Читать книгу Skandaal. Mitfordide mõrvalood - Jessica Fellowes - Страница 3

Londoni seltskondlik hooaeg oli haripunktis ja teisipäeva õhtu algas Guinnessite korraldatud ballil igati ettearvataval moel. Mitte keegi ei osanud aimata, et see lõpeb laibaga.

Louisa Cannon oli Grosvenor Place’i kööki appi palgatud – selline asjade käik on üksnes ajutine, tuletas ta endale sageli meelde. Ta teadis küll, et niisuguses töörügamises pole midagi häbiväärset, aga tõtt-öelda ihkas ta teenijaametit seljataha jätta. Sellegipoolest polnud tal praegu valikut ja üüri oli vaja maksta. Pika talve järel oli kogu Hyde Park täies hiilguses õilmitsema löönud ja peagi pärast seda puhkesid niisamuti õide ka debütandid, valmis keerlema tantsusammul läbi seltskondliku hooaja ja pakkudes silmarõõmu nagu hoolikalt aretatud püsililled. Nende abikaasajahtimine ei pakkunud Louisale vähimatki huvi, aga sellega kaasnev seltskondlik pillerkaar tõi paariks kuuks juurde hulga lisatööd, mis oli talle vägagi meeltmööda.

Sellel konkreetsel juunikuu õhtul oli peo võõrustaja, leedi Evelyn, kaunistanud oma maja keskaegses stiilis, kõikjale oli paigutatud suviste põllulillede kimbukesi tinast pottides, mitte pika varrega roose, mida Mayfairi söögisaalides tavaliselt näha võis. Lakke olid naelutatud tahmast mustaks tõmbunud talad, ruume valgustasid vähese võimsusega dekoratiivsed lambikesed, mis jäljendasid kujult poolsulanud küünlaid, ning kaminatuli pigem hõõgus ja suitses, mitte ei lõõmanud täie leegiga. Ruumis valitsev mahe kuma lasi ka kõige närtsinuma lesknaise dekolteel soodsas valguses paista. Louisa oli saadetud trepist üles, et ta rohelise kaleviga polsterdatud teenijateuksest välja lipsaks ja püüaks kinni lakei, keda majapidajanna nägi eksikombel üles suundumas kandikutäie „põrguratsanikega”¹ – need olid mõeldud serveerimiseks „hommikusöögi” ajal ehk kell üks öösel. Praegu puudusid mõned minutid südaööst ja Louisa proovis võimalikult märkamatult otsida lakeid, kes oli kadunud nagu vits vette. Keskse halli ümber asus mitu suuremat saali, mis olid kõik rahvast täis ja ainult pooleldi valgustatud. Louisa läks parasjagu raamatukogutoast läbi, kui märkas kedagi, kelle sealviibimine naelutas ta paigale: Nancy Mitford.

Nancy seisis seal koos oma noorema õe Dianaga. Sellest oli mitu aastat möödas, kui Louisa neid viimati nägi, ja kui Nancy polnud põrmugi muutunud, siis Diana oli seda enam. Tema ilu, mis noore tütarlapse palgel mõjus kerge visandina, oli nüüd arenenud õlimaaliks, teostatud meisterlike pintslitõmmetega kahvaturoosades ja kreemikates toonides. Nad olid kaunikesti haaratud vestlusest ühe mehega ega märganud, et nende kunagine lapsehoidja peidab end ühe samba taga. Võib-olla oleks ta pidanud minema tere ütlema, aga mõlemad nägid nii suursugused ja enesekindlad välja, et Louisa ei tahtnud end neile teenijanna vormirõivastuses näidata. Nemad teadsid vaid niipalju, et Louisa kolis Londonisse, et elada seal iseseisva, eduka ja kaasaegse naisena. Ta mõistis, et oma kirjades Nancyle oli ta ise püüdnud seda kujutlust võimalikult vähe rikkuda.

„Kui sa oleksid küpsis,” ütles Nancy mehele, „oleksid sa ingveripähkli.”

„Kuidas nii?”

„Tundud pealtnäha sile ja süütu, aga iga suutäis võib hamba murda ja sul on tuline järelmaitse.”

Mees naeratas ja võttis lonksu džinnikokteili. „Selle vastu pole mul midagi. Sina oleksid šokolaadiekleer. Iga suutäis sinust on imemaitsev, aga sellega kaasneb alati õudne segadus.”

„Ma ei tea, kas olla jahmunud või meelitatud.”

„Täiuslik vastus.”

Diana võttis väljakutsuva poosi, kenutades oma pikka kaela ja painutades õlgu tahapoole. „Mis mina olen, härra Meyer?”

Louisa jälgis, kuidas mees teda tähelepanelikult vaatles, enne kui aeglaselt vastas. „Mandliküpsis. Kaunis, aga habras.”

Diana ajas end sirgu ja astus sammu tagasi. „No ma ei tea, minu …”

„Tss. Vaata. Seal on Bryan Guinness.” Nancy nõksatas lõuaga õblukese noore mehe poole toa teises otsas, kes vestles ülepaisutatud maneeris ühe kuuldetoru hoidva daamiga.

Diana sirutas käe välja ja haaras mööduva lakei kandikult šampanjaklaasi. „Mis siis?”

„Ära ole tobe, sa oled temaga terve suve tantsinud. On üsna ilmselge, mis tunded teil teineteise vastu on.” Nancy võttis Dianal klaasi käest. „Ja pea sellega piiri. Sa oled alles seitsmeteistaastane, kahest klaasist on küll.”

Diana paljastas pilklikult viha teeseldes hambad, aga andis kergesti alla. „Ma saan kolme päeva pärast kaheksateist ja Bryan on võrratu tantsija, sellepärast ta nimi satubki nii tihti mu tantsukaardile, aga hea küll. Ma lähen ja ütlen talle tere.” Ta kõndis eemale. Louisa tõmbus veel enam varju. Tegelikult oleks ta pidanud üritama minema lipsata, aga ta tundis tungi pealt kuulata.

Nancy naeris vaikselt ja põlglikult Diana eemalduvat kogu jälgides, kuid jäi siis äkki vait.

„Kas sa mossitad?” küsis härra Meyer jahmunud ilmel, kuid Louisa kahtlustas, et tema reaktsioon oli liialdatud, et mõjule pääseda.

„Ära hakka. See, kui sul on noorem õde, kelle ilu kogu London silmadega õgib, on juba niigi piisavalt alandav, ilma et oleks vaja teda veel mõnele kröösusele mehele panna, enne kui mulle on keegi isegi mõelnud abieluettepanekut teha. Pealegi ei lubaks Muv seda mitte mingil juhul.”

„Aga miks siis mitte?”

„Liiga palju raha. See on hukutav.”

„Noh, ma tean, mida mina sellega …”

„Jah, teame-teame. Kanapee ja viinamarjad. Sa oled nii provintslik.”

Järgnes ebamugav paus, enne kui mees püüdis vestlust teisele rajale juhtida. „Kas pole tüütu seltskond? Kuidas sa kavatsed kommenteerida?”

„Ma ei tea. See on ju sama kamp kes alati. Oh, vaata, seal on Evelyn Waugh.” Nancy nägu lõi särama. „Lootustandev romaanikirjanik. Ainult et ma olen temast juba kirjutanud. Mulloneyd pidid ka tulema, nende kohta saaks ehk mingi loo.”

„Kes need on?”

„Kate ja Shaun Mulloney, väga hea välimusega, väga lõbusad.” Nancy ohkas. „Aga nende kohta ei ole juba praegu enam midagi uut öelda. Ja see kõik kestab veel mitu nädalat.” Ta suu tõmbus uuesti tusaselt viltu.

Härra Meyer oli pikka kasvu ning tema sale kehaehitus ja hästiistuvad rõivad oleksid võinud talle seltskonnas tähelepanu tõmmata, aga kuigi ta paistis otsevaates kena, olid ta näojooned kuidagi liiga ühtlased ega jäänud seetõttu meelde. Louisa murdis pead, kas ta oli seda meest varem näinud või oli härra Meyeril lihtsalt niisugune nägu, mis tundus tuttav. Ta jälgis, kuidas mees libistas silmadega üle kogu ruumi ja loetles kohalviibijaid, nagu kontrolliks osavõtjate nimekirja. „Printsess Mary, leedi Lascelles, Abercorni hertsog ja hertsoginna, Devonshire’i hertsoginna – ilus kleit, aga eks tal peakski olema, kuna tema …”

Nancy lõi kaasa ja nad ütlesid üheskoos: „… vastutab kuninganna Mary kleitide eest.”

Mees kõkutas naerda. „Miks peaks Inglismaa kõige rikkam naine tööd tegema, käib mulle igatahes üle mõistuse. Portlandi hertsoginna, Rutlandi hertsoginna …” Ta jäi vait.

„See ei ole töö. See on kõige kõrgem roll, mida üks naine kuninglikus majapidamises üldse täita saab.” Louisa tundis neis kommentaarides ära Nancy isa mõju. Hoolimata kõigist omavahelistest vaidlustest olid nad etiketi osas vankumatult ühel meelel.

„Tänan teid, ma’am,” ütles härra Meyer kujutletavat kaabut kergitades. „Kui mina oleksin Inglismaa kõige rikkam naine, siis ma lebaksin oma klassikalisel kanapeel ja laseksin mõnel noorel toogasse riietatud Adonisel endale ühekaupa viinamarju suhu pista, mitte ei poeks sellele kuninglikult kuivetunud krõnksule.”

Nancy ei vastanud. Ta oli seda ka varem kuulnud.

„Ma peaksin vist helistama ja siit midagi edastama,” ütles ta selle asemel. „Toimetaja kindlasti närib juba küüsi. Ma ei ole kindel, kas kumbki meist kavatseb üldse selle töö juurde jääda. Ja ma lähen ajan Bryaniga juttu. Vaatan, kas mul õnnestub neile kaikaid kodaratesse loopida.”

Ta kõndis minema, ilmselt selleks, et otsida üles telefon ja helistada seltskonnajakirja toimetusse, kelle poolt ta oli lahkelt palgatud paari seltskondlikku reportaaži kirjutama, nagu ta oli Louisale rääkinud, tunnistades sealsamas, et ei olnud teeninud veel sugugi piisavalt palju raha, väärimaks sõprade tüdinud pilke, kui nood mängisid, nagu keeraksid endal suu lukku, niipea kui ta lähemale astus.

Üksi jäetud härra Meyer pistis mõlemad käed taskusse ja suundus tantsusaali ning Louisa, kes oli viimaks kadunud lakeid märganud, ei hakanud talle järgnema.

Tantsusaali all asuv korrus kihas samuti nagu mesitaru, kus järgiti keerukat koreograafilist joonist. Usinad töömesilased kuulsid ülalt džässirütmide õrna kaja, aga seisatamiseks ja kuulamiseks ei olnud neil aega. Rodu lakeisid, kellest paljud olid palgatud spetsiaalselt tänaseks õhtuks, liikus trepist üles ja alla, käes hõbedast kandikud, et jooke pakkuda või klaase kokku korjata. Köögis olid abikokk ja köögitüdrukud valmistanud õhtusöögi, et perekond saaks koos mõnede sõpradega enne tantsupeo algust einestada, ning selle järel laua ära koristanud, aga see ei tähendanud, nagu oleks õhtu nende jaoks lõppenud. Nüüd tuli ette valmistada hommikueine. Peekon oli küpsetusplaatidele valmis laotud ja ootas pliidi all asuvates praeahjudes pruunistamist ning üks köögitüdrukutest seisis hiiglasuure segamiskausi ääres, kuhu tal oli kästud katki lüüa sada viiskümmend muna. Ruumi keskel kõrguva puidust laua peal lebasid võikamakad, millest oli vaja parajad väikesed rullikesed voolida, ning leivapätsid, mis tuli viiludeks lõigata ja röstida. Suures pajas soojenes juba safrankollane kedgeree² ja keegi segas seda pidevalt, et riis põhja kinni ei jääks. Köök oli ahjude kuumusest ja keeduaurudest lämmatavalt palav ning taustaks kostis pidev pottide kolin, sest üks köögitüdruk pesi neid, samas kui üle kõige kajasid valjul häälel antud korraldused.

Kogu seda hoolikalt lavastatud kaost arvestades ei olnud ehk üllatav, et ainult Louisa üksi kuulis, kuidas tagauksele koputati. Ta vaatas ringi, aga kuna ta ei näinud ei majapidajannat ega kokka, läks ise ust avama. Seal seisis keegi mees, käed sügaval mantlitaskutes ja lameda põhjaga kaabu tugevasti pähe surutud, kuigi õhtu oli soe. Ta nägi välja, nagu ei oleks ennast tükk aega korralikult pesnud, ja piidles Louisat tähelepanelikult. Louisa püüdis meenutada, kas tal on varuks kuuepennist, et mees ukse tagant minema saata, aga too ei palunud ei leiba ega raha. „Ma olen Ronani sõber,” pomises ta.

Louisa sattus segadusse. „Vabandust?”

See näis ka mehe nõutuks tegevat. „Sa polegi Rose või?”

Louisa üritas välja mõelda, kes võiks olla Rose – ta ei teadnud kõigi nimesid, kes seal tol õhtul tööd tegid –, kui üks tüdruk temast erutatult mööda trügis. „Aitäh, preili,” ütles viimane, „ta on minu juurde.” Kui Louisa ei liikunud paigast, suutmata korrapealt taibata, mis toimub, heitis tüdruk pilgu mehe poole ja ütles kindlal toonil: „Mina olen Rose”, korrates siis Louisale: „Aitäh.” Ta oli Louisast noorem ega tihanud teda otsesõnu minema saata, aga tahtis ilmselgelt, et too lahkuks.

„Loomulikult,” ütles Louisa ja eemaldus, aga pööras ringi täpselt õigel hetkel, et näha, kuidas mees andis Rose’ile mingi väikese pakikese ning tüdruk pani selle kiiresti oma põlletaskusse.

Varsti pärast seda saabusid kööki kaks noort teenijannat, kellest kumbki tassis oma kõhnadel kätel mustade klaasidega ülekuhjatud kandikut, kui majapidajanna proua Norris neid märkas. Ta kõnetas neid ja tüdrukud tõmbusid valveseisangusse. Mõlemal olid silmade ümber tekkinud tumedad rõngad – Louisa teadis, et nad on ilmselt hommikul poole kuuest saadik üleval olnud, et maja peo jaoks ette valmistada. Proua Norris ohkas neid vaadates. „Minge nüüd parem magama, tüdrukud. Meil on teid homme hommikul vara jälle vaja, et kõik ära koristada.”

„Aitäh, proua Norris,” siristasid tüdrukud ja asetasid oma kandikud valamu äärde. Majapidajanna väljus köögist, noogutanud enne Louisale – vandeseltslaslik tervitus, mis andis märku teatavast lugupidamisest. Louisa vaatas enda ümber töötavaid inimesi, igaüks kohusetundlikult oma ülesannet täitmas, ja naeratas endamisi põgusalt. Jah, ta vajas raha, aga samuti ka seltsi.

Louisa märkas, kuidas need kaks tüdrukut pilgutasid silma oma töökaaslasele, kes mune katki lõi, ja üks neist näppas kandikult paar „põrguratsanikku”. Sellega teenis ta ära abikoka kurjustamise – „No kuule, need on spetsiaalselt noore härra Guinnessi jaoks!” –, enne kui nad jõudsid tagumisest trepist üles tormata. Tüdrukud kadusid silmist ja Louisa tundis südames torget, nähes, kuidas nad üheskoos itsitades jooksu pistsid. Ta ise ei olnud enam ammu niisugust pingevaba sõprust nautida saanud.

Hoolimata sellest, et jalad lõid tuld välja, paelusid muusika ja inimeste lobisemine tüdrukute meeli, kui nad kahekesi maja tagumisest trepist üles ronisid. Korraks nägid nad vilksamisi peenelt riietatud daame, kelle kleitidel sätendasid helmed, kui naiste kehad nõtkelt õõtsusid. Dot müksas Elizabethi vastu külge. „Kujuta ette, kui sul oleks selline kleit,” sosistas ta, silmad naelutatud kuldsete ja hõbedaste narmastega tualetile. Elizabeth naeratas ja surus naerukihina alla.

Neljandal korrusel kohtusid nad oma sõbranna, nõudepesija Noraga, kes hakkas samuti just voodisse minema. Nad seisatasid hetkeks kolmekesi, teritades kõrvu, et kuulata õrnalt nendeni kostvat muusikat. Elizabeth kostitas neid oma pajatustega tantsupeost. „Minu meelest me nägime Walesi printsi,” ütles ta lõpuks.

„Ei ole võimalik,” lausus Nora teda vastu käsivart müksates, kuigi ta pärani läinud silmad reetsid uudishimu. Tegelikult nad võisid ju näha küll, eks? Nende peremees ja perenaine olid rikkamad, kui keegi neist oleks osanud võimalikuks pidada, ja maja paraaduksest, mida iga päev poleeriti, astus sisse igasugust peenemat seltskonda.

„Me saame neid piiluda,” ütles Elizabeth äkki. Ta küünitas vaatama suure laeakna poole, mis oli paigaldatud nelinurkse trepikäigu käsipuude vahele. „Seal on väike auk, päris keskel, näete.”

Teised tüdrukud kummardusid samuti üle käsipuu. „Siit ei näe midagi,” teatas Nora mossitades. Ta oli väsinud ja üsna näljane ning lisaks sellele oli tal tunne, et on kogu etenduse maha maganud. Justkui oleks läinud Regali kinno Marble Archis ja pidanud seal ukse taga seisma, kuulates, kuidas kõik ülejäänud liikuvaid pilte vaadates naerda möirgavad.

Dot oli kaheksateistaastane, teistest teenijatüdrukutest vanem, seetõttu tundus talle sageli, et ta on nende eest vastutav. Mõned tulid majja tööle juba neljateistaastasena ja igatsesid siin oma vanemate õdede järele – kes olid nad ju tavaliselt üles kasvatanud, sest emadel oli pisematega tegemist – ja Dotile meeldis olla see, kes näitab tüdrukute vastu üles nii hellust kui ka rangust, aidates neil kiiremini täiskasvanuks saada. Ta avas trepivärava.

Nora tõstis käe suu ette ja hüüatas: „Mis sa teed?”

„Kõik on hästi,” ütles Dot. „Ma hoian käsipuust kinni. Siit saame lihtsalt natuke kaugemale küünitada ja sellest august läbi vaadata. Kas sa ei taha siis Walesi printsi näha?”

„Teda pole seal,” sõnas Nora. Paistis, nagu ta oleks nutu äärel. „Mis siis, kui proua Norris siia üles tuleb?”

„Ta ei tule siia,” vastas Elizabeth. „Tal on töö pooleli.”

Dot libistas end väravast välja, hoides selja taga asuvast käsipuust kinni ja toetudes kikivarvukil trepiserva peale. Äkki voogas temast läbi kuum laine ja laubale tekkisid higipiisad, mis ta käsivarrega ära pühkis. Ta ihu oli pärlendava higi all tõmbunud kahvatumaks kui elevandiluu karva pael, mis tema tanu kokku nööris. Elizabeth, näol värske otsusekindlus, ronis samuti väravast välja. Nora lootis, et emb-kumb neist sellest ettevõtmisest loobuks, nii et temagi saaks sama teha. Miski sundis teda pead pöörama ja ta nägi veel üht teenijatüdrukut trepist üles tulemas, aga ei tundnud teda ära, sest too ei kuulunud majas elava personali hulka. Ta lootis, et tüdruk nende peale kaebama ei lähe.

Dot lasi põlvedest lõnksu ja keeras end veidi, ühe käega selja taga asuvast käsipuust kinni hoides, teisega vastu laeakent toetudes. Varjud liikusid piimja klaasi all, lambid paistsid ähmaselt nagu jaanimardikad öös. Ta ahmis õhku, kui ta käsi korraks käsipuul libises, aga ei öelnud midagi, vaid hoidis kõvasti kinni, sama otsustavalt nagu siis, kui ta grillresti nühkis.

Elizabeth oli nüüd tema kõrval, samuti kummargil ja hakkas ühe käega klaasile toetama. Muusika kumises nende kõrvus, kui nad kaugemale ette küünitasid ning all võis näha hüpnotiseerivat pilti naistest ja meestest, kes suitsetasid ja naersid valjemini kui hüäänid Londoni loomaaias.