heli. Ta kujutas ette, kuidas mees oma sõrmenukke närib.

Liam surus ta ühe käega seljaga vastu seina. Sel hetkel valdas Louisat hirm. Ta tõstis käed ja püüdis meest eemale tõugata, aga too oli tugevam ja haaras ühe käega neist kinni, libistades teisega mööda tema külge, kobades tema taljet, tema puusa.

Louisa jäi liikumatuks. Ta vaatas mehest mööda, teises toa otsas asuva akna poole, millele ette pandud kardinad olid aastatega kitsamaks tõmmanud ega ulatunud enam keskelt kokku. Prao vahelt heitis tänavalatern kollakat, kergelt võbelevat valgust. Tänav oli tühi. Ta põrnitses sillutist, rohututte, mis tänavakivide vahel kasvasid. Ta püüdis vajuda nendesse pragudesse, peituda sealsesse pimedusse. Ta oli seal ka enne olnud, seal oli kõige kindlam.

Aga siis kostis trepilt kellegi hääl – ema hüüdis.

Liam tõmbus järsult eemale ja Louisa vajus hingeldades maha. Mees pani tahapoole astudes oma kuuenööbid kinni ja tõmbas krae üles. „Ainult üks öö Hastingsis,” ütles ta. „See pole palju palutud.”

Pärast seda ei hoomanud Louisa enam õieti midagi, ainult seda, et mees läks koridori ja sealt kostis häälepominat. Siis kõlasid Stepheni rasked ja kõikuvad sammud, mis liikusid lühikesest trepist üles. Viimaks vaikus.

Louisa sundis masinlikult end liikvele, läks kööki, keetis kannuga vett ja valmistas hoolikalt teed. Ta pani tee tõmbama, valas koorekannu piima ning otsis puhvetkapi tagumisest servast välja portselanist tassi ja alustassi. Isa oli ostnud selle sinivalge serviisi vahetult enne tema sündi. See tähendas, et tass ja alustass olid vanemad kui ta ise – vähemalt üheksateist aastat vanad –, kuid need ei olnud nii katkised ega mõrased nagu tema enesetunne.

Alles siis, kui ta laua äärde istus, väljavalatud tee tassiga ees, lubas ta endal nutta, aga mitte pikalt. Ta pühkis näo käeseljaga kuivaks ja raputas pead. Käes oli aeg midagi ette võtta. Võpatades tulid talle meelde Nancy Mitfordi sõnad, et nende lapsehoidja abiline oli jalga lasknud. Oli ju võimalus, et nad otsivad ikka veel uut inimest. Jennie peaks seda teadma. Louisa leidis köögisahtlist paberi ja pliiatsi ning asus kirja kirjutama, lootuses, et see võiks kõike muuta.