Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis - Jessica Fellowes - Страница 6

Jõululaupäev 1919

King’s Roadi rahvamassi keskel siia-sinna sõeludes, õhukese mantli krae terava tuule eest tihedasti kaela ümber tõmmatud, kõndis Louisa Cannon, pea maas, kergel sammul mööda sillutist. Tänava kaugemad piirjooned võisid juba saabuvas pimeduses ähmastuda, kuid inimhulk ei jäänud seepärast hõredamaks. Ostjad viitsid paarikaupa aega toredate poeakende ees, mis olid kaunistatud elektriküünalde ja ahvatlevate jõulumaiustustega: värvilised pappkarbid täis Türgi maiust, mille erkroosad ja rohelised tarretatud kuubikud peaaegu sätendasid paksu tuhksuhkrukihi all; tuliuute portselannukkude kahvatud näod, jäigad käed-jalad ning tärgeldatud puuvillased kleidid, mille serva alt piilusid luksuslike kihtidena välja paberõhukesest pitsist alusseelikud.

Otse tema selja taga oli suur Peter Jonesi kaubamaja paigutanud igale tänava poole avanevale aknale jõulupuu, tumeroheliste kuuskede okste külge oli hoolikalt seotud punaseid ja rohelisi lindikesi ning neil rippusid puidust ehted: miniatuursed värvitud kiikhobud, keerlevad hõbedased tähekesed, kuldsed munad, triibulised pulgakommid. Iga ese vastas täiuslikult lapse fantaasiakujutelmale, mis oli täies uhkuses ellu viidud, nüüd, kus sõda ja piirnormid olid viimaks möödanikuks saanud.

Poe ees seisis üks mees, käed selja taga kokku surutud ja näole hoovamas vaateakende sume valgus, ning Louisa murdis pead, kas tema tähelepanu võiks olla piisavalt hajunud, et mitte märgata, kui kellegi käsi tema taskusse libiseb ja püüab sealt rahakotti leida. Viimased sõnad, mis onu ütles, enne kui Louisa kodust välja läks, olid tal hommikust peale peas ringi käinud: „Ära ilma korraliku noosita tagasi tule. Praegu on jõulud, nii et võimalusi on palju.” Keegi vist püüdis onu kuidagimoodi pitsitada, sest too oli viimasel ajal eriti halvas tujus ja nõudlik.

Kui Louisa lähemale jõudis, pööras mees järsku ringi ja pistis käed sügavale taskutesse. Louisa oleks pidanud pettuma, kuid tegelikult tundis ta kergendust.

Louisa tõmbas lõua sügavamale mantli varju ja astus mööda kõnniteed edasi, põigeldes nöörsaabaste ja mustast lakknahast kingade vahel. Lisaks onule ootas teda kodus ema, kes lebas voodis, mitte õieti haigena, aga mitte ka päris tervena – lein, raske töö ja nälg mõjusid tema kleenukesele kehale rängalt. Mõtetesse süüvinud Louisa tundis soojust, enne kui nägi, et seda hoovab kastanimüüja letist, mille kirbe suits oleks tema tühjale kõhule justkui rusikahoobi andnud.

Mõni minut hiljem kooris ta pisikeste ribade kaupa kastani kõva, kõrvetavkuuma kesta, et esihammastega selle all olevat magusat sisu näksida. Ainult kaks tükki iseendale, lubas ta, ülejäänu viib ta emale, lootuses, et need pole kojujõudmise ajaks liiga maha jahtunud. Ta nõjatus vastu kastanileti taga asuvat majaseina, nautides küpsetusahjust tulevat soojust. Kastanimüüja oli lõbusas tujus ja ümberringi valitses rõõmus pühademeelolu. Louisa tundis, kuidas ta õlad lõdvestusid, ja mõistis, et ta oli neid nii kaua kössis hoidnud, et ei pannud seda ise enam tähelegi. Siis tõstis ta pilgu ja nägi üht tuttavat kogu mööda tänavat enda poole tulemas: Jennie.

Louisa tõmbus tagasi ja püüdis varju jääda. Ta toppis kastanikoti taskusse ja tiris kraed kõrgemale. Jennie tuli lähemale ja Louisa teadis, et on lõksus – ta ei saanud ilma end paljastamata minema kõndida. Ta hingamine kiirenes ning ta kummardus paanikat tundes alla, teeseldes, et kohendab oma saapapaelu.

„Louisa?” Talvekülma vastu kindasse peidetud käsi puudutas teda küünarnukist. Saledat keha kattis moodne, avara lõikega sametmantel, millele olid tikitud paabulinnusuled. Kui varem oli Louisa roheline viltmantel teda kaunistanud, tuues esile tema kleenukest figuuri, siis nüüd mõjus see viletsa kaltsuna. Kuid hääl oli sõbralik ja soojust täis. „Oled see sina?”

Pääsu polnud. Louisa tõusis püsti ja püüdis üllatust teeselda. „Oo, Jennie!” ütles ta. See, kui lähedal ta oli olnud kuriteo sooritamisele vahetult enne ammuse sõbrannaga kohtumist, pani ta põsed häbist õhetama. „Tere. Ma ei tundnud sind ära.”

„Nii tore sind näha,” ütles noor naine. Tema ilu, mis oli alles tärkamas, kui Louisa teda viimati nägi, oli nüüd õide puhkenud, ühtaegu suurejoonelise ja haprana nagu kristall-lühter. „Issake, me pole ju teineteist näinud – kui kaua? Neli aastat? Või viis?”

„Vist jah,” ütles Louisa. Ta pigistas sõrmed ümber taskusse pistetud kastanikoti, lastes sellel end soojendada.

Äkki ilmus nähtavale veel üks kogu, Louisast umbes paar aastat noorem tütarlaps, tumedad juuksed lahtiste lokkidena üle õlgade langemas, rohelised silmad kübaraserva alt välja piilumas. Ta naeratas, tundes ilmselgelt rõõmu kahe vana sõbranna kohtumisest.

Jennie pani käe tüdruku õlale. „See on Nancy Mitford. Nancy, see on minu kõige ammusem ja armsam sõbranna, Louisa Cannon.”

Nancy sirutas kindas käe välja. „Meeldiv tutvuda,” ütles ta.

Louisa surus ta kätt ja pidi end tagasi hoidma, et mitte kniksu teha. Tütarlaps võis küll soojalt naeratada, aga tema hoiak oli nagu noorel kuningannal.

„Nancy on minu mehe vanemate heade sõprade tütar,” selgitas Jennie. „Nende lapsehoidja abiline jooksis minema ja lapsehoidja on täiesti kurnatud, nii et ma mõtlesin, et tulen veidikeseks appi.”

„Ta jooksis lihuniku pojaga minema,” katkestas Nancy. „Kogu küla lõksutab lõugu. See on kõige naljakam asi, mida ma kunagi kuulnud olen, ja Farve on sellest ajast saadik tuld ja tõrva pritsinud.” Ta puhkes lõbusalt naerma ja Louisa meelest oli see vägagi nakatav.

Jennie tegi Nancy poole vaadates naljatlevalt ranget nägu ja jätkas siis oma pooleli jäänud juttu. „Nojah, ühesõnaga, me käisime teed joomas. Nancy polnud kunagi varem Fortnum’si hakklihapirukat söönud – kujutad ette?”

Louisa ei osanud selle peale midagi kosta, sest ka tema polnud seda kunagi söönud. „Ma loodan, et teile maitses,” ütles ta viimaks.

„Oo jaa,” vastas Nancy, „see oli imehea. Mul ei lubata just sageli katoliiklikke pühakujusid^[1.] süüa.” Ta keerutas end korraks ringi ja Louisa ei saanud aru, kas see oli lapseliku elevuse paroodia või mõtles ta seda siiralt.

„Kuidas sul läheb? Ja sinu vanematel? Sa näed väga ...” Jenny vakatas vaid tibatillukeseks hetkeks, aga see oli piisavalt kõnekas. „Sa näed väga hea välja. Heldeke, küll on külm, kas pole? Ja nii palju tegemist – homme on ju jõulud!” Ta naeris pisut närviliselt.

„Meil läheb kenasti,” vastas Louisa niheledes. „Normaalselt, tead küll. Rühime aga vapralt edasi.”

Jennie võttis tal käsivarrest kinni. „Kullake, ma hakkan juba veidi hiljaks jääma. Ma lubasin Nancy koju tagasi viia. Kas sa jalutaksid meiega kaasa, et me saaksime veel juttu ajada? Ainult natukeseks?”

„Jah,” ütles Louisa alla andes. „Loomulikult. Kas te kastaneid soovite? Ma ostsin need ema jaoks, aga ei suutnud vastu pidada ja sõin ise ka paar tükki.”

„Tähendab, need ei olegi sinu omad?” küsis Jennie sõbrannale teatraalselt silma pilgutades ja teda ribidesse müksates. Viimaks ometi õnnestus tal Louisa naeratama sundida, nii et viimane paljastas oma ilusa hambarea ja tema pruunikad silmad lõid sädelema.

Ta kooris kummalegi ühe kastani, Jennie võttis enda oma sõrmeotste vahele, enne kui suhu pistis, ja Nancy tegi tema järel samamoodi. Louisa kasutas juhust, et sõbrannat takseerida.

„Sina näed küll niimoodi välja, et sul läheb hästi. On see nii?”

Jennie ei hakanud enam naerma, kuid naeratas. „Ma abiellusin eelmisel suvel Richard Roperiga. Ta on arhitekt. Me kolime varsti New Yorki, sest ta tahab Euroopast minema pääseda. Ta ütleb, et sõda on siin liiga palju ära hävitanud. Seal on rohkem võimalusi. Igatahes loodame, et see on nii. Aga sina?”

„Noh, mina ei ole abielus,” vastas Louisa. „Ei jõudnud õigeks ajaks, et mul lastaks hääletada, nii et otsustasin üldse loobuda.” Tema rõõmuks hakkas Nancy tema sõnade peale itsitama.

„Ikka teed nalja,” ütles Jennie. „Sa pole põrmugi muutunud.”

Louisa kehitas õlgu. See märkus tegi haiget, kuigi ta teadis, et Jennie ei olnud midagi halba mõelnud. „Ei, midagi pole õieti muutunud: ma elan ikka veel kodus ja rabame emaga tööd teha, et endal hinge sees hoida.”

„Mul on nii kahju. Sul on kindlasti raske. Kas ma tohiksin sind natuke aidata? Palun.” Jennie hakkas sobrama oma käekotis, maitsekas ruudukujulises ridikülis, mis rippus hõbedase keti küljes.

„Ei. Tähendab, ei, aitäh. Me saame hakkama. Me pole ju päris üksinda.”

„Su onu?”

Üle Louisa näo libises kerge vari, aga ta pühkis selle minema ja naeratas Jenniele. „Jah. Nii et küllap me saame hakkama. Me saamegi hakkama. Lähme siis, jalutame natuke maad koos. Kuhu te minema peate?”

„Ma viin Nancy koju ja saan siis Richardiga kokku. Me läheme koos sõpradega 100 Clubi tantsima – oled sa seal kunagi käinud? Pead kindlasti minema. Kõik on nüüd nii teistmoodi ja Richard on selline mees, keda ei heiduta mitte miski. Küllap ta sellepärast abielluski minuga.” Ta tasandas oma hääle meelega vandeseltslaslikuks. „Ma ei ole päris samasugune nagu teiste meeste abikaasad ...”

„Ei, vaevalt et veel keegi meie kandi omadest sellises seltskonnas liiguks. Aga sina olidki meist alati kõige daamilikum. Ma mäletan, kuidas sa nõudsid tärgeldatud öösärki. Kas sa mitte ei näpanud ükskord minu ema kapist tärklist?”

Jennie lõi käe suu ette. „Jah! Ma olin selle täiesti ära unustanud! Ma ütlesin su emale, et tahan tema assistendina tööle hakata, ja ta naeris mu lausa toast välja.”

„Ma arvan, et pesunaistel ei ole assistente,” ütles Louisa, „kuigi mina aitan teda üsna sageli. Usu või mitte, aga ma olen viimasel ajal riiete nõelumises päris osavaks muutunud.”

Kogu selle aja jooksul tajus Louisa, kuidas Nancy rohelised silmad neid mõlemat jälgivad, kuuldut kõrva taha pannes. Ta polnud kindel, kas oli ikka tark tegu viidata tüdruku juuresolekul Jennie mitte-justaristokraatlikule päritolule, aga jõudis järeldusele, et Jennie on niivõrd võimetu igasuguseks teeskluseks, et Nancy teadis sellest ilmselt niigi. Igatahes ei näidanud Jennie mingit piinlikkust välja.

„Su ema teeb siis endiselt tööd?” küsis Jennie kaastundliku pilguga. „Aga isa? Kas ta tõesti ronib ikka veel mööda korstnaid üles-alla?”

Louisa noogutas kergelt. Ta ei tahtnud Jenniele praegu seletada, et isa oli alles paar kuud tagasi surnud.

„Me kutsusime neid härra Must ja proua Valge, mäletad?”

Kaks noort naist itsitasid ning panid hetkeks õlad ja pead kokku, justkui oleksid nad endiselt patside ja põlledega koolitüdrukud.

Pea kohal hakkasid selgesse tumedasse taevasse ilmuma tähed, mis jäid paraku tänavalaternatega võisteldes kaotajaks. Tänaval sõitsid suure mürina saatel autod; sagedasi autopasuna helisid ei olnud lihtne tõlgendada, sest kõik kõlasid ühtemoodi, olgu siis tegemist kärsitu märguandega aeglaselt liikuvale autole või sõbraliku tervitusega kõnniteel jalutavale semule. Mööduvad ostlejad müksasid neid oma täiskuhjatud kottidega, ärritunud sellest, et kolm noort naist moodustasid ühtlase kiirusega voogavas inimmassis aeglaselt liikuva saarekese.

Jennie vaatas oma käekella ja heitis siis sõbrannale kurva pilgu. „Ma pean minema. Aga palun, kas me võiksime kunagi jälle kohtuda? Ma näen oma vanu sõpru nii harva ...” Tal said sõnad otsa. Seda polnudki vaja välja öelda.

„Jah,” vastas Louisa. „Hea meelega. Sa tead, kus ma elan – sealsamas kus vanasti. Toredat õhtut teile. Ja ilusaid jõule! Mul on sinu pärast väga hea meel. Tõsiselt.”

Jennie noogutas. „Ma tean. Aitäh sulle. Rõõmsaid jõule sulle ka.”

„Häid jõule,” soovis Nancy kerge käeviipega ja Louisa viipas talle vastu.

Nancy käekõrval, pööras Jennie ümber ja hakkas mööda King’s Roadi minema ning mehed astusid kõrvale, et neile ruumi teha, justkui oleksid nad Moosesed, kes endale lainete vahelt teed rajavad.

1 Inglismaal on olnud ammuseks kombeks küpsetada jõuludeks hällikujulisi hakklihapirukaid Jeesuslapse kujutisega. 17. sajandil keelasid puritaanid selle ära kui pühaduseteotuse, misjärel hakati tegema valdavalt ümmargusi pirukaid, kuid osaliselt on see traditsioon siiani säilinud. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]